Öösel on palav. Õnneks ei andnud ma järele soovitusele, lisaks magamiskotile veel ka kaks tekki peale võtta.
Hommikusöögiks lõputus koguses khambirit - Ladakhi leiba. Moosiga.
Rahakotti on paraku jäänud ainult viiesajased, seega arvestan juba õhtul võimalusega, et tagasi pererahval anda ei ole. Seetõttu olen ka rõõmsalt nõus, kui pakutakse kaasa pack lunchi. Siis on ikka nagu lõuna ka. Pakilõunaks saan endale ise veel moosi khambiri peale määrida. Peremees mässib selle hoolikalt ajalehte.
Maksmise kohta öeldakse, et ma maksaks niipalju kui tahan. Eksole. Toas oli õnneks seinal silt 2009. aasta hindadega. Ühe inimese lõuna, õhtusöök, ööbimine ja hommikusöök 400 ruupiat. Saan isegi sajase tagasi. Kõik on rahul.
Sammun läbi küla ja näen veel külalistemajade silte. Eespool on sinist taevast. Jään küla viimase veenire juurde peatuma, et hambaid pesta ja oma vinge veefiltriga vett filtreerida. Eemal paistab juba madal kuru stuupaga, mis on esimeseks teetähiseks. 3710 m. See läheb lihtsalt. Tagasi vaadates näen hulka inimesi endale järele sammumas.
Lähen kurult alla ja tagant kostva hõiklemise tõttu jään poolel teel kivile istuma, lastes endast mööda prantsuse filmiperekonna, ameerika-hindu segaperekonna ja kamba ameerika noori. Kõik on giidiga. Hindu naine on ainus, kes tundub saavat aru kivil istumise mõttest.
Ees on pikk tõus Mepteki kurule, mille käigus möödun ameeriklastest ja hindu-ameeriklastest. Ülevalt (3750 m) on muidugi vinge vaade. Prantslased kukuvad kohe filmima. Märkan eemal tipul palvelippe ja otsustan sinna ronida. Ilma kottideta on see imelihtne. Tipust paistab kogu tuldud tee ja isegi Hemis-Shukpachu küla. Ja järgmine kõrgem tipp, kus oleks nagu ka palvelipud. Asja uurima minnes on sealt vaade võimsam, aga palvelipu toigas ümber kukkunud. Ehitan kividest aluse uuesti ja sean toika püsti. Lipud hakkavad kohe rõõmsalt plagisema. Ehk olen ma nüüd teinud midagi jumalatele meelepärast. Fotoka aku otsustab tühjaks saada, aga pigistan siiski välja veel mõned pildid. Tagavaraaku on all kotis, mis paistab siit vaadates miniatuursena. Kogu rahvas on kurult kadunud, ainult ameerika kamp istub poolel teel rajal nagu värvilised helmed nööril.
Allaminek läheb tunduvalt kiiremini. Tunni aja pärast olen Angis. Jään õnge sildile, mis reklaamib teed, nuudleid ja külmi jooke. Teed paraku pole, on ainult kokakoolat ja Mountain Dew'd. Võtan siis viimast, et lunastada endale varjuline istumiskoht kaasapandud lõunasöögi võrra koti kergemaks söömiseks. Ümberringi lillelõhn ja vaade küla valgekslubjatud majadele. Super. Natukese aja tšillimise järel saabuvad ameerika noored ja hakkavad vahetama kogemusi küpsiste teemal. Lahkun edasi Temisgami suunas.
Pisut varjulist asfaltteed, siis põikan külavaheteele ja lõikan ära mitu kurvi. Proovin ühe veejoa all oma saapaid pisut puhtamaks küürida. Jões käies said need küll puhtaks, aga sellele järgneva turnimise käigus on uuesti omandanud senitundmata räpase välimuse. Ma ei suuda selle vastu just palju saavutada.
