Hommik taas pilves. Tellin omletti, saia ja teed. Vahelduseks saan ise kõike doseerida.
Suund
liivadüünide poole, et üle nende Diskitini jõuda. Vahemaa 7
kilomeetrit. Küla alles ärkab, lehmi aetakse söödamaade poole ja
palveveskite juures pole veel rahvast.
Kui majad lõpevad, paistavad düünid, aga enne neid on lompe ja ojasid. Luidete taustal söövad tüüpilised kõrbeloomad: lehmad ja eeslid. Jätan teeraja ja ületan oja, et mööda liiva kõndida. Tee pool vett on vähem liiva. Ja ongi tõeline kõrbemaastik keset Himaalajat. Luited, mitte küll kõrged, aga ikkagi. Ogalised kaktused ja mingid sama vihased põõsad nagu kadakad. Vaheldumisi roheliste küngaste ja veeniredega. Hämmastav kooslus.
Uitan mööda luiteid. Kuigi on pilves, on valgus nii ere, et peab päikeseprillid ette panema. Tuulevaikus ja palavus. Varsti hakkab pilveaukudest ka päike piiluma. Eemal küngaste otsas tuvastan kaks kaamelit, kelle külge on kinnitatud turistid. Kaamelid Himaalajas... Baktria omad.
Seiklen rohelise ogalise tihniku ja oja vahel. Oja teeb nimelt tiiru ja nüüd peaks sellest üle saama, kui tahta Diskitini, st järgmise külani jõuda. Tempel juba paistab mäe otsas. Minu tarbeks ei ole sinna enam silda ehitatud. Teisel pool vett kulgevad mööda rada kaks turisti giidiga. Küsivad, kas minuga on kõik korras. Muidugi on. Oja on kitsas, aga päris sügav. Üle hüppamiseks liiga lai. Lähen jupp maad tagasi ja leian põhjas kividest moodustunud põlvesügavuse koolmekoha, mis sobib läbi vee sumamiseks. Sellise palavusega sobiv tegevus. Järgneb pikk palav ja kihulasterohke matk Diskitini. Manustan viimased kuivatatud aprikoosid.
Diskiti algus on ehtne agul. Lapsed nõuavad endast pilditegemist. Küla "keskus" on tuvastatav poodide ja restoranide järgi. Ostan mangomahla ja valin gompani kulgemiseks külast ringiga möödamineva tee. Tundub sel hetkel otsem. Tegelt vist ei ole. Aga kohale jõuan. Turistide tarbeks on iga templi ja kloostrini ehitatud autotee, aga vanad jalakäimarajad on õnneks säilinud. Autotee on nimelt serpentiini võrra hulga pikem. Kohalikud aga ilmselt selle mäest üles-alla kalpsamise tõttu ongi kuni kõrge vanuseni hämmastavalt heas vormis ja suudavad tundide kaupa ristisjalu istuda.
Gompa on altvaadates tõeliselt imposantne ehitis, meenutab Thikset. Esimene koht, kuhu turistide tarbeks on pandud nooled, mispidi ja mis suunas liikuda. Tulen seega vastu munkade soovile ega lähe rajalt kõrvale omapead kondama. Eemal künka otsas istub tellingutes hiiglaslik Maitreya.
Üles templini jõudes on esimene uks lukus, Jokhang aga lahti. Kedagi pole, asi näeb uus välja. Siis satun kokku kolme mungaga, kes mind lahkelt endaga kaasa viipavad, welcome! Pääsen nende kannul sisse ka väiksematesse templitesse. Kaks munka on külas Sumurist, kutsuvad mind homseks endale külla. Uurivad, kuidas ma üksi ei karda, nemad küll kardaks. Saabub suur slaavikeelne grupp, mille eest põgenen. Enne lahkumist pilgutab kohalik munk mulle lõbusalt silma. Alla minnes veereb vastu mitu džiipi tüdinud nägudega valgetega.
Tagasi kulgen külast risti läbi. Ka siin on igal sammul näha kas manimüüri või stuupat või palveveskit. Aknast paistvate inimeste järgi lähen tiibeti söögikohta, kus osutuvad olema ainult kohalikud. Saan praetud nuudleid. Ja joon laualt kannust ära kõik vee. Seda pole seal palju ja juurde paraku ei tooda. Loodetavasti polnud see lillevesi või midagi taolist.
