Öösel krabiseb miskit vastu telgikatust. Vihm, arvan kergemeelselt ja
magan edasi.
Hommikuks on oja kaldad härmas ja ilmselt sadas siiski
lund. Mis tähendab, et ka kurul sadas lund.
Kui kõrvaltelgist hääli kuulen ja kella vaatan, näitab see 4.27. Magasime sisse? Topin endale kiirelt kõik riided selga ja pakin telgi kokku. Köögitelgis serveeritakse korn fleiksi kuuma piima ja kahvliga.
Start on pugimise tagajärjel vaevaline. Asume teele kusagil poole seitsme paiku. Päikese kuma juba paistab mäe tagant. Üritan ennast kiiremini liigutada, sest ei taha olla see venivillem, kelle tõttu kuru ületamata jääb. Varuplaan on selline: võtame Iftiga minu koti ja pisut süüa ja läheme ilma hobusteta edasi.
Pääsusilmad. Palju pääsusilmi. Raske mitte peale astuda. Veenirede ületamisel on kindlam astuda vette, mitte jääs kividele. Hapnikku on vähevõitu. Läheneb Lasermo La, 5200 m kõrgune kuru, mis koos sellele järgneva liustikuga on olnud minu viimaste nädalate õudusunenägude peakangelaseks. Mäletan hästi, mis toimus Tanglang La'l ja pole sugugi kindel, et üles jõuan.
Valin sama taktika, mis eelmisel matkalgi - aeglane tempo ilma pausideta. Ajapikku harjub organism ümberringi toimuva jamaga, hingamine normaliseerub. Jätan Ifti seljataha. Hobusemees paistab ees silmapiiril. Tunne on, nagu oleks pisut purjus.
Vastu tuleb kaks turistipaari, kaks meest ja kaks naist. Paar tundi tagasi oli kuru ületatav.
Ületame mõned lumelaigud, saapaküljega lumme astmeid toksides. Kuidas hobused küll siit üle said?
Kurule jõuame Iftiga koos, teisel pool on suur lumeväli. Pean piknikku, põhiliselt söön lõunakarbist ära kõik magusa. + oma salarelvana glükoosiga maitsestatud vesi. Läheneb tume pilv, on oht, et hakkab sadama. Kell on 8.45. Kiire fotosessioon ja üle liustiku allapoole.
Saan korralduse hoida pikivahet ja üritan Ifti sik-sakitavatesse jälgedesse astuda, ise samal ajal ümbrust uudistades. Mängiksime nagu mingit omalaadset reaktsioonimängu. Osades kohtades on näha hobuste sissevajumise jälgi. Liustiku lõpuosa läbime liugu lastes. Emotsioon on laes.
All paistavad rohelisel laigul söövad hobused. Oleme esimesed, kes sel aastal kuru sel suunal ületasid!
Lebotame murul, sööme ülejäänud piknikukraami ja eilse õhtusöögi jääke. Asi tundub olevat korraldatud nii, et mulle antakse piknkukarp, hobusemehele ja Iftile on ette nähtud eelmise päeva jäägid ja keedetud kartul. Karp koosneb võileivast, keedetud munast, kartulist, mangost, šokolaadist ja mahlast.
Edasi liigume järjekindlalt allapoole, mööda kive, vett ja lilli. Kord paistab päike, kord on pilv. Telkimisplatsi leiame keset orgu, lagedal väljal oja kaldal. Niru on ainult see, et vajadusel enese varjamiseks tuleb väga kaugele kõmpida.
Esimesena pannakse üles köögitelk ja asutakse mind toitlustama. Täna riis lisanditega. Telgi ukse vahelt sajab sisse natuke lund.
Saame söönuks, päike tuleb välja. Lohistame madratsid õue, lebotame ja vaatame, mis kujusid pilved moodustavad. Ifti uinub, sigaret sõrmede vahel. Saabuvad dzod, kelle rünnakut hobusemees Marttist mõnevõrra efektiivsemalt tagasi lööb.
Alustan Lehist soetatud Andrew Harvey "A Journey in Ladakh"iga. Autor käis Ladakhis 1981. Sama müstiline kohalejõudmise kogemus. Ja äratundmisrõõm, kui jõuan kohani, kus keegi kohalik tuttav tunnistab autorile, et kui ta kellegi peale vihastab, soovib ta tolle uuestisündi Kargilis. Dreamlandi hotell oli Lehis olemas juba 1981.a.
Taevas muutub heledamaks, pilved aeglasemaks. Lumi kurul muudab samuti värvi, kord hele, siis tume, siis laiguline.
Selle maanurga maagiline atmosfäär võib olla selgitatav sellega, et siinsetel mägedel ja koobastes on mediteeritud 800 aastat kauem kui Tiibetis.
Ifti on ärganud ja toimetab üksi telgis. Hobusemees ümiseb endamisi ja nõelub taas midagi. Helehall hobune saab endale uued sinise-punasekirjud päitsed. Kui päike mäe taha kaob, lähen telki sooja ja asja uurima. Ifti on ametis väikse taignarulliga ja valmistab momosid tuunikalaga. Magustoiduks küpsetatud banaan. Minu keelitamisest hoolimata ei hakka teised enne sööma, kui olen lõpetanud. Mis on äärmiselt ebamõistlik, sest kõik läheb ju külmaks. Aga ju siis nii peab.