Temisgam paistab, aga asfalttee tundub kuhugi majadest mööda suunduvat. Turnin mingi väikse templi katust mööda külavaheteele, juhuslikult kohatud mees viipab külalistemaja peale mind põldudevahelisele teele. Kulgen siis kitsaid radu pidi keset otra, osaliselt ka mööda niisutuskanaleid. Jõuan teele tagasi. Majad on ilusad ja suured, aga ühelgi ei paista turiste meelitavaid silte. Esimene, mida lõpuks näen, kannab lausa nime "hotell". Välimuse järgi tundub kallis. Otsustan proovida. Lävel on vormis mees, kes kahtlustavalt mu mudaseid saapaid ja kasimata välimust kõõritab. Teatab, et on chief room, mis on väga kallis. Kui kallis, seda ei ütle. Ja vaatab ikka aegajalt saabaste poole. Mulle teeb asi nalja. Küsin mitte-chief roomi. Lõpuks näidatakse päris ilusat tuba esimesel korrusel, puhtad linad, glasuurplaaditud vannituba. Lubatakse sooja vett. Hind 1500 ruupiat, mille sees ka õhtu- ja hommikusöök. Ok, kui juba, siis juba. Pesemine kuluks ära küll. Üleval korrusel peaks jutu järgi olema parem vaade, aga mul sellest kama kaks, sest kindlalt ei ole vaade pooltki nii vinge kui Kunu La'lt. Hotellimees on sõbralik ja ilmselt mõnevõrra üllatunud, et otsustan jääda. Küsin teed mäe otsast paistva templini ja homse bussi järele. Buss läheb hotelli juurest 8.30.
Kaifin mõnda aega seina seest pähe voolavat kuuma vett ja proovin hotelli pisikese seebiga midagi mustade juuste vastu ette võtta. Siis vedelen toas, jalad aknalaual, vaatan hotelli aeda ja põldudele ja ootan, kuniks päike pisut madalamale vajub. Sirvin ka sajandat korda matkaraamatut ja satun peatükile, mis hoiatab asjade eest, mida ei tohiks teha: minna Kargilisse, minna Suru jõe orgu, süüa salatit, juua changi, minna naisterahvana üksinda matkama, pesta hambaid kraaniveega. Ahah, kõik juba tehtud.
Nelja paiku lähen õue ja seiklen mõnda aega edasi-tagasi, otsides rada, mis viiks mäe otsa. Ei tundu nagu midagi olevat. Lõpuks juhatab koolibussilt tulnud tüdruk mulle majadevahelise tee, mille lõppedes turnin üsna püstloodis kiviklibu mööda. Yeah, on ikka tahtmine templisse jõuda. Poole mäe peal kohtun rajaga.
Templis vilksatab korra kaks munka, uksed on aga kinni. Palveveskid on kas veel paigaldamata või ära võetud. Vaade all jõena vonklevale orule on aga suurepärane ja ilmneb, et küla jätkub teisel pool mäge. Saabub prantsuse filmiperekond. Auto ja giidiga. Kui giid kuuleb, et olen näinud munki liikumas, läheb ta neid otsima ja pääseme ka templisse sisse. Osad maalingud on vanad, enamus asja aga uus. Põhitempli laes on diwalilamp.
Väljudes põrkan kokku Alexi, Nathani ja nende giidiga. Nathan on saanud uued kingad. Vahetame muljeid ja tšillime pikalt templirõdul. Hakkan juba lahkuma, kui giid juhatab meile veel kätte mingi amfiteatrilaadse koha. Vaade nii keskele kui ka ümberringi on hea. Etendub palvelippude tants. Kui oleme seal mõnda aega lebotanud, sammub üle keskpõranda ei keegi muu kui norrakas. Ta tegi eelmise päeva raske koti tõttu lühema tee kaudu ja leidis Hemises üles kuut keelt rääkiva Namgaili Toro külalistemaja. Ameeriklased lahkuvad ja saabuvad kolm paksu sakslast. Istume ka nemad üle. Päike kaob mäe taha, lehvitan norrakale ja võtan suuna alla. Allaminnes ilmneb, et nii hotellimees kui ka väike tüdruk juhatasid mind tegelikult õigesti, ainult mina tahtsin ikka põikpäiselt mööda seina üles ronida. Taipan äkki ka, keda norrakas mulle kangesti meenutab - Ken-Marti Vaherit. Nüüd jääb veel ainult välja mõelda, keda Anu mulle meenutab. Eestlastega muidugi võib vabalt olla, et nad meenutavad neid endid mõnes tutvustamata situatsioonis.
Hotellis on lauad kaetud. Näeb pidulik välja. Põlevad küünlad, sest elektrit pole. Kõigepealt tuuakse maitsev aedviljasupp, seejarel ports kausse: riis, kaste, oad, maitsestatud praetud kartul, spinat. Teenindav personal jälgib seina äärest söömist tähelepanelikult. Kõik maitseb imehea, aga kõike ära süüa ei jaksa. Hämmastavatest kohtadest võib ikka leida head sööki. Kõrvallauas hirskavad saksa tädid. Valan kõik teega üle ja veeren magama.
