Pangong Tso

Hommikul saab järele proovitud järjekordne moodus, sest enamus tavaari jääb taas hotelli hoiule. Seekordne pakkimine näitab ka, et lennuki tarbeks ei teki suure tõenäosusega asjade mahutamise probleemi. Praeguste mahtude juures. Vähemalt ühed matkapüksid jäävad minust nagunii hotelli prügikasti kõrvale. Need, kus sääres on juba nii suur auk, et sellest terve jalg läbi mahub. Teiste peal saavad hotelli pesupesijad paari päeva pärast oma võimeid proovida ja tulemusest sõltub, kas püksid jäävad siia või mitte.
Taas pannkoogihommikusöök tuttaval terassil, kus piimatee tuuakse korralikus suures kruusis, mitte pisikeses topsis nagu tavaliselt. Kõrvallauas istuval vanamehel saab pastakas tühjaks ja annan talle enda oma. Ta ei taha seda endale jätta, kuigi kinnitan, et mul on teine veel, vaid lahendab ristsõna kiiresti lõpuni. Osutub šveitslaseks, kes on käinud Tallinnas, sest ei leidnud Helsingist öömaja. Indias on tal palju aega, aga matkamiseks kondid kanged.
Reisiputka on juba ärganud, loaga läheb tund aega veel. Sest Belgia neiul ja ühel indialasel pole eripiirkonna luba, mul ja veel kahel indialasel on luba olemas. Belgia neiu on šopanud omale sooja salli. Tundub katsudes väga pehme ja mõnus. Jakivill.
Järgnevad tunnid mööduvad putkas konutades ja oodates. Järjest uued erineva pikkusega viied minutid. Siis on jeep kadunud, siis läheb turist-Wasim teadmata põhjusel jalgrattaga kuhugi ja kaob. Üks indialastest on toimuvast (või siis mittetoimuvast) kergelt ärritunud ja lisaks paistab ka solvunud olevat, kui teatan, et ta peaks ju sellega harjunud olema, see on India... Lõpuks on luba olemas ja seltskond koos, stardime pisut peale kahtteist. Enne ärasõitu saab ka kokku lepitud, et kõrvalepõike eest Tak Toki kloostri juurde tahab juht minult 300 ruupiat lisaks. Aga palun, ülejäänud osa sõidust mul nagunii tasuta, sest see tasaarvestatakse telgiga. Krediiti jääb veel üle ka.
Oleme džiibis viiekesi, kolm indialast, üks neist turist-Wasim, Belgia neiu, kelle nimi on Ine, ja mina. Juht muidugi ka. Üks kõige aeglasemaid juhte, keda kohanud olen.
Esimene peatus on Karus (on jah, selline Karu-nimeline koht, mõnikord kirjutatakse ka Kharu). Süüa veel ei taha, manustan kaks banaani. Kuivõrd ilm on pilves selgimistega, ostab turist-Wasim mulle šokolaadi.
Tee asub ennast ja meid ülespoole kerima. Chemre klooster on eemalt tõepoolest muljetavaldav vaatepilt, peotäis valgeid ehitisi mööda mäekülge. Aga seest ei pidavat midagi muljetavaldavat olema. Kuivõrd tundusin olevat ainus kloostrihuviline, jätsin selle kavast välja.
Jõuame kurule, Chang La, 5360 m. Sajab vihma, võibolla ka lund. Teeme mõned turistipildid ja sõidame edasi. Taustaks laulab Bryan Adams "Let's make it all for one and one for all...". Ei sobi siinsesse maastikku kuigi hästi.
Hindusid aknast avanevad vaated eriti ei huvita, kaks tükki magavad, üks klõpsib aeg-ajalt läbi akna pilte teha. Kui mõni magajatest üles ärkab, siis vaatab fotokast, mis vahepeal juhtus. Aga vaated on sedapuhku vägevaimad kogu senisel teekonnal. Päikeselaigud libisevad mööda mägesid, mis eriliselt kirendavad kõiksugu värvides. Osad mäed on pilvedes, osad tunduvad seesmiselt hiilgavat. Kui juhtun vaate suunal olema, krutin akna lahti ja proovin midagi mälukaardile talletada. Sest peatusi ei tehta. Ine üritab ka akna kaudu millegagi hakkama saada, aga paraku on ta tagumises reas, kus akent lahti teha ei saa. Ta paistab sedamoodi inimesena, kes teeb häid pilte.
Natuke enne järveni jõudmist ületame suuremat sorti veejoa ja arusaamatul põhjusel tehakse ainus pildistamispeatus. Ja ei või olla, sealsamas askeldab ka prantsuse filmiperekond...
Jõuame järve äärde, millest kolmandik asub Indias, ülejäänu Hiinas. Pikkus Wasimi andmetel 60 km, kuigi minu meelest oli see mingi teine number. Selline pikk soolikas. Kõrgus 4250 m.
Järve ääres on permanettelgid ja võimalus ka toas magada. Meile Inega tundub telk täitsa kobe, sees kaks voodit ja laud. Hind 500 ruupiat kahe peale. Hindud hakkavad midagi seletama toast, kus kaks voodit ja maha saab panna kolm madratsit. Teatame, et nemad võivad seal toas ju kolmekesi olla, kui tahavad, me läheme kahekesi telki ja üldse läheme me nüüd kohe järve pildistama, enne kui valgus kaob. Viskame seljakotid telki ja tormame järve äärde. Selliseid värve pole küll kusagil näinud. Mälukaart saab täis ja vihma hakkab sadama. Lisaks jube tugev tuul.
Lähen telklasse tagasi, kedagi pole näha. Nüüd on kõht juba tühi. Ilmub turist-Wasim ja kutsub jalutama. Ok, vihm on üsna hõre tegelikult. Paraku jätan fotoka telki ja saan järve kohale ilmuva topeltvikerkaare seega ainult kõvakettale jäädvustada. Mäed muutuvad järjest sinisemaks ja vesi on nagu tint. Kui ilm juba täitsa pime, leiame käsikaudu suure telgi, kus kari inimesi lavatsitel, osad tekkidesse mässitud, ja kus ka riisi läätsedega ja teed pakutakse. Satun istuma Chandigarhist pärit hindu lähedusse, kes teab hästi Balti riike ja meie õnnetut ajalugu, lisaks vestleme Ukraina korruptsioonist ja Venemaa kuritegevusest.
"Meie" hindudelt saan teada, et homme on plaanis minna autoga 7 km eemal asuvasse Spangmiku külla ja siis lahkuda kell 12. Otsustan, et 7 km suudan ka omal jalal käia ja lähen päikesetõusu vaatama ja ärgu minuga arvestagu. Lubatakse küll teha teel ohtralt pildistamispeatusi, aga jään endale kindlaks.
Kobin telki ja vestleme Inega pikalt pildistamisest, reisimisest ja muidu elust.