Ärkan seitsme paiku. Taevas on pilves. Vihma ei saja. Hea matkailm, aga kehva pildistamiseks.
Hommikusöögiks antakse hunnik moosiga chapatisid.
Stardin kell kaheksa. Saan perepojalt kaasa visiitkaardi ja annan lubaduse meilida ja pilte saata. Kuivõrd mul on seoses muutunud ajakavaga matkaks kaks päeva rohkem aega, otsustan teha pikema ringi ja minna Hemis-Shukpachusse Rizongi kaudu. Perepoeg küsib, kui raske mu kott on ja hoiatab, et tuleb mitu korda jõge ületada. Võibolla viis korda. Ma ei lase ennast heidutada ja väidan, et kott on kerge.
Algus on lihtne. Jõgi on kitsas nire ja üle saab kalpsates. Teen hambapesu-peatuse.
Edasi läheb vesi laiemaks. Vool on loomulikult kiire. Ja ongi tee otsas. St siinpool kaldal. Jätkub teisel pool. Jõgi on kusagil põlvini või sügavam. Leian koha, kus keset jõge on kividest moodustunud midagi saaretaolist. Sinnani pääsen hüpates. Edasi aga mitte. Fotokoti viskan kindluse mõttes üle. Seljakotiga kaalun mõne hetke. Pole kindel, kas see üle jõuab. Otsustan, et kui mina koos kotiga korraks vette ninali kukun, ei ole see siiski nii hull kui see, kui kott ilma minuta minema ujub. Astun vette. Saapad peavad esimese hooga vee kinni, aga edasi on külm. Ja tugev kiire vool. Aga kui lehm sellega hakkama sai, miks siis mina ei peaks saama? Väänan teisel pool sokid ja püksisääred kuivemaks, valan saabastest vee välja ja edasine kulgeb mõningase lurtsumise saatel. Ilm ei ole just supluseks sobiv, kui muidugi aprillikuine kümblus Halliste jões välja arvata. Mõne aja pärast tuleb kordusetendus.
Jõuan kohta, kus tuleks kolmandat korda jõgi ületada ja pean parasjagu aru, kus oleks selleks sobivaim koht, kui märkan Alexit ja Nathanit giidineiuga. Nad nimelt võtsid oma matka büroost, kus töötavad ainult naised. Giidi arvates saab samal kaldal jätkata ja järgmised pool tundi veedame jõe kohal mäekülge mööda turnides, hoides ennast küünte ja hammastega kivide küljes kinni. Siis tuleb siiski üle minna, aga organiseeritud grupp teeb seda paljajalu. Hmm. Sokikuivatamise episoodi võrra saab kiiremini. Aga on palju külmem. Sulberdame õige mitu korda läbi vee. Viimane jõeületus lõpeb Alexi ja Nathani isetegevusega kohavaliku osas, mille tulemusena nad esiteks mõlemad kuni tagumikuni vette maanduvad, teiseks viskab Nathan oma kingad üle jõe nii õnnetult, et teine neist minema ujub. Siuh ja kadunud. Nathan jätkab kangelaslikult paljajalu mööda kiviklibu.
Järsku kostab kõva kolin ja mööda mäge langeb alla kive ja liiva. Meist õnneks mõnevõrra eespool. Toimuv ei ole siiski looduslikku päritolu, askeldavad mehed kopaga. Läheme ringiga mööda ja leiame kaks sinist parema jala plätut. Kadumaläinud king oli parema jala oma. Halleluuja.
Ronime üles tee peale ja jätkame mööda asfalti. Rizongi klooster peaks olema juba õige lähedal. Käänaku kohal tundub mulle aga asi kahtlane ja kui jõuame kohta, kus meie autojuht toru teelt eest ja tagasi tõstis, olen kindel, et läheme vales suunas. Ütlen seda giidile, kes palub meil oodata ja läheb kuhugi asja uurima. Manustame niikaua kuivatatud aprikoose. Aprikoosikivi sees on mandel. Giid naaseb ja tunnistab, et mul on õigus. Muuhulgas ütleb ta mulle ka hiljem, et on sel teel esimest korda.
Kloostris pakutakse teed ja saan seekord ka templisse sisse. Istun mõnda aega katusel ja jõuan veel giidile juhatada, millist käiku pidi pääseb rajale, sest oma eelmise korra eksirännakutel nägin matkaraamatus kirjeldatud kohta. Giid tundub üsna kõhklev, kui näeb mind lahkumas.
