Ärkame 5.30, väljas tundub valge olevat.
Öösel plagisesid telgiseinad
tuules nii kõvasti nagu tahaks see kaadervärk lendu tõusta. Magamisase
oli kõva ja künklik ja temperatuuri ilmselt 0 kraadi ringis. Telkide
ehitamise know-how nad võiks küll mongolitelt sisse osta.
Ilm on kahjuks paksult pilves, aga magada nagunii suurt ei õnnestu. Väljas tekib ja õnneks ka kohe kaob turist-Wasim. Longime Inega piki kallast, kuniks ta teatab, et ei tunne ennast hästi. Kõrgus annab tunda ja ka miskine kõhuhäda. Ja läheb tagasi.
Jätkan üksi teotempos astumist peaaegu järgmise telklani. See ongi Spangmik, nagu hiljem selgub. Liikumine on üsna vaevaline, hingata sedapuhku raske ja kõht ka tühi. Varsti tuleb päike välja, ilm läheb soojemaks ja mööduvast džiibist lastakse välja hindud. Ohjee. Longin edasi ja sean ennast kivile istuma. Muidugi on vaja tulla ja otse minu ees hakata kividega lutsu viskama ja pisikesest elektroonikavidinast muusikat kuulama. Ja valjusti rääkima. Jalutan demonstratiivselt minema.
Need ülema keskklassi hindud tunduvad lähemal vaatlusel olevat sellised ainult iseendast huvitatud, klanitud ja vati sees kasvanud ülbikud. Vähemalt need konkreetsed eksemplarid.
Ilm läheb palavaks, pean plaani ujuma minna. Leian just inimtühja koha, kui künka tagant ilmub üks hindudest. Teatab, et nemad on otsustanud lahkuda, sest on juba ju jalutatud kah ja pealegi tahame ju mingi templi juurde minna, milleni juhi sõnul tuleb mäest üles ronida. Vaatan kella, 9.30. Ütlen, et kaks ja pool tundi on mul veel aega ja kavatsen ujuma minna. Aga ei saa minna, kui tema seal tolgendab. Mõnevõrra viisakamas sõnastuses küll. Lepime kokku, et lahkume siiski kell 12. Tüüp keerab otsa ringi ja on juba peaaegu tagasi künka taha kadunud, kui ilmuvad turist-Wasim ja kolmas hindu. Wasim seab ennast liivale minu kõrvale istuma ja kiidab, et küll olen ujumiseks kena koha leidnud. Jõuame taas selleni, et ma ujuma minna ei kavatse, kuniks rand nii ülerahvastatud on. Wasim paistab solvunud olevat, et ma liigse rahva all ka teda silmas pean. Ja ongi peaaegu kadunud, kui saabub tüüp Chandigarhist... Lootusetu ilmselt ka tahta Indias leida inimtühja kohta. Probleem tegelikult ka selles, et seekord ei taha ma ühtegi riietuseset märjaks teha. Lõpuks saab asjad siiski niikaugele, et saan vette ja tagasi spurtida. Külm. Aga mitte nii külm kui Khövsgöl Nuur.
Telkla juurde tagasi jõuan pisut enne kahtteist. Lasen endale teha omletti chapatiga ja piimateed. Proovin meelde tuletada, kas eilse õhtusöögi eest ka makstud sai. Maksmise episoodi ei meenud. Asja uurides selgub, et üks hindudest on minu eest maksnud ja olen talle seega 35 ruupiat võlgu. Eriti tore.
Tagasiteel paigutun vahetuse mõttes tagumisse ritta. Aga niipidi, et näha vaateid teisele poole. Sundpeatus tee-ehituse juures. Nõuan enda väljalaskmist, palun Inelt salvräti peale tilga vett ja küürin akna puhtaks. Ja küsin juhilt 10 ruupiat. Nii võib hädapärast ka läbi akna pildistada. Sest hindude jaoks on need ju juba pildistada saanud kohad ja võib rahus magada. Aga valgus on uus. Ja enamusest aknapiltidest nagunii asja ei saa. Jube on ikka olla autosse aheldatud seebikarbiturist.
Tangtses möödume templi moodi välja nägevast ehitisest, mille juures juht tagasiteel peatuse lubas teha. Pärast kontrollpunkti läbimist küsin, kas tal tempel ikka meeles. Ilmselgelt mitte, sest läheb lahti jutt sellest, et tempel on kinni ja Wasim sellest templist midagi ei rääkinud jne. Auto nina saab ringi keeratud pärast minupoolset ähvardust, et lahkun autost ja nad võivad ilma minuta edasi sõita. Endal on päris naljakas olla paha klient.
