Ifti magab kaua, oleme hobusemehega juba ammu üleval, kui ta lõpuks
ennast püsti ajab ja mulle teed keetma asub.
Pilved on kummalist värvi.
Alles hiljem Lehis saan teada, et olla olnud päikesevarjutus.
Hobusemees saab minu rõõmuks endale kõik järelejäänud toidukraami. Tema asjad jäävad lähedale tallu ootele. Õhtuks peaks ta siin tagasi olema.
Hundari suunas turnime mööda kanjonit, kord laskudes alla jõeni, siis jälle tõustes kõrgele üles. Tee tolmab, midagi krigiseb pidevalt hamba all. Mõnes kohas tuleb hobuseid ühekaupa kividest üle talutada. Kõige rohkem kogenud tundub olevat helehall hobune, tema erilist talutamist ei vaja.
Üks kuu ja veel mõned nädalad on just see aeg, mil hakkab tasapisi tekkima igatsus korraliku duši, oma voodi, hommikukohvi ja büroo järele ning saab kõrini mustadest riietest ja pidevast kokku-lahti pakkimisest.
Kusagil 12 paiku oleme Hundaris. Möödume sillast, mis minu jaoks on India piir. Välismaalased sealt edasi ei saa. Aga oleme kohal.
Ifti sebib mulle suure aknaga toa, toobitäie kuuma vett, praetud riisi ja orgunnib, et hotellimees mulle Lehi sõiduks auto muretseks. Hobusemees alustab teed tagasi.
Küürin ja söön. Riided on räpased, aga see peab mõneks ajaks nii jääma. Kaamera akulaadija on deformeerunud. Taskunoa abil on see õnneks parandatav ja laadija töötab ka. Kuniks elektrit on.
Siis istun aias ja ootan Iftit, kes läks omale transporti otsima. Kogu kraam ootab müüril rivis. Aias on väike must-valge kits, kes puskleb telgiga. Üritan kitsega sõprust teha. Ühelgi loomal pole mu meelest nii mõttelagedaid silmi kui kitsel. Õuele tuuakse järjest uusi puhastes riietes valgeid, pisikeste fotoaparaatidega varustatud turiste.
Ifti leiab jeebi, jätame hüvasti. Kui tagasi Lehi jõuan, on tema Jammus eksamit tegemas.
Läbin stuupasid täis aia, mille igas nurgas vuliseb vesi. Ühe stuupa sees on veel ilusamad maalingud kui olid Alchis. Ronin ennist nähtud templi ja kindlusevaremete suunas. Tee kõrval on seninähtutest ilusaim manimüür, eriti peente kirjade ja piltidega kividega. Tempel on lukus, aga vaade ülevalt avatud. Paistab kogu org, ka liivadüünid, mille pärast siia ju tuldud sai. Tagasisuunal paistab jupp tuldud teest. Hobusemees peaks hakkama juba tänase laagripaigani jõudma.
Alla tagasi ja uitan mööda külatänavaid. Ilmselt armee lähedalolu on tinginud peatänava asfalteerimise. Tervitatakse eriti entusiastlikult ja rõõmsalt, kõigest lausa õhkab positiivsust. Stuupasid ja suuri palveveskeid on igal nurgal. Veskid on ka külaelanike kogunemis- ja jutupuhumiskohtadeks.
Tagasi hotellis, saab tellida õhtusöögi. Seda aga ei saabu ega saabu, mistõttu mulle meenub lunch box, mis täna ju puha puutumata. Manustan siis veel õhtuooteks keedetud kartulit ja muna. Kui sellega ühele poole saan, on õhtusöök lõpuks valmis.
Siis pisut raamatut ja kustun vara.
Hobusemees saab minu rõõmuks endale kõik järelejäänud toidukraami. Tema asjad jäävad lähedale tallu ootele. Õhtuks peaks ta siin tagasi olema.
Hundari suunas turnime mööda kanjonit, kord laskudes alla jõeni, siis jälle tõustes kõrgele üles. Tee tolmab, midagi krigiseb pidevalt hamba all. Mõnes kohas tuleb hobuseid ühekaupa kividest üle talutada. Kõige rohkem kogenud tundub olevat helehall hobune, tema erilist talutamist ei vaja.
Üks kuu ja veel mõned nädalad on just see aeg, mil hakkab tasapisi tekkima igatsus korraliku duši, oma voodi, hommikukohvi ja büroo järele ning saab kõrini mustadest riietest ja pidevast kokku-lahti pakkimisest.
Kusagil 12 paiku oleme Hundaris. Möödume sillast, mis minu jaoks on India piir. Välismaalased sealt edasi ei saa. Aga oleme kohal.
Ifti sebib mulle suure aknaga toa, toobitäie kuuma vett, praetud riisi ja orgunnib, et hotellimees mulle Lehi sõiduks auto muretseks. Hobusemees alustab teed tagasi.
Küürin ja söön. Riided on räpased, aga see peab mõneks ajaks nii jääma. Kaamera akulaadija on deformeerunud. Taskunoa abil on see õnneks parandatav ja laadija töötab ka. Kuniks elektrit on.
Siis istun aias ja ootan Iftit, kes läks omale transporti otsima. Kogu kraam ootab müüril rivis. Aias on väike must-valge kits, kes puskleb telgiga. Üritan kitsega sõprust teha. Ühelgi loomal pole mu meelest nii mõttelagedaid silmi kui kitsel. Õuele tuuakse järjest uusi puhastes riietes valgeid, pisikeste fotoaparaatidega varustatud turiste.
Ifti leiab jeebi, jätame hüvasti. Kui tagasi Lehi jõuan, on tema Jammus eksamit tegemas.
Läbin stuupasid täis aia, mille igas nurgas vuliseb vesi. Ühe stuupa sees on veel ilusamad maalingud kui olid Alchis. Ronin ennist nähtud templi ja kindlusevaremete suunas. Tee kõrval on seninähtutest ilusaim manimüür, eriti peente kirjade ja piltidega kividega. Tempel on lukus, aga vaade ülevalt avatud. Paistab kogu org, ka liivadüünid, mille pärast siia ju tuldud sai. Tagasisuunal paistab jupp tuldud teest. Hobusemees peaks hakkama juba tänase laagripaigani jõudma.
Alla tagasi ja uitan mööda külatänavaid. Ilmselt armee lähedalolu on tinginud peatänava asfalteerimise. Tervitatakse eriti entusiastlikult ja rõõmsalt, kõigest lausa õhkab positiivsust. Stuupasid ja suuri palveveskeid on igal nurgal. Veskid on ka külaelanike kogunemis- ja jutupuhumiskohtadeks.
Tagasi hotellis, saab tellida õhtusöögi. Seda aga ei saabu ega saabu, mistõttu mulle meenub lunch box, mis täna ju puha puutumata. Manustan siis veel õhtuooteks keedetud kartulit ja muna. Kui sellega ühele poole saan, on õhtusöök lõpuks valmis.
Siis pisut raamatut ja kustun vara.
Lisa kommentaar