matka algus

Kõht teeb imelikke asju. Võtan sisse kaks imoodiumi. Igaks juhuks. Jagan tavaari kahte lehte. Kaasa tulevad fotokas, hambahari, magamiskott ja madrats, ülejäänu jääb hotelli. Asjad saan kokku 8.01, üks minut peale ameerika poiste matka kontrollaega. Asi seega otsustatud.
Suundun dzomsasse vett võtma. Niristan oma veeplasku täis ja ennäe imet, saabub Alex. Ta ei ole küll eriti entusiastlik enam minu kaasakutsumise osas ja nii lahkume kumbki ise suunas. Kohtume pärast rajal nagunii.
Haaran pagariärist kaasa ühe juustucroissanti ja viis minutit hiljem istungi juba taksos, suunaga Likiri poole. Hind on 1125 INR ehk siis eilsega võrreldes veerandi maa eest üle kahe korra kõrgem hind. Taksobisnes on hea bisnes. Aga buss läheks alles õhtupoole. Möödume taas tuttavatest kohtadest.
Taksojuht viib mu täpselt raja algusesse, ees paistab juba üks seljakotiga kuju. Teretame ja nendime lakooniliselt, et läheme samas suunas. Mõlemal on kavas õhtuks Yangtangi jõuda. Lasen tüübi ettepoole ja lähen siiski üksi omas tempos. Las näitab teed.
Mäest alla, üle oja, mäest üles. Kõik vastutulijad juhatavad, kuhu rada läheb. Ei tundu veel turistidest väga tüdinud olevat. Päike tuleb välja, kollased väljad helendavad ümberringi, veenire vuliseb. Lahe. Pärast küla lõppu algab kivine rada, jalgade eest põgenevad sisalikud ja pisikesed rohitirtsud. Turnime mäest üles-alla, hakkab sadama. Aga mitte piisavalt, et viitsiksin vihmakeepi välja harutada.
Järgmise, Sumdo-nimelise küla juures kaotame õige teeotsa kaest. Väike tüdruk ajab lehmi ja näitab silda, kust üle tuleb minna. Jääme sillale istuma ja lehmad toimetavad omapead. Üks ületab jõge, endal külmast veest viril nägu peas. Annan tüdrukule kuivatatud aprikoose, tundmatu tüüp jagab pähkleid. Astume edasi ja jõuame külla, kus vanemad inimesed teatavad, et see küll õige rada pole. Oleks tulnud enne stuupade juurest ära keerata. Aga kutsutakse tuppa teed jooma. Istume, vahime ringi, räägime juttu. Perepoeg mõistab mõnevõrra inglist. Pere on seitsmeliikmeline, Sumdos elab kaks peret. Saan teada, et tundmatu tüüp on Norrast. Perepoeg ei suuda aru saada, et me teineteist tegelikult ei tunne ja kohtusime alles täna hommikul.
Täname ja läheme edasi, seekord juhin mina. Norrakas, vaene mees, veab kogu oma tavaari seljas ja tema samm selle võrra aeglasem. Alistame oma esimese kuru, Charatse La, 3650 m. Mina jagan selle puhul šokolaadi ja aprikoose, norrakas pähkleid ja mingit mumbai pudi. Istume ja naudime tuulest hoolimata vaadet Yangtangile. Viimane jupp teed kulgeb mööda asfalti. Charlie Lorami (matkaraamatu autor) aegadest on nii mõndagi muutunud.
Poole kahe paiku jõuame Yangtangi ja näeme mõnda aega vaeva majadeni viiva tee leidmisega. Otsustan lõpuks raja kasuks, mis minu kogemuse järgi on külatänav. Kahe kiviaia vahel kitsas rada, mida mööda kulgeb veenire. Läbime tänava koos lehmaga ja jõuame kohta, kus on tervelt kolme külalistemaja sildid. Kuna me ei tea, kuhu me tahame minna, suunavad aial istuvad kohalikud tädid meid Padma külalistemajja.
Suures toas on mitu rahvast, keset põrandat mängivad kaks last halli kassipojaga. Palutakse istet võtta ja teed juua. Joome teed, siis kutsutakse meid tuba vaatama. Kassipoeg klammerdub aga parasjagu minu külge ja kuniks temaga võitlen, on norrakas tagasi. Palub mul ühtlasi klaarida ära see segadus, et me pole koos. Tõesti-tõesti, mind juhatatakse tuppa, kus on juba saapad ja kott. Teen võõrustajale selgeks, et seda tüüpi ma tegelikult ei tunne ja pärast hetkelist segadust saan katusekorrusel pisikese 2x2 meetrit kambri, kus põrandal vaip ja madrats ning kahes seinas suured aknad. Vägev.