Tempel on väike ja armas, ainult millegipärast on tihedalt selle ette ehitatud miskine angaar. Maalingud on uued ja palveveskid pärit 1980. aastast, puitnikerdused näevad vanad välja. Kui vanad, seda ei tea, sest ainus info templi kohta on matkaraamatu lause, et see on "ancient temple". Seega iidsed.
Chang La ületame seekord peatumata, edasi nõuab üks hindudest kahte oksepeatust. Päris maalilistes kohtades, teine neist näiteks Sakti küla kohal mäeküljel, kust avanevad ilusad vaated ja kus ka HIMANKi silt manitseb aega maha võtma ja vaadet nautima.
Tak Tokini ei ole palju maad, minuga liitub ainult Ine. Hindudele ei ole ilmselgelt templid ja kloostrid ajaloolis-kultuurilisteks atraktsioonideks. Klooster on ehitatud mäe sisse ja näeb imposantne välja. Eriti säravsinise taeva taustal. Pääseme sisse kahte templisse kolmest, ühes neist saab oma annetuse kleepida nätsuga lakke. Või siis näeb see kleepaine väga näritud nätsu moodi valja. Tegemist ainsa Nyingmapa sekti kloostriga Ladakhis. Samuti peaks Padmasambhava olema siin mediteerinud.
Naaseme igavlevate hindude ja auto juurde, annan juhile tema 300 ruupiat ja saan Inelt vastupunnimisest hoolimata 150 kohe tagasi.
Ine nõuab pildistamispeatust Chemre kloostri juures ja hindudel on meist ilmselgelt siiber. Eriti kui minu autost välja päästmiseks tuleb kahel neist samuti väljuda.
Takso paneb meid maha reisiputka ees. Saame teed ja teeme edasisi plaane. Ine kavatseb minna matkama ja Nubra orgu, aga homme veel kõhtu ravida. Jagame Wasimi siis niimoodi ära, et mina lähen tema ja motikaga homme Khardung La'st alla sõitma. Kaalun küll motika ja jalgratta vahel, aga "džiibiga üles + rattaga alla" ei mahuks enam minu krediidi sisse ja valin seega odavama motika variandi. 1000 ruupiat saan veel pärast telgi eest taskurahaks.
Tagasi Dreamlandis, saan seekord kõige korralikuma vannitoaga toa. Annan pooled riided pesta, et pealinna puhta ja klanituna saabuda.
Kõik tuttavad söögikohad on pungil täis, maandun küünaldega katuseterassil, kus esinetakse põhiliselt paarikaupa, aga söök saabub see-eest väga kiirelt.
Ilm on kahjuks paksult pilves, aga magada nagunii suurt ei õnnestu. Väljas tekib ja õnneks ka kohe kaob turist-Wasim. Longime Inega piki kallast, kuniks ta teatab, et ei tunne ennast hästi. Kõrgus annab tunda ja ka miskine kõhuhäda. Ja läheb tagasi.
Jätkan üksi teotempos astumist peaaegu järgmise telklani. See ongi Spangmik, nagu hiljem selgub. Liikumine on üsna vaevaline, hingata sedapuhku raske ja kõht ka tühi. Varsti tuleb päike välja, ilm läheb soojemaks ja mööduvast džiibist lastakse välja hindud. Ohjee. Longin edasi ja sean ennast kivile istuma. Muidugi on vaja tulla ja otse minu ees hakata kividega lutsu viskama ja pisikesest elektroonikavidinast muusikat kuulama. Ja valjusti rääkima. Jalutan demonstratiivselt minema.
Need ülema keskklassi hindud tunduvad lähemal vaatlusel olevat sellised ainult iseendast huvitatud, klanitud ja vati sees kasvanud ülbikud. Vähemalt need konkreetsed eksemplarid.
Ilm läheb palavaks, pean plaani ujuma minna. Leian just inimtühja koha, kui künka tagant ilmub üks hindudest. Teatab, et nemad on otsustanud lahkuda, sest on juba ju jalutatud kah ja pealegi tahame ju mingi templi juurde minna, milleni juhi sõnul tuleb mäest üles ronida. Vaatan kella, 9.30. Ütlen, et kaks ja pool tundi on mul veel aega ja kavatsen ujuma minna. Aga ei saa minna, kui tema seal tolgendab. Mõnevõrra viisakamas sõnastuses küll. Lepime kokku, et lahkume siiski kell 12. Tüüp keerab otsa ringi ja on juba peaaegu tagasi künka taha kadunud, kui ilmuvad turist-Wasim ja kolmas hindu. Wasim seab ennast liivale minu kõrvale istuma ja kiidab, et küll olen ujumiseks kena koha leidnud. Jõuame taas selleni, et ma ujuma minna ei kavatse, kuniks rand nii ülerahvastatud on. Wasim paistab solvunud olevat, et ma liigse rahva all ka teda silmas pean. Ja ongi peaaegu kadunud, kui saabub tüüp Chandigarhist... Lootusetu ilmselt ka tahta Indias leida inimtühja kohta. Probleem tegelikult ka selles, et seekord ei taha ma ühtegi riietuseset märjaks teha. Lõpuks saab asjad siiski niikaugele, et saan vette ja tagasi spurtida. Külm. Aga mitte nii külm kui Khövsgöl Nuur.