Võtan tänavalt veel ühe mahla ja šokolaadi ning uurin takso leidmise võimaluste järele. Jalad üsna tömbid isegi Hundarisse tagasi jalutamiseks. Lisaks tahtmine veel mööda orgu sõita ja templeid näha. Mind suunatakse bussijaama, kus tuvastan taksoputka sildi. Peale lühikest terve meestekarja sebimist leidub takso Sumuri gompa, Ensa gompa ja lõpuks Hundarini. Hind ühele inimesele muidugi krõbe, aga mitu korda elus ma ikka siia veel satun.
Tee kulgeb esialgu mudase laia jõe ääres, mille keskel kividest saared. See peaks siis olema Shyok. Pöörame nina põhja poole ja läbime kivise liivatasandiku. Mida edasi, seda vähem liiva on kivide vahelt näha.
Sumuri gompa asub samuti mäe otsas, aga ei meenuta Diskitit. Trepp läheb otse üles. Üleval leian asise munga, kes uksed lahti teeb.
Tee jätkub põhja suunas. Ensa gompa asub ülejärgmise küla, Panamiku, lähedal. Panamik on põhjapoolseks piiriks, millest turist üle ei saa. Vee ja liiva vahel kasvavad eemalt mangroove meenutavad põõsad. Külad on kui rohelised oaasid, mujal on kummaline liiva-vee-kivi-põõsasegune maastik. Keset valgeid kive ja orgu seisab üsna sihitult suur must läikiv kalju.
Panamik on ka koht, mida turistidele reklaamitakse kuumaveeallikate abil. Ma pole aga kirjasõnas leidnud kedagi, kellele allikad meeldinud oleks. Pidavat olema üks betoonvärk. Meenub betoonist punker keset kõrbe Iraanis ja tahtmist allikaid külastada ei teki. Enne Ensa gompat tuleb vastu teine džiip, mille juht teatab, et tempel pandi just kinni. Võti tema käes. Kuivõrd minu juht inglist ei spiigi, olen liiga väsinud, et siiski edasisõitmist nõuda. Gompa ise ei peakski olema suur vaatamisväärsus, aga vaade peaks olema nagu alati. Entusiasm on kahanemas ja sõidame tagasi. Läbime muuhulgas väikeseformaadilise liivatormi. Vaatevälja ülemine ots on pilvedes, alumine täis lendavat liiva. Välja peab piiluma keskelt.
Teel hotelli korjame tee äärest peale mehe, kes ronib autost välja minuga koos ja osutub taksojuhiks, kes mind homme Diskitisse viib ja mulle Lehi sõitmiseks edasise transpordi vaatab. Väga hea. Võtan pisut kevadrulle, ämbritäie kuuma vett ja kobin magama.
Kui majad lõpevad, paistavad düünid, aga enne neid on lompe ja ojasid. Luidete taustal söövad tüüpilised kõrbeloomad: lehmad ja eeslid. Jätan teeraja ja ületan oja, et mööda liiva kõndida. Tee pool vett on vähem liiva. Ja ongi tõeline kõrbemaastik keset Himaalajat. Luited, mitte küll kõrged, aga ikkagi. Ogalised kaktused ja mingid sama vihased põõsad nagu kadakad. Vaheldumisi roheliste küngaste ja veeniredega. Hämmastav kooslus.
Uitan mööda luiteid. Kuigi on pilves, on valgus nii ere, et peab päikeseprillid ette panema. Tuulevaikus ja palavus. Varsti hakkab pilveaukudest ka päike piiluma. Eemal küngaste otsas tuvastan kaks kaamelit, kelle külge on kinnitatud turistid. Kaamelid Himaalajas... Baktria omad.
Seiklen rohelise ogalise tihniku ja oja vahel. Oja teeb nimelt tiiru ja nüüd peaks sellest üle saama, kui tahta Diskitini, st järgmise külani jõuda. Tempel juba paistab mäe otsas. Minu tarbeks ei ole sinna enam silda ehitatud. Teisel pool vett kulgevad mööda rada kaks turisti giidiga. Küsivad, kas minuga on kõik korras. Muidugi on. Oja on kitsas, aga päris sügav. Üle hüppamiseks liiga lai. Lähen jupp maad tagasi ja leian põhjas kividest moodustunud põlvesügavuse koolmekoha, mis sobib läbi vee sumamiseks. Sellise palavusega sobiv tegevus. Järgneb pikk palav ja kihulasterohke matk Diskitini. Manustan viimased kuivatatud aprikoosid.