Õhtupimeduses avastan, et telgitagune on enese varjamiseks eriti kaval koht.
Kui kõrvaltelgist hääli kuulen ja kella vaatan, näitab see 4.27. Magasime sisse? Topin endale kiirelt kõik riided selga ja pakin telgi kokku. Köögitelgis serveeritakse korn fleiksi kuuma piima ja kahvliga.
Start on pugimise tagajärjel vaevaline. Asume teele kusagil poole seitsme paiku. Päikese kuma juba paistab mäe tagant. Üritan ennast kiiremini liigutada, sest ei taha olla see venivillem, kelle tõttu kuru ületamata jääb. Varuplaan on selline: võtame Iftiga minu koti ja pisut süüa ja läheme ilma hobusteta edasi.
Pääsusilmad. Palju pääsusilmi. Raske mitte peale astuda. Veenirede ületamisel on kindlam astuda vette, mitte jääs kividele. Hapnikku on vähevõitu. Läheneb Lasermo La, 5200 m kõrgune kuru, mis koos sellele järgneva liustikuga on olnud minu viimaste nädalate õudusunenägude peakangelaseks. Mäletan hästi, mis toimus Tanglang La'l ja pole sugugi kindel, et üles jõuan.
Valin sama taktika, mis eelmisel matkalgi - aeglane tempo ilma pausideta. Ajapikku harjub organism ümberringi toimuva jamaga, hingamine normaliseerub. Jätan Ifti seljataha. Hobusemees paistab ees silmapiiril. Tunne on, nagu oleks pisut purjus.
Vastu tuleb kaks turistipaari, kaks meest ja kaks naist. Paar tundi tagasi oli kuru ületatav.
Ületame mõned lumelaigud, saapaküljega lumme astmeid toksides. Kuidas hobused küll siit üle said?
Kurule jõuame Iftiga koos, teisel pool on suur lumeväli. Pean piknikku, põhiliselt söön lõunakarbist ära kõik magusa. + oma salarelvana glükoosiga maitsestatud vesi. Läheneb tume pilv, on oht, et hakkab sadama. Kell on 8.45. Kiire fotosessioon ja üle liustiku allapoole.
Saan korralduse hoida pikivahet ja üritan Ifti sik-sakitavatesse jälgedesse astuda, ise samal ajal ümbrust uudistades. Mängiksime nagu mingit omalaadset reaktsioonimängu. Osades kohtades on näha hobuste sissevajumise jälgi. Liustiku lõpuosa läbime liugu lastes. Emotsioon on laes.
All paistavad rohelisel laigul söövad hobused. Oleme esimesed, kes sel aastal kuru sel suunal ületasid!
Lebotame murul, sööme ülejäänud piknikukraami ja eilse õhtusöögi jääke. Asi tundub olevat korraldatud nii, et mulle antakse piknkukarp, hobusemehele ja Iftile on ette nähtud eelmise päeva jäägid ja keedetud kartul. Karp koosneb võileivast, keedetud munast, kartulist, mangost, šokolaadist ja mahlast.
Edasi liigume järjekindlalt allapoole, mööda kive, vett ja lilli. Kord paistab päike, kord on pilv. Telkimisplatsi leiame keset orgu, lagedal väljal oja kaldal. Niru on ainult see, et vajadusel enese varjamiseks tuleb väga kaugele kõmpida.
Esimesena pannakse üles köögitelk ja asutakse mind toitlustama. Täna riis lisanditega. Telgi ukse vahelt sajab sisse natuke lund.
Saame söönuks, päike tuleb välja. Lohistame madratsid õue, lebotame ja vaatame, mis kujusid pilved moodustavad. Ifti uinub, sigaret sõrmede vahel. Saabuvad dzod, kelle rünnakut hobusemees Marttist mõnevõrra efektiivsemalt tagasi lööb.
Alustan Lehist soetatud Andrew Harvey "A Journey in Ladakh"iga. Autor käis Ladakhis 1981. Sama müstiline kohalejõudmise kogemus. Ja äratundmisrõõm, kui jõuan kohani, kus keegi kohalik tuttav tunnistab autorile, et kui ta kellegi peale vihastab, soovib ta tolle uuestisündi Kargilis. Dreamlandi hotell oli Lehis olemas juba 1981.a.
Taevas muutub heledamaks, pilved aeglasemaks. Lumi kurul muudab samuti värvi, kord hele, siis tume, siis laiguline.
Selle maanurga maagiline atmosfäär võib olla selgitatav sellega, et siinsetel mägedel ja koobastes on mediteeritud 800 aastat kauem kui Tiibetis.
Ifti on ärganud ja toimetab üksi telgis. Hobusemees ümiseb endamisi ja nõelub taas midagi. Helehall hobune saab endale uued sinise-punasekirjud päitsed. Kui päike mäe taha kaob, lähen telki sooja ja asja uurima. Ifti on ametis väikse taignarulliga ja valmistab momosid tuunikalaga. Magustoiduks küpsetatud banaan. Minu keelitamisest hoolimata ei hakka teised enne sööma, kui olen lõpetanud. Mis on äärmiselt ebamõistlik, sest kõik läheb ju külmaks. Aga ju siis nii peab.
Õhtupimeduses avastan, et telgitagune on enese varjamiseks eriti kaval koht.
Lisa kommentaar