uuesti Khardung La'l, 1. katse

Kui olen oma hommikusöögiterassil koha sisse võtnud, näen üle tänava Inet teisest kohvikust mulle lehvitamas. Kolin ringi. Ine on üllatuslikult tellinud mee ja banaaniga pannkoogi, meie traditsioonilise hommikusöögi. Võtan sama, selles kohvikus on mett ja banaani eriti rikkalikult.
Sealsamas on ka šveitslane koos kipsis jalaga sõbraga. Ine enesetunne on parem, plaanib Thikse kloostrit kaema minna. Einekõrvaseks atraktsiooniks on jõkke kukkunud mootorratta väljatõstmine. Kõik jagavad õpetusi. Probleemiks see, et ratta omanikku pole kohal ja osa rahvast kardab süüdistusi ratta rikkumises.
Wasimiga kokkusaamiseni on kõvasti aega, veedan osa sellest raamatupoes, osa templis, kus vaibad on kahjuks kokku rullitud ja üks igavlev munk nurgas trummi lööb.
Wasimile, Sunnyle ja Iftile on saabunud kutse pulmatseremooniale, seega antakse mulle motikajuhiks kaasa büroo naljamees Sanju. Pulm ise pole päris pulm, vaid pulma kordusetendus abielupaari esimese lapse sünni puhul. Naine läheb selleks puhuks isakoju tagasi ja tuuakse sealt uuesti pere ühisesse koju. Pulmi finantseerivad mõlema poole sugulased ühiselt, ehk siis on Ladakhis abiellumine naise perele odavam lõbu kui mujal Indias.
Sanjut oodates räägib reisibüroo kolmas omanik Sunny oma õpingutest. Teda huvitab ajalugu, alguses õppis ta seda, aga vahetas siis "teaduse" vastu. Nii nimetatakse siin õppeainete komplekti, mis sisaldab keemiat, füüsikat ja matemaatikat. Aga keemia ja füüsika olevat keerulised, aatomit ja molekuli ei näe.
Saabub Sanju ja toob hommikusöögiks hunniku praetud munaga khambire. Nii olevat kombeks. Söön ära osa poiste hommikusöögist ja pärast mõningasi viisi minuteid stardime, saades kaasa soovitusi, mida Sanjule suhu toppida, kui ta liigselt rääkima kipub. Ilm on palav.
Keerutame üles oru kohale, naudin sõitu täiega. Lubatakse küsida niipalju pildistamispeatusi, kui tahan. Lahe. Pildid polegi põhilised, vaid seal olemine. Ja teadmine, et võib peatuda, kui tahan. Üksikud valged pilved vedelevad taevas. Sanju on naljamehe kohta hämmastavalt asjalik giid. Muidugi, ümbruse tutvustamise sisse mahub ka dialoog ladaki eesliga. Oru lõpus on kaljuseinal pisike gompa, oru viimane. Ganglas gompa. Üritan aru saada, kui palju võtaks aega Lehist sinna jalutamine või kas võiks paluda pärast kurult allatulemist lisaotsa gompani. Või oleks see juba lahkuse kuritarvitamine. Martti pole seal suure tõenäosusega käinud. Raamatud sellest kohast ei räägi.
Esimene kontrollpunkt on kümmekond kilomeetrit enne kurut, South Pulu. Seal teatavad ametimehed, et on roadblock ja blasting ja kurule ei saa. Sanju muutub murelikuks. Kasutan juhust ja küsin, kas me ei võiks selle asemel hoopis gompat külastada. Mõeldud, tehtud. Enne ronime veel Sanju ja tema sõprade iga-aastase telkimiskohani, kus on loomade karjamaaloleku ajal kasutatud kivist onnid. Kõige suurem on Sanju perekonna oma, seal on ööbinud ja toitu keetnud nii tema ema kui ka vanaema. Sel aastal on kõigil paraku olnud nii kiire, et matk on jäänud seni toimumata. Lähedal kividel peaks olema palju koopaoravaid, aga näeme ainult paari. Oravad teevad veidrat linnuhäält.
