Start kell kuus.
Diskitis saan juhi kulul teed juua, vaadates, kuidas
mu kott ühest autost välja tõstetakse ja teise katusele visatakse.
Pärast mõningast sebimist on autotäis rahvast koos ja sõit võib alata.
Teelt korjatakse peale veel üks mees ja nii oleme koos juhiga kümnekesi.
Ruumi palju just ei ole. Esipingil juhi kõrval istub vanem abielupaar,
minu kõrval ühel pool nokatsiga noormees ja hallipäine moslem, teisel
küljel ilmselt ka moslem. Minu õlad tugevalt naabrite ribides.
Tagapingile mahub kolm inimest.
Esipingi vanamees ja nokatsiga noormees asuvad hoogsalt helmeid käes keerutades palveid pomisema. Moslemid vaatavad neid mõningase huviga. Budistide usuvabadus on ikka tore, võib palvetada, kus tahtmine tuleb, muretsemata kellaaja või õige suuna pärast. Kuigi, kui nokats järsemates kurvides eriti hoogu satub, heidab esipingi mees talle muigava pilgu.
Kivised tasandikud vahelduvad roheliste küladega. Kord on allpool lumevesi kivisse lõhed uuristanud, siis jälle oleks justkui keegi rebinud pooleks kolla-roheliste põldude mustri jõekanjoni tarbeks. Mägede küljes on õhukesed pilveviirud nagu vatt.
Mida kõrgemale, seda suurem osa seltskonnast magama jääb. Juht on õnneks ärkvel. Õhk muutub jahedamaks, hakkab tibutama lund. Kui lume kohta nii öeldakse.
Ainus peatus teel on täiesti ebainspireeriv putkala 15 km enne kurut. Maailma kõrgeima, 5602 m, motoriseeritud kuruna reklaamitud koha läbime peatumata ja tseremoonitsemata (kõrgeim on tegelikult Boliivias, 5900 m). Kurult paistab juba Shanti stuupa ja kogu Lehi org. Maad sinna alla on 39 km ja kuigi kõik tundub täiesti käeulatuses olevat, võtab serpentiini mööda tiirutamine pea kaks tundi. Igal käänakul on uued võimsad ja pisut udused vaated. Peas tekib plaan viimase Lehi päeva tarbeks.
Enne kahtteist olen juba oma Dreamlandis tagasi. Vahetan riided, võtan telgi ja minu kätte jäänud lunch box'i kaenlasse ja sean sammud reisiputkasse. Putkas on homsele reisile kaasa tulla sooviv Wasim, minu tuttava nimekaim. Väga jutukas. Ja veel kaks inimest olla leitud. Mis teeb hinna tunduvalt odavamaks. Iga sissetulija õnnitleb mind Lasermo La esimesena ületamise puhul. Õnnestub võibolla homsesse kavva mahutava Tak Tok kloostri külastamine. Luban hiljem tagasi tulla ja lähen süüa otsima.
Mahindra tervitab mind rõõmsalt, restorani nimeks on tõesti saanud Eureka. Soovitab spinati ja juustuga momosid, mis on suurepärased. Proovin ära ka kohaliku tsetalulumahla. Inglise keeli buchthorn berry juice. Astelpaju?
Restorani avamine toimus juba 9. juulil, samal päeval lahkusid austraallased. Avatuna kavatseb Mahindra restorani hoida oktoobrini, siis edasi Goasse.
Möödub prantsuse filmiperekond ja ridamisi ennast itta tuleku tarbeks enam või vähem kummaliselt riidesse pannud valgeid.
Tagasi reisibüroos, ilmneb, et eripiirkonda loa andmise büroo streigib, mistõttu ei saa osa inimesi homme tulla. Mis tähendab teistsugust hinda. Või siis võimalust alustada hiljem, kui homme streiki pole ja loa saab kella kümnest. Istume pikalt ühe Belgia neiuga, lobiseme, joome teed, jälgime putkapoiste veiderdamist ja ootame uudiseid.
Ostan Wasimi kaasabil mõned kohaliku muusikaga CD-d, saan ilma seda küsimata alet. Kaks 250-ruupiast plaati 300 ruupiaga. Ehk siis kohalikele mõeldud hind. Jalutame cafe Jeevanisse, kus mind veel mäletatakse, porgandimahla jooma.