Jätan kloostri seljataha ja kohtan valget meest seljakoti ja lillekimbuga. Pärin igaks juhuks, kas see ikka õige tee. Seda on kindluse mõttes alati hea iga vastutulija käest küsida. Tee on õige ja lisaks olevat selles suunas lihtsam minna. Teiselt poolt tulles on kurule väga järsk tõus. Lilledest järeldan, et koht, mis ees ootab, on ilus ja lilleline.
Igasugused elumärgid jäävad seljataha, ümberringi värvilised mäed nagu kreemikook, mida mööda rada järjest kõrgemale tõuseb. Vaatan aegajalt ka ameeriklaste järele ringi, aga kedagi pole näha. Vahepeal oli hargnemine, loodan, et nad pole eksinud. Või et mina pole eksinud. Mida edasi, seda kõrgemale tõusen ja seda tugevamaks muutuvad tuuleiilid. Otse küünarnuki alt möödub väike tuulepööris. Paaritunnise turnimise järel olen kurul. Kunu La, 3910 meetrit. Vaated igas suunas on vapustavad, ainsaks hääleks tuul ja palvelippude laperdamine. Manustan šokolaadi ja vett ning üritan kogu nähtava mällu ja mälukaardile talletada. Ei tea, kaua seal nõnda istun, enne kui alla varjulisemaid kohti otsima lähen. Allpool istun veel mõnda aega kivil ja kuulan tuult. On kuulda, kuidas tuul käib mööda oru vastaskülge, tuleb siis lähedale ja kaob, jättes ainult kauge undamise kusagil eemal. Ja siis vaikus. Selline vaikus, et silmi kinni pannes võiks sellesse lahustuda.
Lennukihääl mägedes on eriliselt kaikuv ja jäme.
Laskumine on järsk, osalt mööda lahtist kiviklibu ja liiva. Päris alla jõudes näen üleval kurul kolme kriipsujukut. Tore, nendega on kõik korras ja õige tee leitud.
Hemis-Shukpachu tundub olevat väljasurnud. Küla peaks kirjade järgi olema senistest suurim, vähemalt kolme külalistemajaga. Majad on küll, aga mitte külaliste omad. Inimesi pole üldse näha. Tuul muutub järjest tugevamaks, kõht on tühi, jalad ja õlad väsinud. Näen põllul kaht naist, kes väidavad, et no guesthouse. Misasja, kuus aastat tagasi oli kolm ja nüüd ei ühtegi? Viimaks viipavad kuhugi ja räägivad miskit gompast. Templis saab magada? Minu meelest oli tempel küll teisel pool. Viidatud suunas minnes näen varsti guesthouse'i sildiga maja, kuid selle juures pole hingelistki. Natuke maad edasi on homestay silt. Küsin mööduvalt naiselt guesthouse'i järele ja ta viipab homestay suunas. Gonpapa homestay. Ju siis seda põllul silmas peetigi, mitte templit. Lähen majani, värav on kinni, selle taga lehmad. Ootan natuke, kuniks saabub naine, seljas korvitäis kollaseid lilli. Lilled on lehmadele. Söömiseks, mitte kaunistuseks.
Tuba on, maas kolm madratsit. Ühel magab keegi, kes üles ja ära aetakse. Saan termosetäie kuuma teed ja küpsiseid. Mõnus. Laual on lugemist küla ja Ladakhi kohta. Äsjaläbitud piirkond olevat hea lumeleopardi, ilvese, miskise metsiku koera, hundi, rebase ja kõiksugu sarviliste sõraliste vaatlemiseks. No mina küll kedagi ei näinud.
Ülesäratatu osutub peretütreks, kes räägib mõne sõna inglise keelt. Kuivõrd mu geniaalne kell on mingist hetkest taas alustanud ajaarvamist esimesest jaanuarist, saan ladaki keeles kella küsimist praktiseerida. Kell on pool viis. Päritakse, mis kell tahan õhtusööki ja mida tahan süüa. Üritan küll öelda, et söön sama, mida nemad ja siis kui nemad, aga neiu ei anna järgi. Pean valima seinalt menüüst. Valin momod, sest vahepeal on saanud jälle tükk aega riisi süüa.
Kuni söögini lebotan toas, vaatan aknast välja ja proovin järgmise päeva marsruudi teetähiseid meelde jätta. Viimane päev tundub tulevat kõige lihtsam.
Momod on head, jälle tahetakse mind lõhkemiseni täis toppida. Perenaine räägib, et ei oska inglise keelt. Vähemalt niipalju saan tema ladaki keelest aru. Lapsi on peres neli, aga teisi pole näha. Kohalolev tütar on haige, võtab rohtu, seepärast ka magas keset päeva. Pliidi all praksub tuli ja on mõnus olemine.
