Hommikuks omlett ja merekarbi moodi sai. Kumer, aga keskelt tühi.
Hotelliarve
pannakse pidulikku piklikku ümbrikusse ja sean ennast tee veeres sisse.
Pidurite kriiksumist on kuulda juba kümme minutit enne bussi nähtavale
ilmumist.
Saan aknaaluse koha. Tegelik külakeskus osutub olevat tükk maad allpool.
Buss tiirleb tunni jagu kõigepealt mööda pisikesi ümberkaudseid külasid, laetakse peale inimesi ja kraami. Katuselt kostab pidevat müdinat. Teepervelt on katusel toimuv varjuteatrina lahedalt näha. Minu kõrvale kahele istmele mahub vähemalt neli koolipoissi.
Nimmus on peatus. Lähen Sonami sõbra poodi, et mahla osta. Aga nähtavasti võib mulle müüa mida iganes, sest mind nähes küsib poemees, kas tahan teed. Ok, teed võib ju kah. Ja kaks samosat määrib ta mulle ka kaela. Maitsevad head muidugi.
Teel taas tuttavad kohad. 12 km enne Lehi moodustab Induse jõgi maalilise delta, taustaks Karakorami mäeahelik. See ahelik tuleb lähipäevil ületada.
Lehi bussijaamast on päris pikk tee jala hotellini vantsida. Saan pea lõpuks puhtaks pestud, ennast igat pidi küüritud, maniküüritud ja pediküüritud ning võin taas klanitud turistide sekka minna.
Veedan mõne aja internetis, siis sebin omale järgmise matka tarbeks villase mütsi ja kindad. Müügimees on eriti abivalmis ja entusiastlik, sikutades ühekaupa mu sõrmi kindasse. Olen võtnud pähe oma räpane juuksehari minema visata ja asun uut jahtima. See on vaevaline. Märkan hoopis tänaval kapsaid ja muid juurikaid müüvate naiste vahel aprikoose. Soetan pool kilo.
Lõpuks leian harja ka. Selline ümmargune rull. Seda vaadates meenub mulle Krõõbile harja pähe kinnijäämise lugu Hispaanias ja jõllitan harja mõningase umbusuga. Poemees saab ilmselt asjast valesti aru ja soovitab mul harja proovida. Jätan proovimise pärastiseks ja võtan harja siiski kaasa.
Kohtun ka Alexi ja Nathaniga. Neil on jälle mingi kingaprobleem.
Järgmine doos internetti, kus minu kõrval kakutud välimusega tüüp skype'i kaudu oma suhteid kallimaga klaarib. Saame kogu netikohvikuga teada, et tüübi kõht kannatab ainult pitsat, Lehis pole midagi teha, nagu ka Delhis polnud midagi teha ja siin on kõik hindud. Aga rahaga tal probleeme pole.
Pärast praetud riisi tiibeti söögikohas proovin hotellitoas aprikoosid ära. Meenutavad aegu, mil Kure tänaval kaks aprikoosipuud kasvasid. Märkan toas telekat ja otsustan maiustamise saateks vaadata, mis maailmas ka toimub. Esimesel kanalil teatab telekas mulle: "This is a stupid tv, better go to sleep." Geniaalne.
Saan aknaaluse koha. Tegelik külakeskus osutub olevat tükk maad allpool.
Buss tiirleb tunni jagu kõigepealt mööda pisikesi ümberkaudseid külasid, laetakse peale inimesi ja kraami. Katuselt kostab pidevat müdinat. Teepervelt on katusel toimuv varjuteatrina lahedalt näha. Minu kõrvale kahele istmele mahub vähemalt neli koolipoissi.
Nimmus on peatus. Lähen Sonami sõbra poodi, et mahla osta. Aga nähtavasti võib mulle müüa mida iganes, sest mind nähes küsib poemees, kas tahan teed. Ok, teed võib ju kah. Ja kaks samosat määrib ta mulle ka kaela. Maitsevad head muidugi.
Teel taas tuttavad kohad. 12 km enne Lehi moodustab Induse jõgi maalilise delta, taustaks Karakorami mäeahelik. See ahelik tuleb lähipäevil ületada.
Lehi bussijaamast on päris pikk tee jala hotellini vantsida. Saan pea lõpuks puhtaks pestud, ennast igat pidi küüritud, maniküüritud ja pediküüritud ning võin taas klanitud turistide sekka minna.
Veedan mõne aja internetis, siis sebin omale järgmise matka tarbeks villase mütsi ja kindad. Müügimees on eriti abivalmis ja entusiastlik, sikutades ühekaupa mu sõrmi kindasse. Olen võtnud pähe oma räpane juuksehari minema visata ja asun uut jahtima. See on vaevaline. Märkan hoopis tänaval kapsaid ja muid juurikaid müüvate naiste vahel aprikoose. Soetan pool kilo.
Lõpuks leian harja ka. Selline ümmargune rull. Seda vaadates meenub mulle Krõõbile harja pähe kinnijäämise lugu Hispaanias ja jõllitan harja mõningase umbusuga. Poemees saab ilmselt asjast valesti aru ja soovitab mul harja proovida. Jätan proovimise pärastiseks ja võtan harja siiski kaasa.
Kohtun ka Alexi ja Nathaniga. Neil on jälle mingi kingaprobleem.
Järgmine doos internetti, kus minu kõrval kakutud välimusega tüüp skype'i kaudu oma suhteid kallimaga klaarib. Saame kogu netikohvikuga teada, et tüübi kõht kannatab ainult pitsat, Lehis pole midagi teha, nagu ka Delhis polnud midagi teha ja siin on kõik hindud. Aga rahaga tal probleeme pole.
Pärast praetud riisi tiibeti söögikohas proovin hotellitoas aprikoosid ära. Meenutavad aegu, mil Kure tänaval kaks aprikoosipuud kasvasid. Märkan toas telekat ja otsustan maiustamise saateks vaadata, mis maailmas ka toimub. Esimesel kanalil teatab telekas mulle: "This is a stupid tv, better go to sleep." Geniaalne.
Lisa kommentaar