Internet on aeglane ja õhtusöögi serveerimine ka just kiirusega ei hiilga, seega on reisiputkasse tagasi jõudmise ajaks uks kinni. Hmm. Suundun samas nurgal asuva poe poole šokolaadi soetamiseks, kui mind nurgalt hüütakse. Kas sa ei mäleta mind, küsib tegelane, kes on küll pisut tuttava näoga. Ahjaa, seesama turist-Wasim, keda ennist nägin. Tuli samuti uudiste järele, aga ei leidnud kedagi. Sms-teel õnnestus tal siiski teada saada, et homne start on kell kümme. Lobiseb taaskord pikalt, enne kui suudan vahele torgata, et ostan nüüd siit šokolaadi. Leti ees seistes sirutub selja tagant tuttav käsi sigarettide järele. Õige Wasim on välja ilmunud. Kinnitab, et stardime tõesti kell kümme, sest streik oli tegelikult eile, täna oli riigipüha. Siis läheb jälitama kedagi kadunud neidu, kelle ta peab öösel Manali bussi peale panema. Ja jätab mind turist-Wasimi haardesse. Istume poetrepil ja kuulan tema pikka heietust tööst ja elust. Elab Delhis, pärit Jammust. Firma saadab teda mööda Indiat igale poole. Töötab kokakoola heaks ja talle on antud piiramatud investeerimise volitused. Selline ärahellitatud ja triviaalsusi pilduv paipoiss. Surun järjest haigutusi maha. Tibutab vihma. Turist-Wasim kinnitab, et homme on ilus ilm ja lepime kokku, et kui päike paistab, ostab tema mulle šokolaadi, kui vihma sajab, siis mina talle.
Jalutame tema peene hotellini, kus peatuvat ka Bollywoodi staarid, et võtta sealt mulle selgaandmiseks jakk, ja orienteerume mobiiltelefoni valguses mööda pimedaid kitsaid kõrvaltänavaid minu hotellini, kus ma jaki tagastan ja põgenen.
Möödaminnes näen vilksamisi ka Sonamit, kes aga mind ei märka. Seega ma ei tee ka numbrit sellest, et Sonam mulle 50 ruupiat võlgu on, sest nagunii oli Kargilist Lehini sõit kõige pikema maa ja odavama hinnaga taksosõit, mida siin kasutanud olen.
Esipingi vanamees ja nokatsiga noormees asuvad hoogsalt helmeid käes keerutades palveid pomisema. Moslemid vaatavad neid mõningase huviga. Budistide usuvabadus on ikka tore, võib palvetada, kus tahtmine tuleb, muretsemata kellaaja või õige suuna pärast. Kuigi, kui nokats järsemates kurvides eriti hoogu satub, heidab esipingi mees talle muigava pilgu.
Kivised tasandikud vahelduvad roheliste küladega. Kord on allpool lumevesi kivisse lõhed uuristanud, siis jälle oleks justkui keegi rebinud pooleks kolla-roheliste põldude mustri jõekanjoni tarbeks. Mägede küljes on õhukesed pilveviirud nagu vatt.
Mida kõrgemale, seda suurem osa seltskonnast magama jääb. Juht on õnneks ärkvel. Õhk muutub jahedamaks, hakkab tibutama lund. Kui lume kohta nii öeldakse.
Ainus peatus teel on täiesti ebainspireeriv putkala 15 km enne kurut. Maailma kõrgeima, 5602 m, motoriseeritud kuruna reklaamitud koha läbime peatumata ja tseremoonitsemata (kõrgeim on tegelikult Boliivias, 5900 m). Kurult paistab juba Shanti stuupa ja kogu Lehi org. Maad sinna alla on 39 km ja kuigi kõik tundub täiesti käeulatuses olevat, võtab serpentiini mööda tiirutamine pea kaks tundi. Igal käänakul on uued võimsad ja pisut udused vaated. Peas tekib plaan viimase Lehi päeva tarbeks.