Stardin kell kaheksa. Saan perepojalt kaasa visiitkaardi ja annan lubaduse meilida ja pilte saata. Kuivõrd mul on seoses muutunud ajakavaga matkaks kaks päeva rohkem aega, otsustan teha pikema ringi ja minna Hemis-Shukpachusse Rizongi kaudu. Perepoeg küsib, kui raske mu kott on ja hoiatab, et tuleb mitu korda jõge ületada. Võibolla viis korda. Ma ei lase ennast heidutada ja väidan, et kott on kerge.
Algus on lihtne. Jõgi on kitsas nire ja üle saab kalpsates. Teen hambapesu-peatuse.
Edasi läheb vesi laiemaks. Vool on loomulikult kiire. Ja ongi tee otsas. St siinpool kaldal. Jätkub teisel pool. Jõgi on kusagil põlvini või sügavam. Leian koha, kus keset jõge on kividest moodustunud midagi saaretaolist. Sinnani pääsen hüpates. Edasi aga mitte. Fotokoti viskan kindluse mõttes üle. Seljakotiga kaalun mõne hetke. Pole kindel, kas see üle jõuab. Otsustan, et kui mina koos kotiga korraks vette ninali kukun, ei ole see siiski nii hull kui see, kui kott ilma minuta minema ujub. Astun vette. Saapad peavad esimese hooga vee kinni, aga edasi on külm. Ja tugev kiire vool. Aga kui lehm sellega hakkama sai, miks siis mina ei peaks saama? Väänan teisel pool sokid ja püksisääred kuivemaks, valan saabastest vee välja ja edasine kulgeb mõningase lurtsumise saatel. Ilm ei ole just supluseks sobiv, kui muidugi aprillikuine kümblus Halliste jões välja arvata. Mõne aja pärast tuleb kordusetendus.
Jõuan kohta, kus tuleks kolmandat korda jõgi ületada ja pean parasjagu aru, kus oleks selleks sobivaim koht, kui märkan Alexit ja Nathanit giidineiuga. Nad nimelt võtsid oma matka büroost, kus töötavad ainult naised. Giidi arvates saab samal kaldal jätkata ja järgmised pool tundi veedame jõe kohal mäekülge mööda turnides, hoides ennast küünte ja hammastega kivide küljes kinni. Siis tuleb siiski üle minna, aga organiseeritud grupp teeb seda paljajalu. Hmm. Sokikuivatamise episoodi võrra saab kiiremini. Aga on palju külmem. Sulberdame õige mitu korda läbi vee. Viimane jõeületus lõpeb Alexi ja Nathani isetegevusega kohavaliku osas, mille tulemusena nad esiteks mõlemad kuni tagumikuni vette maanduvad, teiseks viskab Nathan oma kingad üle jõe nii õnnetult, et teine neist minema ujub. Siuh ja kadunud. Nathan jätkab kangelaslikult paljajalu mööda kiviklibu.
Järsku kostab kõva kolin ja mööda mäge langeb alla kive ja liiva. Meist õnneks mõnevõrra eespool. Toimuv ei ole siiski looduslikku päritolu, askeldavad mehed kopaga. Läheme ringiga mööda ja leiame kaks sinist parema jala plätut. Kadumaläinud king oli parema jala oma. Halleluuja.
Ronime üles tee peale ja jätkame mööda asfalti. Rizongi klooster peaks olema juba õige lähedal. Käänaku kohal tundub mulle aga asi kahtlane ja kui jõuame kohta, kus meie autojuht toru teelt eest ja tagasi tõstis, olen kindel, et läheme vales suunas. Ütlen seda giidile, kes palub meil oodata ja läheb kuhugi asja uurima. Manustame niikaua kuivatatud aprikoose. Aprikoosikivi sees on mandel. Giid naaseb ja tunnistab, et mul on õigus. Muuhulgas ütleb ta mulle ka hiljem, et on sel teel esimest korda.
Kloostris pakutakse teed ja saan seekord ka templisse sisse. Istun mõnda aega katusel ja jõuan veel giidile juhatada, millist käiku pidi pääseb rajale, sest oma eelmise korra eksirännakutel nägin matkaraamatus kirjeldatud kohta. Giid tundub üsna kõhklev, kui näeb mind lahkumas.