Rahakotti on paraku jäänud ainult viiesajased, seega arvestan juba õhtul võimalusega, et tagasi pererahval anda ei ole. Seetõttu olen ka rõõmsalt nõus, kui pakutakse kaasa pack lunchi. Siis on ikka nagu lõuna ka. Pakilõunaks saan endale ise veel moosi khambiri peale määrida. Peremees mässib selle hoolikalt ajalehte.
Maksmise kohta öeldakse, et ma maksaks niipalju kui tahan. Eksole. Toas oli õnneks seinal silt 2009. aasta hindadega. Ühe inimese lõuna, õhtusöök, ööbimine ja hommikusöök 400 ruupiat. Saan isegi sajase tagasi. Kõik on rahul.
Sammun läbi küla ja näen veel külalistemajade silte. Eespool on sinist taevast. Jään küla viimase veenire juurde peatuma, et hambaid pesta ja oma vinge veefiltriga vett filtreerida. Eemal paistab juba madal kuru stuupaga, mis on esimeseks teetähiseks. 3710 m. See läheb lihtsalt. Tagasi vaadates näen hulka inimesi endale järele sammumas.
Lähen kurult alla ja tagant kostva hõiklemise tõttu jään poolel teel kivile istuma, lastes endast mööda prantsuse filmiperekonna, ameerika-hindu segaperekonna ja kamba ameerika noori. Kõik on giidiga. Hindu naine on ainus, kes tundub saavat aru kivil istumise mõttest.
Ees on pikk tõus Mepteki kurule, mille käigus möödun ameeriklastest ja hindu-ameeriklastest. Ülevalt (3750 m) on muidugi vinge vaade. Prantslased kukuvad kohe filmima. Märkan eemal tipul palvelippe ja otsustan sinna ronida. Ilma kottideta on see imelihtne. Tipust paistab kogu tuldud tee ja isegi Hemis-Shukpachu küla. Ja järgmine kõrgem tipp, kus oleks nagu ka palvelipud. Asja uurima minnes on sealt vaade võimsam, aga palvelipu toigas ümber kukkunud. Ehitan kividest aluse uuesti ja sean toika püsti. Lipud hakkavad kohe rõõmsalt plagisema. Ehk olen ma nüüd teinud midagi jumalatele meelepärast. Fotoka aku otsustab tühjaks saada, aga pigistan siiski välja veel mõned pildid. Tagavaraaku on all kotis, mis paistab siit vaadates miniatuursena. Kogu rahvas on kurult kadunud, ainult ameerika kamp istub poolel teel rajal nagu värvilised helmed nööril.
Allaminek läheb tunduvalt kiiremini. Tunni aja pärast olen Angis. Jään õnge sildile, mis reklaamib teed, nuudleid ja külmi jooke. Teed paraku pole, on ainult kokakoolat ja Mountain Dew'd. Võtan siis viimast, et lunastada endale varjuline istumiskoht kaasapandud lõunasöögi võrra koti kergemaks söömiseks. Ümberringi lillelõhn ja vaade küla valgekslubjatud majadele. Super. Natukese aja tšillimise järel saabuvad ameerika noored ja hakkavad vahetama kogemusi küpsiste teemal. Lahkun edasi Temisgami suunas.
Pisut varjulist asfaltteed, siis põikan külavaheteele ja lõikan ära mitu kurvi. Proovin ühe veejoa all oma saapaid pisut puhtamaks küürida. Jões käies said need küll puhtaks, aga sellele järgneva turnimise käigus on uuesti omandanud senitundmata räpase välimuse. Ma ei suuda selle vastu just palju saavutada.