Saab lõunat. Riisi läätsedega ja teed niipalju kui sisse mahub.
Külas toimub festival. Külalistemaja perepea seab ennast ka valmis, paneb vammuse selga, kaabu pähe ja nooremate õhutusel päikeseprillid ette. Šeff. Kui lähen välja uitama, suunatakse mind sujuvalt telki, kus ühes reas põrandal istuvad mõned naised, teises mehed. Poisid taovad trummi. Tädid kutsuvad mind rõõmsalt enda kõrvale istuma. Üks neist võtabki mind kogu õhtuks oma hoole alla, sundides mind jooma lõpututes kogustes võiteed. Tema nimi on Dolma. Rohkem me suurt suhelda ei suuda, kuigi tädi selgelt tahaks. Vaatab pilte ja kiidab "good, good". Teetopsid on muidu igaühel endal kaasas, mõnel igaks juhuks ka paar tükki rohkem. Seega saan topsi laenuks.
Lähen vibulaskmist vaatama ja saan ka proovida. Nool lendab kolmveerand maa peale. Vahepeal kohale toodud turistineiul kukub sinnasamma jalge ette.
Saabub veel turiste ja ka norrakas, kes asutab ennast minu kõrvale istuma. Mispeale läheb mul hulk aega, et teha Dolmale selgeks, et tegemist ei ole minu abikaasa ega ka poiss-sõbraga. Ladaki keele oskus ei ole olukorra selgitamiseks paraku piisav. Norrakas on muidu ok, ei räägi palju. Teeme nalja prantsuse filmiperekonna üle. Viieliikmeline pere, kõik filmivad ja pildistavad meeleheitlikult. A family obsessed with recording.
Rahvast koguneb rohkem, vanemad naised pidulikes tikanditega riietes ja kõrgete mütsidega, mehed paksudes ürpides. Riietus on selgelt generatsioonide kaupa erinev. Vanematel naistel traditsioonilised ladaki rõivad, keskmistel pigem indiapärane riietus, noortel teksad. Ladaki riiete juurde käivad probleemita ka tossud. Mehed on ebaühtlasemad. Mõned nokamütsiga, teised villaste mütsidega. On teksaseid ja dresse.
Algab tants, mis seisneb mõõduka aeglusega ringis tammumises ja kätega paari liigutuse tegemises. Ees vanemad naised, taga nooremad. Osad tantsud on ainult naistele, osad meestele, osad segamini. Sammud on samad. Saateks trumm ja flööt või misiganes puhkpill. Iga tantsu vahel on jutt ja teejoomine või makidisko. Ameeriklasi pole näha.
Saame proovida changi. Kohalik õlu. Hapu maitsega, paneb ilmselt kõhu hästi käärima. Juurde võib segada odrajahu. Norraka pähklid lähevad hästi kaubaks. Kohalikel ei ole kombeks kodust alko juurde sakusmenti kaasa võtta.
Tekib paus, kõik kaovad kuhugi. Istun külalistemaja katusel ja naudin vaadet. Siis taban, et allkorrusel antakse süüa. Jälle riis, teistsuguse lisandiga. Ja jälle üritatakse lõhki sööta. Kogu perekond koos sõpradega toimetab pliidi juures ühise sõbraliku meeskonnana. Hõigutakse Norbood, kes ennast kapi taha peidab. Kui too sealt viimaks välja suitsetatakse, saabub ta mõne aja pärast, veekanister seljas.
Külas on kümme perekonda, kes kordamööda festivali finantseerivad. Padma maja tundub olevat koht, kust kõik mingil ajal läbi astuvad, et vaadata, mis värk on. Ja kõik on teretulnud.
Pärast õhtusööki jätkub trall mõnevõrra hoogsamalt. Pidu peab kestma kuni changi lõppemiseni. Mida edasi, seda lõbusamaks lähevad noored ja seda rohkem tuleb diskot. Võib selgelt näha, kes kellele meeldib. Ka vanem generatsioon veetakse diskotama.
Väljas on juba ammu pime, kui otsustan magama kobida. Taevas kubiseb tähtedest. Pimedas orienteerumine võtab kõvasti vaeva, aga pärast mõningasi eksirännakuid olen oma katusekambris, kus vaatamata õues valitsevale jahedusele on meeldivalt soe.