Jätan kloostri seljataha ja kohtan valget meest seljakoti ja lillekimbuga. Pärin igaks juhuks, kas see ikka õige tee. Seda on kindluse mõttes alati hea iga vastutulija käest küsida. Tee on õige ja lisaks olevat selles suunas lihtsam minna. Teiselt poolt tulles on kurule väga järsk tõus. Lilledest järeldan, et koht, mis ees ootab, on ilus ja lilleline.
Igasugused elumärgid jäävad seljataha, ümberringi värvilised mäed nagu kreemikook, mida mööda rada järjest kõrgemale tõuseb. Vaatan aegajalt ka ameeriklaste järele ringi, aga kedagi pole näha. Vahepeal oli hargnemine, loodan, et nad pole eksinud. Või et mina pole eksinud. Mida edasi, seda kõrgemale tõusen ja seda tugevamaks muutuvad tuuleiilid. Otse küünarnuki alt möödub väike tuulepööris. Paaritunnise turnimise järel olen kurul. Kunu La, 3910 meetrit. Vaated igas suunas on vapustavad, ainsaks hääleks tuul ja palvelippude laperdamine. Manustan šokolaadi ja vett ning üritan kogu nähtava mällu ja mälukaardile talletada. Ei tea, kaua seal nõnda istun, enne kui alla varjulisemaid kohti otsima lähen. Allpool istun veel mõnda aega kivil ja kuulan tuult. On kuulda, kuidas tuul käib mööda oru vastaskülge, tuleb siis lähedale ja kaob, jättes ainult kauge undamise kusagil eemal. Ja siis vaikus. Selline vaikus, et silmi kinni pannes võiks sellesse lahustuda.
Lennukihääl mägedes on eriliselt kaikuv ja jäme.
Laskumine on järsk, osalt mööda lahtist kiviklibu ja liiva. Päris alla jõudes näen üleval kurul kolme kriipsujukut. Tore, nendega on kõik korras ja õige tee leitud.
Hemis-Shukpachu tundub olevat väljasurnud. Küla peaks kirjade järgi olema senistest suurim, vähemalt kolme külalistemajaga. Majad on küll, aga mitte külaliste omad. Inimesi pole üldse näha. Tuul muutub järjest tugevamaks, kõht on tühi, jalad ja õlad väsinud. Näen põllul kaht naist, kes väidavad, et no guesthouse. Misasja, kuus aastat tagasi oli kolm ja nüüd ei ühtegi? Viimaks viipavad kuhugi ja räägivad miskit gompast. Templis saab magada? Minu meelest oli tempel küll teisel pool. Viidatud suunas minnes näen varsti guesthouse'i sildiga maja, kuid selle juures pole hingelistki. Natuke maad edasi on homestay silt. Küsin mööduvalt naiselt guesthouse'i järele ja ta viipab homestay suunas. Gonpapa homestay. Ju siis seda põllul silmas peetigi, mitte templit. Lähen majani, värav on kinni, selle taga lehmad. Ootan natuke, kuniks saabub naine, seljas korvitäis kollaseid lilli. Lilled on lehmadele. Söömiseks, mitte kaunistuseks.
Tuba on, maas kolm madratsit. Ühel magab keegi, kes üles ja ära aetakse. Saan termosetäie kuuma teed ja küpsiseid. Mõnus. Laual on lugemist küla ja Ladakhi kohta. Äsjaläbitud piirkond olevat hea lumeleopardi, ilvese, miskise metsiku koera, hundi, rebase ja kõiksugu sarviliste sõraliste vaatlemiseks. No mina küll kedagi ei näinud.
Ülesäratatu osutub peretütreks, kes räägib mõne sõna inglise keelt. Kuivõrd mu geniaalne kell on mingist hetkest taas alustanud ajaarvamist esimesest jaanuarist, saan ladaki keeles kella küsimist praktiseerida. Kell on pool viis. Päritakse, mis kell tahan õhtusööki ja mida tahan süüa. Üritan küll öelda, et söön sama, mida nemad ja siis kui nemad, aga neiu ei anna järgi. Pean valima seinalt menüüst. Valin momod, sest vahepeal on saanud jälle tükk aega riisi süüa.
Kuni söögini lebotan toas, vaatan aknast välja ja proovin järgmise päeva marsruudi teetähiseid meelde jätta. Viimane päev tundub tulevat kõige lihtsam.
Momod on head, jälle tahetakse mind lõhkemiseni täis toppida. Perenaine räägib, et ei oska inglise keelt. Vähemalt niipalju saan tema ladaki keelest aru. Lapsi on peres neli, aga teisi pole näha. Kohalolev tütar on haige, võtab rohtu, seepärast ka magas keset päeva. Pliidi all praksub tuli ja on mõnus olemine.
Lisa kommentaar