nuumamine algab

Saan pisut hotelli ees Wasimi ja autot oodata, edasise pool tundi või nii veedame mööda linna träni peale korjates. Terve džiibi tagumine osa saab seda täis. Jeerum kui palju silbimist ainult minu pärast.
Phyang on Lehile lähedal, aga sealt edasi mööda orgu üles kerime ennast päris tükk aega. Bussipeatuses korjame peale Ifti, kes kusagil sealsamas lähedal elab. Vastu sammub punt hobuseid kahe vanamehe saatel. Nende sõnum on, et kurust üle minna ei saa.
Ühes kurvis on hobusemehe laager üles löödud. St on hobused ja lõke, teepott ja magamiskott teeveeres. Hobuseid on siiski neli: helehall, tumehall, helepruun ja tumepruun. Hobusemees on ärevil, tema meelest saab kurust üle küll, eelmised isegi ei proovinud, keerasid lihtsalt enne otsa ringi. Kõik kinnitavad, et proovime üle minna. Kogu asi kõlab väga mittejulgustavalt.
Pakkimine võtab ilmatu aja. Hobusemees tõstab kõiki kotte korduvalt, kaalub, mida millise hobuse külge kinnitada. Ooteaja sisustame hobusemehe soolatee joomisega. Stardime 10 paiku. Pikk lauge tõus hobuste rahulikus tempos. Ifti ettepanekul teeme ka paar pausi, mille käigus kord meie hobustest möödume, siis jälle vastupidi. Kohtume karja tiibeti antiloopidega, kes mul endale üsna lähedale lasevad hiilida. Suurte sarvedega isendid peavad aga siiski hoolikalt vahti.
Lõunapaus on maalilise jõenire kaldal. Hobusemees istub teisel pool vett ja keerutab hoolega palveveskit. Hobused kasutavad igat võimalust söömiseks, ka käigu pealt. Pärast piknikku on jala jala ette tõstmine järjest vaevalisem.
Peale kahte saabume kohta, kuhu laagri üles lööme. Kurule lähemale täna ei lähe, kõrgus on natuke üle 4000 meetri. Homme alustame kell neli, et enne lume sulama hakkamist kurule järgnevast liustikust üle saada.
Alustuseks serveeritakse mulle piimateed ja šokolaadiküpsiseid ning vaim muutub taas virgeks. Järgneb kiirnuudlisupp kõiksugu rohelise kraamiga. See siis esimene kokkupuude Ladakhi tavalise turistitoiduga. Aga see olevat alles lõunasöök... Kõht enam kõveraks ei lähe, lebotan köögitelgis ja vaatan jupikest sinist taevast, mis telgi ukse vahelt mäe kohalt paistab.
Minu kõrval hakib Ifti hoolega sibulat. Järgnevad paar tundi saan jälgida õhtusöögi valmistamist. Käib pidev hakkimine ja praadimine. Hobusemehe ülesandeks tundub olevat nõudepesu ja vajaminevate kokkamisatribuutide kätteulatamine. Kui tal muud tegemist pole, keerutab palveveskit või nõelub midagi. Nõel peitub siinsetel vanameestel mütsi sees.
Viimaks suudan ennast nii palju liigutada, et vean oma vatsa köögitelgist välja ja panen oma telgi üles.
Saabunud on kari dzo'sid (lehma ja jaki ristand). Kaks isendit pusklevad pisut omavahel ja asuvad siis isukalt pisikesi kollaseid lilli sööma.
Iftil on köögitelgis üles rivistatud trobikond kausse erinevate roogadega. Oodatakse, et ma selle kõik ära söön. Mulle olevat energiat vaja. Nojah, nad peavad ju lisaks hobustele ka mind homme üle Lasermo La saama. Söön nii kaua kui rohkem enam tõesti ei mahu. Ei tea, kas enese lõhkisöömine ka hinna sisse käib? Sööming lugematu hulga soolase ja magusa teega kestab kuni pimedani.
Väljas on heledad pilved, üks täht ja kuusirp.