Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma hommikul
toast lahkusin, kavatsusega vahetada pisut raha, viia oma pass
reisiputkasse inner line permit'i tegemiseks, maksta ära matka teine
pool ja minna otsima seda stuupat, mille Kaarle oru tagumises otsas
leidis.
Hommikusöögiks, nagu ikka, banana pancake, ainult Jeevani
kohvikusse ma selleks minna ei viitsi. Mõni teine päev. Leian lähedalt
ühe teise toreda koha. Pärast peaks ka vaatama, kas Mahindra restoran on
valmis.
Reisiputkas tervitatakse mind sõbralikult ja pannakse kohe teed jooma. Seda kutti, kellega eelmisel korral rääkisin, pole kohal. Ronib kahe turistiga Stok Kangri otsas. Peaks täna tagasi jõudma. Kui ei jõua, tuleb tema asemel keegi teine minuga matkama. Leppime kellaajad kokku ja saame rahaasjad klaariks. Räägime selgeks ka Pangongi järve äärde mineku lood. Reisiputkamees, kelle nimi on Wasim, pärib mu tänase päevakava järele. Räägin stuupaloo ära ja ta pakub ennast mulle kaasa. Olen selles osas esialgu üsna kõhklev, sest lootsin üksi päev otsa rahulikult tšillida, aga siis ta küsib, kas ma tahaks motikaga minna. Einoh, motikaga iga kell. Ootan pisut, kuniks motikas kohale veeretatakse ja stardime ringiga läbi bensujaama, mööda Lehi kitsaid tänavaid Shanti stuupa suunas. Möödume eelmisest peatuspaigast Oriental Guesthousest. Ja jõuame hiiglasliku stuupa varemete juurde. Tissuru stuupa. Ilmselgelt ei ole küll tegemist sellesama kohaga, mida Kaarle kirjeldas, aga stuupa sees on hulk käike, mida mööda annab ronida. Wasim mängis siin lapsena peitust. Vaatame vaadet igast suunast ja Wasim pakub, et näitab mulle veel kohti. Ei taha kontorisse tagasi minna. Mis seal ikka. Kimame Lehi ringteed pidi uuselamurajooni, kus Wasim elab. Ajame Wasimi ema vannist välja ja pakutakse teed, mandleid ja lõpuks ka momosid. Lambalihaga. Esimene kokkupuude lihaga pärast viimasel päeval enne ärasõitu büroos söödud kebabit. Wasim ja tema pere on moslemid, peres on kaks last, Wasimi vend on modell. Näen tema "modellialbumit", mida ema uhkelt näitab.
Jätkame sõitu Stoki suunas, pöörame kõrvalteedele ja saan ka ise sõita. St gaasi ja pidurit panen mida, Wasim mu selja taga vahetab käike. Väga lahe. Vahetame kohad tagasi, kui tee kehvemaks läheb. Ettepanek ujuma minna. Ujuma alati. Võtame suuna jõele üle lageda välja, ratas jääb mutta kinni ja me jätame selle sinnapaika. Matkame mõnda aega, kuniks jõuame vaiksesse jõekääru, kus inimesi pole. Inimeste nähes ujumine polevat mulle turvaline. Voolu selles kohas peaaegu pole, jõgi on umbes põlvesügavune. Põhi on kivine ja üsna mudane, sulberdan seal umbes samas stiilis nagu kunagi lapsena Kuremaa järves. Käed põhjas. Põhimõtteliselt olen ma nüüd Induses ujunud. Värskendav.
Kuivan pisut ja sõidame Sheysse sööma. Sööki tuleb kaua oodata, aga maitseb hea. Muuseas tuleb jutuks, et keegi Wasimi sugulane on Lehi lennujaama turvaasjapulk. Küsin, kas vastab tõele, et Lehis lennukile minnes käsipagasis patareisid olla ei tohi ja et see kehtib ka fotoka akude kohta. Vastab tõele. Ja Wasim lubab mu patareiga koos pardale smuugeldada...
Edasi Srinagari suunas, põigates vahepeal külavaheteedele. Wasim otsib veel inimtühje ujumiskohti, viimaks leiame ühe, milleni tuleb läbi jõe mudase kõrvalharu sumbata. Aga Wasim keeldub siiski ujuma minemast ja mulle tundub vool liig kiire. Istume niisama. Siis saan sõita Phyangini ja veel edasigi. Teel kohtame homse matka hobusemeest kolme hobusega. Ta on teel laagrisse meid ootama. Suurel teel on tugev tuul, kardan, et puhub mind motika seljast minema. Nägu kirvendab tuulest ja päikesest. Wasim on igatahes oma päevast vaimustuses.
Reisiputkasse tagasi jõuame pärast mahla- ja pildistamispause lõpuks kella viie paiku. Saan veel teed ja passi tagasi. Ja kuigi "minu kutt" Ifti on mäe otsast tagasi, tuleb minuga homme kaasa Wasim. Nagu oligi arvata. Lubab käituda viisakalt. Igavene häda nende moslemitega. Ladakhi boyfriendi ei ole mul küll kavas siit soetada.
Lepime kokku õhtusöögi osas. Võibolla õnnestub mul täna ka millegi eest maksta.
Kui lähen reisiputkasse Wasimiga kokku saama, käib seal vilgas asjade pakkimine. Põrand on ühtlaselt kaetud plekist toidunõudega. Nende seas vedeleb ka kaks jääkirvest ja -kingad. Ohhoo, päris karm asi ikkagi.