Alla sõites näen kahte stuupat, mis võiks kandideerida "Kaarle stuupa" kohale. Tundub, et tegemist on nii palju, et ma jala nendeni seekord küll ei jõua.
Sanju muretseb, et gompa võib kinni olla, aga näen juba eemalt rõdul paari munka liikumas. Gompa on vana, hiljuti restaureeritud. Asutatud väidetavalt Tsongkapa poolt, kes mediteerinud algul mäe otsas, aga siis tulnud pisut allapoole, et külale vett tuua. Pärast seda hakanudki vesi ülalt külani voolama. Tempel on uuem, aga näen ka pisikest koobast, kus Tsongkapa olevat istunud. Munk tutvustab mulle üksipulgi kõiki templi seintel kujutatud budasid. On hämmastav näha, kuidas veiderdaja Sanju muutub aupaklikuks, hoides kujutistele osutades ühe käega teise küünarnukist kinni ja lisades iga nime ette püüdlikult "His Holyness". Lõpuks viskub ka kolm korda põrandale kõhuli. Budism siin küll väljasuremas ei ole.
Üritame külavahelist otseteed mööda tagasi sõita, aga äkki on keset teed suur kivihunnik ja peame otsa ringi pöörama. Lõikamise eesmärgiks oli muuhulgas mulle astelpajumarjade näitamine. Tuleb välja, et need ogalised põõsad, mida kõik külavahed ja mäekünkad täis on, ongi needsamad tsetalulupõõsad. Kuivanud põõsaid kasutatakse aedade kindlustamiseks loomade vastu. Marju aga parasjagu paraku pole.
Jõuame reisiputkasse tagasi, poolitame Sanjuga viimase khambiri ja joome mahla. Lepitakse kokku, et homme üritatakse uuesti kurule jõuda. Tundub, et Sanju on sellest ka ise huvitatud, sest sõpradega kurul käimine olevat ka iga-aastane traditsioon, aga sel aastal oli tal teisi asjatoimetusi ja jäi sõpradest maha. Hinnaks pakutakse 10 ruupiat, mis sisaldab ladaki piknikku, turvamist (taevas tiirutav helikopter) ja linna parimat motikajuhti. Tore küll, aga bensuhinna peaks homme ikka valja uurima. Siis lahkun hotelli, kontrollimaks, kas puhast pesu on saabunud. On, ja on ka sooja vett.
Viimane aeg seni edasilükatud šoppamiseks. Kohtan tänaval Mahindrat ja kui küsin, mille järgi tunnen ära ehtsa Ladakhi poe, et mitte sattuda sisserännanute otsa, tuleb ta minuga poodi kaasa. Tagades ühtlasi ka õiglase hinna. Ise otsib ta riisi ja muud restorani vajalikku. Kuivõrd meie huvid erti ei kattu, läheme mõne aja pärast lahku. Edasised poed valin selle järgi, et kus keegi uksel ei seisa ja magusal häälel poodi ei meelita, on ilmselt ladaki kohad. Aktiivsed kaupmehed on kashmiirid.
Vahepeal seina seest ruupiaid juurde võttes satun juttu ajama hollandi neiuga, kes on korduvalt Tallinnas orkestri koosseisus viiulit mänginud ja vaimustuses Tallinna vanalinnast.
Näen möödaminnes raamatupoe aknal India Lonely Planetit ja mulle tuleb meelde Sunny kurtmine, et keegi Iisraeli neiu olevat nende LP pihta pannud. Riiulis seda neil tõesti enam ei olnud. Ostan raamatu ja saan Sunnylt ja Sanjult pärast laristamise eest pragada. Saan pragada ka selle eest, et neid poodi kaasa ei võtnud ja seetõttu kindlasti liiga palju maksin. Ja kutse homseks õhtusöögile.