Telkla juurde tagasi jõuan pisut enne kahtteist. Lasen endale teha omletti chapatiga ja piimateed. Proovin meelde tuletada, kas eilse õhtusöögi eest ka makstud sai. Maksmise episoodi ei meenud. Asja uurides selgub, et üks hindudest on minu eest maksnud ja olen talle seega 35 ruupiat võlgu. Eriti tore.
Tagasiteel paigutun vahetuse mõttes tagumisse ritta. Aga niipidi, et näha vaateid teisele poole. Sundpeatus tee-ehituse juures. Nõuan enda väljalaskmist, palun Inelt salvräti peale tilga vett ja küürin akna puhtaks. Ja küsin juhilt 10 ruupiat. Nii võib hädapärast ka läbi akna pildistada. Sest hindude jaoks on need ju juba pildistada saanud kohad ja võib rahus magada. Aga valgus on uus. Ja enamusest aknapiltidest nagunii asja ei saa. Jube on ikka olla autosse aheldatud seebikarbiturist.
Tangtses möödume templi moodi välja nägevast ehitisest, mille juures juht tagasiteel peatuse lubas teha. Pärast kontrollpunkti läbimist küsin, kas tal tempel ikka meeles. Ilmselgelt mitte, sest läheb lahti jutt sellest, et tempel on kinni ja Wasim sellest templist midagi ei rääkinud jne. Auto nina saab ringi keeratud pärast minupoolset ähvardust, et lahkun autost ja nad võivad ilma minuta edasi sõita. Endal on päris naljakas olla paha klient.
Tempel on väike ja armas, ainult millegipärast on tihedalt selle ette ehitatud miskine angaar. Maalingud on uued ja palveveskid pärit 1980. aastast, puitnikerdused näevad vanad välja. Kui vanad, seda ei tea, sest ainus info templi kohta on matkaraamatu lause, et see on "ancient temple". Seega iidsed.
Chang La ületame seekord peatumata, edasi nõuab üks hindudest kahte oksepeatust. Päris maalilistes kohtades, teine neist näiteks Sakti küla kohal mäeküljel, kust avanevad ilusad vaated ja kus ka HIMANKi silt manitseb aega maha võtma ja vaadet nautima.
Tak Tokini ei ole palju maad, minuga liitub ainult Ine. Hindudele ei ole ilmselgelt templid ja kloostrid ajaloolis-kultuurilisteks atraktsioonideks. Klooster on ehitatud mäe sisse ja näeb imposantne välja. Eriti säravsinise taeva taustal. Pääseme sisse kahte templisse kolmest, ühes neist saab oma annetuse kleepida nätsuga lakke. Või siis näeb see kleepaine väga näritud nätsu moodi valja. Tegemist ainsa Nyingmapa sekti kloostriga Ladakhis. Samuti peaks Padmasambhava olema siin mediteerinud.
Naaseme igavlevate hindude ja auto juurde, annan juhile tema 300 ruupiat ja saan Inelt vastupunnimisest hoolimata 150 kohe tagasi.
Ine nõuab pildistamispeatust Chemre kloostri juures ja hindudel on meist ilmselgelt siiber. Eriti kui minu autost välja päästmiseks tuleb kahel neist samuti väljuda.
Takso paneb meid maha reisiputka ees. Saame teed ja teeme edasisi plaane. Ine kavatseb minna matkama ja Nubra orgu, aga homme veel kõhtu ravida. Jagame Wasimi siis niimoodi ära, et mina lähen tema ja motikaga homme Khardung La'st alla sõitma. Kaalun küll motika ja jalgratta vahel, aga "džiibiga üles + rattaga alla" ei mahuks enam minu krediidi sisse ja valin seega odavama motika variandi. 1000 ruupiat saan veel pärast telgi eest taskurahaks.
Tagasi Dreamlandis, saan seekord kõige korralikuma vannitoaga toa. Annan pooled riided pesta, et pealinna puhta ja klanituna saabuda.
Kõik tuttavad söögikohad on pungil täis, maandun küünaldega katuseterassil, kus esinetakse põhiliselt paarikaupa, aga söök saabub see-eest väga kiirelt.
Lisa kommentaar