vedelemine aklimati sildi all

St õhtul sai kokku lepitud kella viiene start templisse. Kui silmad lahti teen, on kell juba kuus. Sedapuhku palavus magamist ei seganud ja selle pagana äratuskella toimimisest ei ole siiani sotti saanud. Põrkame Kaarlega ülejäänud seltskonnaga hotelli trepil kokku, templis tseremooniat ei olevat toimunud. Saame tee kirjelduse ja suundume siiski ka objektile. Orienteerume lõpuks siiski siltide järgi ja vantsime pikalt mööda palvelippudega ääristatud rada, kus kohalikud katkematu joana meile vastu tulevad, igaühel käes palvehelmed, naised triibuliste põlledega, enamus pomisevad kõndides palveid. Naeratavad meile rõõmsalt. Muuhulgas tuleb vastu kümmekond lehma. Rada lõpeb ca poole tunni pärast järgmises külas. Ühineme kohalike kolonniga, paneme möödaminnes keerlema kõik palveveskid ja tagasi McLeod Ganj'is, külastame ka templit. Tseremooniat tõesti ei toimu. Hiljem selgub, et ülejäänud kamp templist kaugemale ei jõudnudki ja põhivaatamisväärsus ja jäi neil seega nägemata - ilusad vaated ja sõbralikud kohalikud "hommikuvõimlemisel".
Kaarle keerab tagasi magama, ma sebin omale hommikusöögiks mõned pannkoogid vaatega uuele ehitatavale templile. Oleks ilmselt võinud ikka täna edasi Manalisse sõita, mina selles poodide linnas küll midagi peale ei oska hakata. Isegi ringijalutamine ammendab ennast üsna pea, koht koosneb peamiselt kolmest tänavast ja isegi lehm vantsib parema idee puudumisel edasi-tagasi. Võib ennast muidugi lõbustada kohalike fantaasiaga oma ärile nime panemisel, näiteks Lucky Thangka või Shiva Chicken Corner... Siin maailmajaos omandab alati paari päevaga kohalike eeskujul mingi erilise loivava kõnnaku.
Tagasi hotellis, üritan lõpuni lahendada sanskriti keele kodust ülesannet. Selgub, et Martti on ühe strateegilise detaili mainimata jätnud. Pärast selle paljastamist edeneb ülesanne tunduvalt kiiremini. Ühtlasi saan kingiks "Teach yourself Sanskrit" õpiku, värske ja pühendusega :) Mõned tähed hakkavad vaikselt meelde jääma. Kuivõrd kolin kirjutamiseks koridori istumisnurka, saan üksiti ka sõbraks mitme indialasest turisti ja hotellitöötajaga, kes satuvad vaimustusse sellest, et üks valge püüdlikult laua taga hindi tähti maalib. Õpingud katkestavad Kadri ja Anu, kes meelitavad mind momosid sööma. Tiibeti kohas antakse momosid ikka kamaluga. Veame oma täis vatsad veelkord palveveskite juurest läbi ja hargneme, me Kadriga jääkohvile, Anu tagasi hotelli.
Siestaks vedelen hotelli rõdul, raamat süles, ning vahin põhiliselt oru kohal tiirlevaid kulle ja kuulan pidevat signaalitamist. Tänavad on väga kitsad. Ennist nägime, kuidas üks oma gabariite valesti arvestanud jeep rattaga sõiduauto küljest pisut värvi maha nühkis. Sõiduauto juht vaatas õnnetu näoga pealt.
Mõne aja parast on vett tekkinud, küll mitte dušši, vaid ainult kraani, ja kasutan seega ämbri ja kopsiku meetodit.
Võiks teeselda, et tegeleme aklimatiseerumisega, aga tegelikult vedeleme niisama.
Kella kuuesele õhtusöögile minekuks on kõht veel liiga punnis, ootan kuni päikese loojumiseni. Ennist väisatud tiibeti koht on lootusetult täis, leian pisikese, samuti tiibeti urka, kus tellimus tuleb ise pliiatsiga paberilipikule kirjutada. Seintel on jooga ja ajurveeda massaažhi reklaamsildid ja bodhisattvate pildid. Minu lauda potsatab tiibeti poiss Tenzing, kes muidu elab Delhis ja kes Ladakhi kommenteerib kui "peaaegu Tiibetit" ja kellele muidugi meeldib väga minu täiendus "ainult ilma hiinlasteta".
Homme hommikul varajane start Manalisse.