märgmatkamine

Autosid ei saa siinkandis rentida aga sugugi mitte igast külast ja seetõttu tuleb kõigepealt bussiga Kendali sõita. Windermere'is on küll ka autorendifirma, aga internetikasutajate enamik paistab olevat seal tagatisrahast ilma jäänud ja mul on muud ka teha kui raha pärast kembelda.
Saan auto, elektrisinise automaatkastiga Ford Fiesta. Vaatan sisse. Muidugi, nagu ma kahtlustasin, on rool on valel pool.
Inglismaa on üks imelik koht. Tunnen siin ennast nagu Alice peeglitaguses maailmas. Rooli on nad autodes paigutanud kõrvalistuja poolele ja sõidavad kõik häirimatult vastassuunavööndis. Kaugusi mõõdavad miilides, raskust untsides või milles iganes, õlut pintides, temperatuuri nii sentikraadides kui ka Fahrenheiti skaalal ning toodete ja teenuste eest tasuvad naeltega. Aega arvestatakse õnneks tundides ja minutites - vähemalt midagi tsiviliseeritut. Tee sisse panevad muidugi piima. Aga soolise võrdõiguslikkusega on neil hästi, sest kõige tähtsam mees on siin naine (God save the Queen, in'shallah). Kõike arvesse võttes on inimesed siiski rõõmsad ja rahulolevad ning elu tundub võimalik olevat ka sellistes ebasoodsates tingimustes.
Rendifirma mees peab tegema dokumendist koopia ja paljundab usinalt esimese pildiga lehe, mille leiab. Seal on kehtivuse kaotanud Birma viisa. Vast väga vahet pole. Lisaks nõutakse vähemalt kahte lauatelefoni numbrit. Annan büroo oma ja kammin mööda telefoni. Mokko lauatelefoni mul polegi salvestatud. Jõuan Kure tänavani ja annan siis selle, kuigi ma pole üldse kindel, kas seal lauatelefon alles on. Mees ei suuda uskuda, et kellelgi mu perekonnast pole lauatelefoni.
Keskendun ja sõidan parklast välja valelt poolt posti. Inglased on õnneks rahulikud inimesed. Edasine möödub vaheldumisi naerdes ja vandudes, sest järjest ilmneb, mis siin kõik valesti on. Tagasivaatepeegel on täitsa vale koha peal. Tagurpidikäiku pannes kipun ukselinki rabama. Siruulatust vasakus suunas hästi ei taju, teeserva pargitud autodest hoian pärast üle äärekivi sõitmist igaks juhuks kaugele. Lai tee lõpeb ja algavad kiviaiavahed. Maad on neil igavene suur lahmakas käes, aga teid pole raatsinud teha nii laiu, et kaks autot üksteisest mööda mahuks. Liiklust külavahel õnneks palju pole. Kodust kaasavõetud GPS on ennast kohe lülitanud miilidesse. Korra läheb tal midagi sassi, aga sihtpuntki muidu teab ja sinna kohale juhatab.
Sihtpunkt on keset eimiskit hotelliparkla, kust algab rada Langdale'i vaadete nautimiseks. Pubist saab kaasa piruka, mida mees küll kuigi hästi pakkida ei oska. Ah vahet pole, varsti söön ära.
Ilm on pilves, aga mitte midagi hullu. Algus läheb järsult üles Pavey Arki nimelise tipu ja Stickle Tarni suunas. Mõned inimesed tulevad vastu. Maastik on pilves ilmast hoolimata võimas. Üleval tuulab ja vaikselt hakkab tibutama. Pilved ei tõota head. Ronin siiski edasi tipu suunas, et siis seal aru pidada, kas minna edasi või tagasi. Siit on võimalik teha 14-kilomeetrine ring. Kuigi arvan, et olen ainuke, kes mäele sellise ilmaga veel jäänud on, uitab tipus siiski paar inimest ja nad arvavad, et rada on hästi näha, aega piisavalt ja pole häda midagi. Org veel paistab, pilveräbalad rullivad vaate ees, nagu oleksin kusagil suures katlas. Vihm on õnneks järgi jäänud ja siinpool küljes pole ka eriti tuult. Edasi Harrison Stickle ja Pike of Stickle. Rada ei ole kivisel pinnal küll järjepidev, aga tippude kuju on mul piltidelt piisavalt hästi meelde jäänud, et silma järgi orienteeruda. Pilv ründab uue hooga ja kõik mähkub valgesse vatti. Päris huvitav, hakkad pilti tegema, võtad kaamera välja ja siis seal polegi enam midagi. Hakkab sadama korralikku vihma. Asjaolu, et vastsoetatud kilepüksid on autos, teeb mõnevõrra meelehärmi. Nähtavus on paarkümmend meetrit, rada kord ilmub, kord kaob ja on osa ajast korralik mudarada. Orientiiriks on vasakul olev järsak, millesse mingil hetkel tuleks laskuda, et põhjas oleva jõe kallast pidi viimased viis kilomeetrit tagasi minna. Lambad on kivide vahel. Ainult lambad vist ongi praeguse ilmaga väljas. Püksid läbimärjad, jope hakkab ka niiskeks tõmbuma, külm tuul ja nõelterav vihm. Täielik puhkuseidüll.
All enam tuult väga pole ja kuivem on ka. Hotelli siseuksel tervitab mind silt, mis nõuab mudaste jalanõude eemaldamist. Otsustan, et need pole mudased, vaid märjad. Muudes asutustes on enamasti sildid, mis kuulutavad mudased saapad teretulnuks. On üks vaba tuba. Ega ma rohkem ei tahaks ka. Suht peen värk, seintel kunst ja puha. Ruumi on rohkem kui eelmistes kohtades.
Toon auto tasulisest parklast ära. See seisis seal küll kaks tundi üle makstud aja, aga tundub, et midagi pole juhtunud. Ju vaadati, et tal isegi kõik pahasti: turist, ilm läks kehvaks ja nüüd eksis veel ära ka. Hotelliparklas tuleb tagurdada kiviaia ja teise auto vahele. Ruumi pole just ülearu palju. Selline meelelahutus ka veel.
Kõigepealt duši alla ennast aurutama. Enne avan seljakoti. Kõik on lehttainast täis. Niisket lehttainast. Piknikupidamist ju ilm ei soosinud. Edaspidi kuuluvad standardvarustusse kilepüksid vihma peletamiseks ja kilekott käparditest pirukapakkijate tarbeks.
Vannis on siuke süsteem, et pirukapuru koguneb äravooluava suunast vaadatuna kaugemasse serva ja seda tuleb sealt kogu veeprotseduuri vältel välja udjada. Tänase päeva lõbustuste hulka kuulusid siis vasakul pool teed sõitmine, vihmas matkamine ja pirukapuru vannitamine.