3. matkapäev

Hommikusöök serveeritakse mulle välja toidukastile, laotades selle ette madratsi ja vaiba. Päike tuleb mäe tagant välja, aga kindad on siiski vajalikud. Söök võtab jälle ägisema.
Marsruut sisaldab 4-5 tundi kõmpimist mööda orgu allapoole. Ojast saab jõgi.
Vett tuleb mitmel korral ületada. Ühes kohas tumehall hobune komistab ja kukub. Tema väljaharutamisega on tükk tegemist, aga õnneks on jalad terved ja kaldale jõudes asub ta kohe rohtu krõmpsutama.
Jõuame puluni, mis on minu jaoks uus sõna. See on koht, kus karjased kivist müüride vahel ööbivad. Üks peseb parasjagu veenires pead. Pakutakse lassit.
Laagris oleme juba enne kahte. Üldiselt ei ole turisti nii kiire liikumisega arvestatud. Seekordne laagripaik on maaliline, jõekäärus. Pistan varbad vette. Oleme tulnud niipalju allapoole, et on päris palav.
Serveeritakse taas teed ja küpsist. Tunnen ennast veidralt, lesides raamatuga madratsil, kui hobusemees mulle süüa ette tassib. Aga kord on selline.
Iftiga tulevad jutuks telkide hinnad. Küsin, mis hinnaga ta minu telgi ära ostaks ja saame 3000 ruupiaga kaubale. Maksimum, mida saada lootsin.
Siis läheme ujuma. Kui seda korraks vette kargamist ujumiseks saab nimetada. Ifti üksiti peseb ennast, kilgates samal ajal nagu tüdruk.
Kaks hobust on kaotanud osa raudu. Jäädvustan koduste hobusehuviliste tarbeks rautamise protseduuri. Hobusemehe pisikeses märsis leidub üllatavaid asju, tagavararaudadest kuni kerosiinipliidi pumbani. Kõik pakitud pisikestesse kilenutsakutesse.
Möödub ennist kaugel nähtud hiiglasuur lambakari koos karjasega. Ja tõuseb kõva tuul, mis köögitelgi uppi lükkab. Minu oma seisab kindlalt, ainult serva alt pääseb sisse hunnik liiva.
Järjekordne söömaüritus koos sellele järgnevate Ifti tikutrikkidega. Pean endale korduvalt meelde tuletama, et giidi lõbustamine ei ole minu ülesanne.
Väljas kubiseb taevas tähtedest, Suur Vanker on otse pea kohal.