Sottide selgitamine õhtusöögil lõpeb sellega, et räägin kõik ausalt ära, ja pärast pikka telefonikonet Iftile, kes kodus riideid peseb, on toimunud giidide vahetus.
Reisiputkas tervitatakse mind sõbralikult ja pannakse kohe teed jooma. Seda kutti, kellega eelmisel korral rääkisin, pole kohal. Ronib kahe turistiga Stok Kangri otsas. Peaks täna tagasi jõudma. Kui ei jõua, tuleb tema asemel keegi teine minuga matkama. Leppime kellaajad kokku ja saame rahaasjad klaariks. Räägime selgeks ka Pangongi järve äärde mineku lood. Reisiputkamees, kelle nimi on Wasim, pärib mu tänase päevakava järele. Räägin stuupaloo ära ja ta pakub ennast mulle kaasa. Olen selles osas esialgu üsna kõhklev, sest lootsin üksi päev otsa rahulikult tšillida, aga siis ta küsib, kas ma tahaks motikaga minna. Einoh, motikaga iga kell. Ootan pisut, kuniks motikas kohale veeretatakse ja stardime ringiga läbi bensujaama, mööda Lehi kitsaid tänavaid Shanti stuupa suunas. Möödume eelmisest peatuspaigast Oriental Guesthousest. Ja jõuame hiiglasliku stuupa varemete juurde. Tissuru stuupa. Ilmselgelt ei ole küll tegemist sellesama kohaga, mida Kaarle kirjeldas, aga stuupa sees on hulk käike, mida mööda annab ronida. Wasim mängis siin lapsena peitust. Vaatame vaadet igast suunast ja Wasim pakub, et näitab mulle veel kohti. Ei taha kontorisse tagasi minna. Mis seal ikka. Kimame Lehi ringteed pidi uuselamurajooni, kus Wasim elab. Ajame Wasimi ema vannist välja ja pakutakse teed, mandleid ja lõpuks ka momosid. Lambalihaga. Esimene kokkupuude lihaga pärast viimasel päeval enne ärasõitu büroos söödud kebabit. Wasim ja tema pere on moslemid, peres on kaks last, Wasimi vend on modell. Näen tema "modellialbumit", mida ema uhkelt näitab.
Jätkame sõitu Stoki suunas, pöörame kõrvalteedele ja saan ka ise sõita. St gaasi ja pidurit panen mida, Wasim mu selja taga vahetab käike. Väga lahe. Vahetame kohad tagasi, kui tee kehvemaks läheb. Ettepanek ujuma minna. Ujuma alati. Võtame suuna jõele üle lageda välja, ratas jääb mutta kinni ja me jätame selle sinnapaika. Matkame mõnda aega, kuniks jõuame vaiksesse jõekääru, kus inimesi pole. Inimeste nähes ujumine polevat mulle turvaline. Voolu selles kohas peaaegu pole, jõgi on umbes põlvesügavune. Põhi on kivine ja üsna mudane, sulberdan seal umbes samas stiilis nagu kunagi lapsena Kuremaa järves. Käed põhjas. Põhimõtteliselt olen ma nüüd Induses ujunud. Värskendav.
Kuivan pisut ja sõidame Sheysse sööma. Sööki tuleb kaua oodata, aga maitseb hea. Muuseas tuleb jutuks, et keegi Wasimi sugulane on Lehi lennujaama turvaasjapulk. Küsin, kas vastab tõele, et Lehis lennukile minnes käsipagasis patareisid olla ei tohi ja et see kehtib ka fotoka akude kohta. Vastab tõele. Ja Wasim lubab mu patareiga koos pardale smuugeldada...
Edasi Srinagari suunas, põigates vahepeal külavaheteedele. Wasim otsib veel inimtühje ujumiskohti, viimaks leiame ühe, milleni tuleb läbi jõe mudase kõrvalharu sumbata. Aga Wasim keeldub siiski ujuma minemast ja mulle tundub vool liig kiire. Istume niisama. Siis saan sõita Phyangini ja veel edasigi. Teel kohtame homse matka hobusemeest kolme hobusega. Ta on teel laagrisse meid ootama. Suurel teel on tugev tuul, kardan, et puhub mind motika seljast minema. Nägu kirvendab tuulest ja päikesest. Wasim on igatahes oma päevast vaimustuses.
Reisiputkasse tagasi jõuame pärast mahla- ja pildistamispause lõpuks kella viie paiku. Saan veel teed ja passi tagasi. Ja kuigi "minu kutt" Ifti on mäe otsast tagasi, tuleb minuga homme kaasa Wasim. Nagu oligi arvata. Lubab käituda viisakalt. Igavene häda nende moslemitega. Ladakhi boyfriendi ei ole mul küll kavas siit soetada.
Lepime kokku õhtusöögi osas. Võibolla õnnestub mul täna ka millegi eest maksta.
Kui lähen reisiputkasse Wasimiga kokku saama, käib seal vilgas asjade pakkimine. Põrand on ühtlaselt kaetud plekist toidunõudega. Nende seas vedeleb ka kaks jääkirvest ja -kingad. Ohhoo, päris karm asi ikkagi.
Sottide selgitamine õhtusöögil lõpeb sellega, et räägin kõik ausalt ära, ja pärast pikka telefonikonet Iftile, kes kodus riideid peseb, on toimunud giidide vahetus.
Lisa kommentaar