Hommikusöök traditsiooniliselt pannkoogiga.
Lehvitan üle tänava
šveitslasele ja üritan mitte mõelda sellele, et on viimane päev
Ladakhis. Motikas on endiselt seal, kuhu eilsed väljatõstjad selle
jätsid. St omanik pole asja vastu huvi tundnud.
Templis lüüakse trummi mõnevõrra agaramalt kui eile. Istun mõnda aega seina ääres ja jälgin, kuidas igas vanuses kohalikud teevad oma hommikuse templitiiru.
Reisiputkas kohtan üllatuslikult Wasimi, kes polegi Inega matkal, vaid on saatnud kellegi teise. Stardime Sanjuga teisele katsele, seekord on kaasas ka seljakott lubatud piknikukraamiga.
Päikest on ühtlase pilvkatte tagant pisut näha, päikese ümber on vikerkaarevärvides ring. Mida kõrgemale, seda jahedamaks õhk muutub. Kontrollputkas imestab sikhist ametimees, kas ma ei karda üksi ringi kolada. Taas jääb selgusetuks, mida täpselt peab kartma. Uurib ka, kui palju maksin giidile. Ma ei saa öelda, et 10 ruupiat...
Teel on karjakaupa jalgrattureid, suunaga nii üles kui ka alla. Pisut enne kuru tulevad vastu neli hobust ja üks tuttav kuju. Hobusemees! Lehvitame, rohkem ma reageerida ei jõua. Tenzin jääb üllatusest lausa seisma. Nimelt ei saanud hobused enam tagasiteel kurust üle ja ootasid Hundar Dokis, kuni hobusemees Lehis nõu käis küsimas, mida edasi teha. Ja Wasim lubas, et hobused pannakse auto peale, hmmm.
Kurul on eriti külm, Sanju teeb ettepaneku sooja minna. Ja sooja minnakse India armee soojakusse. Seal on 4-5 sõjaväelast, kes meile rõõmsalt istet ja kuuma vett pakuvad. Khambirist ja tsetalulumahlast keelduvad visalt. Igaüks neist on pärit erinevast India piirkonnast, vahetus toimub on iga kolme kuu tagant. Lõpetuseks teeme mõned pildid ja asume teele allapoole, sest ilm läheb järjest hullemaks. Hakkab sadama lund. Brrr. Sõrmed külmavad kangeks. Allapoole jõudes läheb lumi üle vihmaks.
Hobusemehe saame kätte South Pulu juures. Nõuan peatust ja hobusemehe käekäigu järele pärimist. Selgub, et ta ei leidnud Nubrast hobuseveoks sobivat vahendit ja on kaks päeva järjest kõndinud, magades vahepeal paar tundi. Aga on sellele vaatamata rõõmus ja väidab, et kõik on ok.
Mida allapoole, seda soojemaks. Sanjul võis oma dressipluusis eriti külm olla, seetõttu pole täna vabaveeremisest juttugi, kihutame, kuis kurvid võimaldavad.
Lehis pole sadanud, tänaval kõndivad inimesed ei paista kaks kilomeetrit kõrgemal valitsevast talvest midagi teadvat. Väljaarvatud Sunny, kes käis söömas ja vaatas kuru kohal toimetavat pilve, aimates, mis toimub.
Manustame reisiputkas saia ja teed. Raha mult nõus vastu võtma ei olda. Käime Wasimiga eripiirkonna lubade järel ja kuivatatud aprikoose ostmas, kimades motikal läbi Lehi vanalinna.
Sanju püüab lüüa vaitolemise rekordit ja maha minust seda lööma jääbki. Lahkun, kui täis on 36 minutit.
Lähen hüvasti jätma Mahindraga, joome teed ja räägime juttu. Nüüd hakkab vihma sadama ka 3500 meetri peal.
Vantsin hotelli tagasi ja veedan õhtusöögini jäänud aega toa aknal. Mošee laulab, signaalitatakse, kusagil hauguvad koerad. Lehi igapäevaelu.
Reisiputka juures on Sunny ja Sanju sedapuhku autoga. Sõidame nende stammkohta, mõne aja pärast saabub Wasim. Elevus jõuab haripunkti, kui helistab Ifti ja teatab, et on jõudnud tagasi Lehi. Eksam Jammus olla läinud hästi. Söömise lõpetame seega viiekesi, mispeale mind hotelli sõidutatakse ja ka kingitus kaasa antakse. Väga armas.