Diskiti algus on ehtne agul. Lapsed nõuavad endast pilditegemist. Küla "keskus" on tuvastatav poodide ja restoranide järgi. Ostan mangomahla ja valin gompani kulgemiseks külast ringiga möödamineva tee. Tundub sel hetkel otsem. Tegelt vist ei ole. Aga kohale jõuan. Turistide tarbeks on iga templi ja kloostrini ehitatud autotee, aga vanad jalakäimarajad on õnneks säilinud. Autotee on nimelt serpentiini võrra hulga pikem. Kohalikud aga ilmselt selle mäest üles-alla kalpsamise tõttu ongi kuni kõrge vanuseni hämmastavalt heas vormis ja suudavad tundide kaupa ristisjalu istuda.
Gompa on altvaadates tõeliselt imposantne ehitis, meenutab Thikset. Esimene koht, kuhu turistide tarbeks on pandud nooled, mispidi ja mis suunas liikuda. Tulen seega vastu munkade soovile ega lähe rajalt kõrvale omapead kondama. Eemal künka otsas istub tellingutes hiiglaslik Maitreya.
Üles templini jõudes on esimene uks lukus, Jokhang aga lahti. Kedagi pole, asi näeb uus välja. Siis satun kokku kolme mungaga, kes mind lahkelt endaga kaasa viipavad, welcome! Pääsen nende kannul sisse ka väiksematesse templitesse. Kaks munka on külas Sumurist, kutsuvad mind homseks endale külla. Uurivad, kuidas ma üksi ei karda, nemad küll kardaks. Saabub suur slaavikeelne grupp, mille eest põgenen. Enne lahkumist pilgutab kohalik munk mulle lõbusalt silma. Alla minnes veereb vastu mitu džiipi tüdinud nägudega valgetega.
Tagasi kulgen külast risti läbi. Ka siin on igal sammul näha kas manimüüri või stuupat või palveveskit. Aknast paistvate inimeste järgi lähen tiibeti söögikohta, kus osutuvad olema ainult kohalikud. Saan praetud nuudleid. Ja joon laualt kannust ära kõik vee. Seda pole seal palju ja juurde paraku ei tooda. Loodetavasti polnud see lillevesi või midagi taolist.
Võtan tänavalt veel ühe mahla ja šokolaadi ning uurin takso leidmise võimaluste järele. Jalad üsna tömbid isegi Hundarisse tagasi jalutamiseks. Lisaks tahtmine veel mööda orgu sõita ja templeid näha. Mind suunatakse bussijaama, kus tuvastan taksoputka sildi. Peale lühikest terve meestekarja sebimist leidub takso Sumuri gompa, Ensa gompa ja lõpuks Hundarini. Hind ühele inimesele muidugi krõbe, aga mitu korda elus ma ikka siia veel satun.
Tee kulgeb esialgu mudase laia jõe ääres, mille keskel kividest saared. See peaks siis olema Shyok. Pöörame nina põhja poole ja läbime kivise liivatasandiku. Mida edasi, seda vähem liiva on kivide vahelt näha.
Sumuri gompa asub samuti mäe otsas, aga ei meenuta Diskitit. Trepp läheb otse üles. Üleval leian asise munga, kes uksed lahti teeb.
Tee jätkub põhja suunas. Ensa gompa asub ülejärgmise küla, Panamiku, lähedal. Panamik on põhjapoolseks piiriks, millest turist üle ei saa. Vee ja liiva vahel kasvavad eemalt mangroove meenutavad põõsad. Külad on kui rohelised oaasid, mujal on kummaline liiva-vee-kivi-põõsasegune maastik. Keset valgeid kive ja orgu seisab üsna sihitult suur must läikiv kalju.
Panamik on ka koht, mida turistidele reklaamitakse kuumaveeallikate abil. Ma pole aga kirjasõnas leidnud kedagi, kellele allikad meeldinud oleks. Pidavat olema üks betoonvärk. Meenub betoonist punker keset kõrbe Iraanis ja tahtmist allikaid külastada ei teki. Enne Ensa gompat tuleb vastu teine džiip, mille juht teatab, et tempel pandi just kinni. Võti tema käes. Kuivõrd minu juht inglist ei spiigi, olen liiga väsinud, et siiski edasisõitmist nõuda. Gompa ise ei peakski olema suur vaatamisväärsus, aga vaade peaks olema nagu alati. Entusiasm on kahanemas ja sõidame tagasi. Läbime muuhulgas väikeseformaadilise liivatormi. Vaatevälja ülemine ots on pilvedes, alumine täis lendavat liiva. Välja peab piiluma keskelt.
Teel hotelli korjame tee äärest peale mehe, kes ronib autost välja minuga koos ja osutub taksojuhiks, kes mind homme Diskitisse viib ja mulle Lehi sõitmiseks edasise transpordi vaatab. Väga hea. Võtan pisut kevadrulle, ämbritäie kuuma vett ja kobin magama.
Lisa kommentaar