Temisgam paistab, aga asfalttee tundub kuhugi majadest mööda suunduvat. Turnin mingi väikse templi katust mööda külavaheteele, juhuslikult kohatud mees viipab külalistemaja peale mind põldudevahelisele teele. Kulgen siis kitsaid radu pidi keset otra, osaliselt ka mööda niisutuskanaleid. Jõuan teele tagasi. Majad on ilusad ja suured, aga ühelgi ei paista turiste meelitavaid silte. Esimene, mida lõpuks näen, kannab lausa nime "hotell". Välimuse järgi tundub kallis. Otsustan proovida. Lävel on vormis mees, kes kahtlustavalt mu mudaseid saapaid ja kasimata välimust kõõritab. Teatab, et on chief room, mis on väga kallis. Kui kallis, seda ei ütle. Ja vaatab ikka aegajalt saabaste poole. Mulle teeb asi nalja. Küsin mitte-chief roomi. Lõpuks näidatakse päris ilusat tuba esimesel korrusel, puhtad linad, glasuurplaaditud vannituba. Lubatakse sooja vett. Hind 1500 ruupiat, mille sees ka õhtu- ja hommikusöök. Ok, kui juba, siis juba. Pesemine kuluks ära küll. Üleval korrusel peaks jutu järgi olema parem vaade, aga mul sellest kama kaks, sest kindlalt ei ole vaade pooltki nii vinge kui Kunu La'lt. Hotellimees on sõbralik ja ilmselt mõnevõrra üllatunud, et otsustan jääda. Küsin teed mäe otsast paistva templini ja homse bussi järele. Buss läheb hotelli juurest 8.30.
Kaifin mõnda aega seina seest pähe voolavat kuuma vett ja proovin hotelli pisikese seebiga midagi mustade juuste vastu ette võtta. Siis vedelen toas, jalad aknalaual, vaatan hotelli aeda ja põldudele ja ootan, kuniks päike pisut madalamale vajub. Sirvin ka sajandat korda matkaraamatut ja satun peatükile, mis hoiatab asjade eest, mida ei tohiks teha: minna Kargilisse, minna Suru jõe orgu, süüa salatit, juua changi, minna naisterahvana üksinda matkama, pesta hambaid kraaniveega. Ahah, kõik juba tehtud.
Nelja paiku lähen õue ja seiklen mõnda aega edasi-tagasi, otsides rada, mis viiks mäe otsa. Ei tundu nagu midagi olevat. Lõpuks juhatab koolibussilt tulnud tüdruk mulle majadevahelise tee, mille lõppedes turnin üsna püstloodis kiviklibu mööda. Yeah, on ikka tahtmine templisse jõuda. Poole mäe peal kohtun rajaga.
Templis vilksatab korra kaks munka, uksed on aga kinni. Palveveskid on kas veel paigaldamata või ära võetud. Vaade all jõena vonklevale orule on aga suurepärane ja ilmneb, et küla jätkub teisel pool mäge. Saabub prantsuse filmiperekond. Auto ja giidiga. Kui giid kuuleb, et olen näinud munki liikumas, läheb ta neid otsima ja pääseme ka templisse sisse. Osad maalingud on vanad, enamus asja aga uus. Põhitempli laes on diwalilamp.
Väljudes põrkan kokku Alexi, Nathani ja nende giidiga. Nathan on saanud uued kingad. Vahetame muljeid ja tšillime pikalt templirõdul. Hakkan juba lahkuma, kui giid juhatab meile veel kätte mingi amfiteatrilaadse koha. Vaade nii keskele kui ka ümberringi on hea. Etendub palvelippude tants. Kui oleme seal mõnda aega lebotanud, sammub üle keskpõranda ei keegi muu kui norrakas. Ta tegi eelmise päeva raske koti tõttu lühema tee kaudu ja leidis Hemises üles kuut keelt rääkiva Namgaili Toro külalistemaja. Ameeriklased lahkuvad ja saabuvad kolm paksu sakslast. Istume ka nemad üle. Päike kaob mäe taha, lehvitan norrakale ja võtan suuna alla. Allaminnes ilmneb, et nii hotellimees kui ka väike tüdruk juhatasid mind tegelikult õigesti, ainult mina tahtsin ikka põikpäiselt mööda seina üles ronida. Taipan äkki ka, keda norrakas mulle kangesti meenutab - Ken-Marti Vaherit. Nüüd jääb veel ainult välja mõelda, keda Anu mulle meenutab. Eestlastega muidugi võib vabalt olla, et nad meenutavad neid endid mõnes tutvustamata situatsioonis.
Hotellis on lauad kaetud. Näeb pidulik välja. Põlevad küünlad, sest elektrit pole. Kõigepealt tuuakse maitsev aedviljasupp, seejarel ports kausse: riis, kaste, oad, maitsestatud praetud kartul, spinat. Teenindav personal jälgib seina äärest söömist tähelepanelikult. Kõik maitseb imehea, aga kõike ära süüa ei jaksa. Hämmastavatest kohtadest võib ikka leida head sööki. Kõrvallauas hirskavad saksa tädid. Valan kõik teega üle ja veeren magama.
Lisa kommentaar