Templis lüüakse trummi mõnevõrra agaramalt kui eile. Istun mõnda aega seina ääres ja jälgin, kuidas igas vanuses kohalikud teevad oma hommikuse templitiiru.
Reisiputkas kohtan üllatuslikult Wasimi, kes polegi Inega matkal, vaid on saatnud kellegi teise. Stardime Sanjuga teisele katsele, seekord on kaasas ka seljakott lubatud piknikukraamiga.
Päikest on ühtlase pilvkatte tagant pisut näha, päikese ümber on vikerkaarevärvides ring. Mida kõrgemale, seda jahedamaks õhk muutub. Kontrollputkas imestab sikhist ametimees, kas ma ei karda üksi ringi kolada. Taas jääb selgusetuks, mida täpselt peab kartma. Uurib ka, kui palju maksin giidile. Ma ei saa öelda, et 10 ruupiat...
Teel on karjakaupa jalgrattureid, suunaga nii üles kui ka alla. Pisut enne kuru tulevad vastu neli hobust ja üks tuttav kuju. Hobusemees! Lehvitame, rohkem ma reageerida ei jõua. Tenzin jääb üllatusest lausa seisma. Nimelt ei saanud hobused enam tagasiteel kurust üle ja ootasid Hundar Dokis, kuni hobusemees Lehis nõu käis küsimas, mida edasi teha. Ja Wasim lubas, et hobused pannakse auto peale, hmmm.
Kurul on eriti külm, Sanju teeb ettepaneku sooja minna. Ja sooja minnakse India armee soojakusse. Seal on 4-5 sõjaväelast, kes meile rõõmsalt istet ja kuuma vett pakuvad. Khambirist ja tsetalulumahlast keelduvad visalt. Igaüks neist on pärit erinevast India piirkonnast, vahetus toimub on iga kolme kuu tagant. Lõpetuseks teeme mõned pildid ja asume teele allapoole, sest ilm läheb järjest hullemaks. Hakkab sadama lund. Brrr. Sõrmed külmavad kangeks. Allapoole jõudes läheb lumi üle vihmaks.
Hobusemehe saame kätte South Pulu juures. Nõuan peatust ja hobusemehe käekäigu järele pärimist. Selgub, et ta ei leidnud Nubrast hobuseveoks sobivat vahendit ja on kaks päeva järjest kõndinud, magades vahepeal paar tundi. Aga on sellele vaatamata rõõmus ja väidab, et kõik on ok.
Mida allapoole, seda soojemaks. Sanjul võis oma dressipluusis eriti külm olla, seetõttu pole täna vabaveeremisest juttugi, kihutame, kuis kurvid võimaldavad.
Lehis pole sadanud, tänaval kõndivad inimesed ei paista kaks kilomeetrit kõrgemal valitsevast talvest midagi teadvat. Väljaarvatud Sunny, kes käis söömas ja vaatas kuru kohal toimetavat pilve, aimates, mis toimub.
Manustame reisiputkas saia ja teed. Raha mult nõus vastu võtma ei olda. Käime Wasimiga eripiirkonna lubade järel ja kuivatatud aprikoose ostmas, kimades motikal läbi Lehi vanalinna.
Sanju püüab lüüa vaitolemise rekordit ja maha minust seda lööma jääbki. Lahkun, kui täis on 36 minutit.
Lähen hüvasti jätma Mahindraga, joome teed ja räägime juttu. Nüüd hakkab vihma sadama ka 3500 meetri peal.
Vantsin hotelli tagasi ja veedan õhtusöögini jäänud aega toa aknal. Mošee laulab, signaalitatakse, kusagil hauguvad koerad. Lehi igapäevaelu.
Reisiputka juures on Sunny ja Sanju sedapuhku autoga. Sõidame nende stammkohta, mõne aja pärast saabub Wasim. Elevus jõuab haripunkti, kui helistab Ifti ja teatab, et on jõudnud tagasi Lehi. Eksam Jammus olla läinud hästi. Söömise lõpetame seega viiekesi, mispeale mind hotelli sõidutatakse ja ka kingitus kaasa antakse. Väga armas.
Lisa kommentaar