Enne kahtteist olen juba oma Dreamlandis tagasi. Vahetan riided, võtan telgi ja minu kätte jäänud lunch box'i kaenlasse ja sean sammud reisiputkasse. Putkas on homsele reisile kaasa tulla sooviv Wasim, minu tuttava nimekaim. Väga jutukas. Ja veel kaks inimest olla leitud. Mis teeb hinna tunduvalt odavamaks. Iga sissetulija õnnitleb mind Lasermo La esimesena ületamise puhul. Õnnestub võibolla homsesse kavva mahutava Tak Tok kloostri külastamine. Luban hiljem tagasi tulla ja lähen süüa otsima.
Mahindra tervitab mind rõõmsalt, restorani nimeks on tõesti saanud Eureka. Soovitab spinati ja juustuga momosid, mis on suurepärased. Proovin ära ka kohaliku tsetalulumahla. Inglise keeli buchthorn berry juice. Astelpaju?
Restorani avamine toimus juba 9. juulil, samal päeval lahkusid austraallased. Avatuna kavatseb Mahindra restorani hoida oktoobrini, siis edasi Goasse.
Möödub prantsuse filmiperekond ja ridamisi ennast itta tuleku tarbeks enam või vähem kummaliselt riidesse pannud valgeid.
Tagasi reisibüroos, ilmneb, et eripiirkonda loa andmise büroo streigib, mistõttu ei saa osa inimesi homme tulla. Mis tähendab teistsugust hinda. Või siis võimalust alustada hiljem, kui homme streiki pole ja loa saab kella kümnest. Istume pikalt ühe Belgia neiuga, lobiseme, joome teed, jälgime putkapoiste veiderdamist ja ootame uudiseid.
Ostan Wasimi kaasabil mõned kohaliku muusikaga CD-d, saan ilma seda küsimata alet. Kaks 250-ruupiast plaati 300 ruupiaga. Ehk siis kohalikele mõeldud hind. Jalutame cafe Jeevanisse, kus mind veel mäletatakse, porgandimahla jooma.
Internet on aeglane ja õhtusöögi serveerimine ka just kiirusega ei hiilga, seega on reisiputkasse tagasi jõudmise ajaks uks kinni. Hmm. Suundun samas nurgal asuva poe poole šokolaadi soetamiseks, kui mind nurgalt hüütakse. Kas sa ei mäleta mind, küsib tegelane, kes on küll pisut tuttava näoga. Ahjaa, seesama turist-Wasim, keda ennist nägin. Tuli samuti uudiste järele, aga ei leidnud kedagi. Sms-teel õnnestus tal siiski teada saada, et homne start on kell kümme. Lobiseb taaskord pikalt, enne kui suudan vahele torgata, et ostan nüüd siit šokolaadi. Leti ees seistes sirutub selja tagant tuttav käsi sigarettide järele. Õige Wasim on välja ilmunud. Kinnitab, et stardime tõesti kell kümme, sest streik oli tegelikult eile, täna oli riigipüha. Siis läheb jälitama kedagi kadunud neidu, kelle ta peab öösel Manali bussi peale panema. Ja jätab mind turist-Wasimi haardesse. Istume poetrepil ja kuulan tema pikka heietust tööst ja elust. Elab Delhis, pärit Jammust. Firma saadab teda mööda Indiat igale poole. Töötab kokakoola heaks ja talle on antud piiramatud investeerimise volitused. Selline ärahellitatud ja triviaalsusi pilduv paipoiss. Surun järjest haigutusi maha. Tibutab vihma. Turist-Wasim kinnitab, et homme on ilus ilm ja lepime kokku, et kui päike paistab, ostab tema mulle šokolaadi, kui vihma sajab, siis mina talle.
Jalutame tema peene hotellini, kus peatuvat ka Bollywoodi staarid, et võtta sealt mulle selgaandmiseks jakk, ja orienteerume mobiiltelefoni valguses mööda pimedaid kitsaid kõrvaltänavaid minu hotellini, kus ma jaki tagastan ja põgenen.
Möödaminnes näen vilksamisi ka Sonamit, kes aga mind ei märka. Seega ma ei tee ka numbrit sellest, et Sonam mulle 50 ruupiat võlgu on, sest nagunii oli Kargilist Lehini sõit kõige pikema maa ja odavama hinnaga taksosõit, mida siin kasutanud olen.
Lisa kommentaar