vihm ja kultuur

Selle tõestuseks sajab hommikul korralikku tihedat inglise vihma. Taevas on kümmekond halli varjundit ilma lootuseta sellele, et pilved võiksid lähiajal hajuda. Plaan jääb samaks ja on lõpuosas vastavalt ilmale modifitseeritav.
 Vaatan bussipeatuses vihmapiiskade tekitatavaid mulle, märgi läikivaid kivikatuseid ja korstnast tõusvat suitsu. Peatub eritellimustele spetsialiseerunud buss, teeb ukse lahti ja küsib, kas saab küüti pakkuda. Paraku sõidab ta kuhugi mujale kui mul kavas minna.
 Tuleb liinibuss, olen ainuke reisija. Juht on väga jutukas ja inglise aktsent on üldse väga meeldiv kuulata, aga ma ei saa pooltest asjadest aru, mis nad ütlevad. Conistonis peatume peaaegu matkariiete poe ees. Väga hea. Kodus sai pakkimise käigus rakendatud soovitust "pane väljavalitud riided kuhja ja siis pooled kappi tagasi". Kappi tagasi läksid ka kilepüksid, mis oleks aga praegu hea jalga tõmmata. Kilepüksid on pisikeses poes täitsa olemas, lausa kahte sorti. Müüja tabab biiti ja küsib, kas tahan neid jalga proovida või jalga panna. Muidugi jalga panna. Püksid saavad installeeritud, suurus sobib. Tore, Matkaspordi omad olidki mingi lastevariant ja vöökohalt veidi kitsad, sest meil ju väikest kasvu naistele matkariideid maale ei tooda. Müügimees teadustab, et pilved peaks päeva peale hajuma ja sadu järele jääma, toonitab aga mitu korda, et selline oli uudiste ilmaennustus ja vahel nad eksivad. Ei tea, kas ta kardab, et tulen esitan pärast pretensiooni, kui vihm siiski järgi ei jää.
 Puhtam ja kuivem tunne saavutatud, tundub ilm kohe rõõmsam ja suundun Ruskini muuseumisse. Ruskinit on seal ühe pisikese toa jagu, muu on eklektiline väljapanek kiviaja tööriistadest, geoloogiast, põllutöö tarvikutest, vanadest nõudest, kohalikust koloriidist ja Donald Campbellist. Viimane on tuntud omadisainitud veesõidukiga kiiruskatsete tegemisega, millest viimane fataalselt sealsamas järves lõppes.
 Sadamasse. Järvel on vahused lained, silla külge aheldatud paadid teevad huvitavaid liigutusi. Halli varjundeid on juurde tulnud.
 Üle järve peab sõitma viktooria-aegne aurulaev. Laev tuleb, aga elevil kapten teatab, et tema pole oma 15 aasta pikkuse karjääri jooksul nii hirmsaid laineid näinud ja tema täna enam ei sõida. Vat siis. Kõrvalsillalt peab minema vähem romantiline paat, jään seda ootama ja tuian mööda järveäärt edasi ja tagasi. Tuul tundub taltuvat. Vihm jääb järele.
 Saabub pläramootoriga paat ja see sõidab küll. Olen jälle ainus reisija, meeskonda on kaks. Kapten teab Tallinnast kahte asja. Esiteks on seal abiellunud kohalikku pärituolu kirjanik Arthur Ransome, kelle pruut oli Trotski sekretär, põgenes Venemaalt ja abielu registreeriti Briti saatkonnas. Teiseks seda, et inglased Tallinnas poissmeesteõhtu puhul joomas ja laaberdamas käivad. Viimase üle tunneb ta veidi piinlikkust. Lohutan, et meil on ühe teise kohaliku rahva näol piisav võrdlusmaterjal. Uurib, miks Tallinn on nime vahetanud. Neil Inglismaal pole kohanimede muutmine kombeks. Panen selle väheste võõrvallutajate arvele. Neil siin üldse palju ei muutu. Ennist muuseumis võis vaadata Conistoni pilte alates 18. sajandi lõpust kuni tänapäevani. Peamised muutujad olid inimeste riided ja autode väliskuju.
Teeme järvel tiiru, sest tegemist on kruiisilaevaga. Teistes sadamates keegi peale ei soovi tulla. Inimesi on näha alles Brantwoodis, kus ma maha lähen. Seal on John Ruskini majamuuseum ja tema rajatud aiad. Aiad on toredad, ainult et midagi eriti veel ei õitse. Idee oli rajada aed mäeküljele, säilitades võimalikult palju metsa loomulikku ilmet. Maja on nagu maja ikka, mööbel, elulugu, Ruskini enda joonistatud pildid. Enne hüppava Jenny söögimaja külastamist juhatab piletimüüja, kuidas läbi aedade Grizedale'i metsa radadele pääseb.
Jupiti näitab juba päikest. Matkariiete müüjal poleks pruukinud nii väga põdeda. Ronin mööda raja kõrvalharu mäe otsa, küll veidi kaheldes, kas soovitud sihtpunkti ikka sealtkaudu pääseb. Tipus rada lõpeb, aga vaade on hea, nagu mäetippude puhul kombeks. Alla tagasi, Lowsoni farmist mööda ja metsa vahele. See on sellist tüüpi hämar mets, mis on kubinal täis kummitusi, nõidasid ja vaime. Hingeõhk on näha. Püüan tabada pildile päikeselaike puude vahel, aga kui olen kaamera välja harutanud, läheb päike pilve taha. Jõuan tuttavale teele, eile tegin siin pilti. Radade hargnemispunktist ei lähe aga tuntud rada pidi, vaid mööda piletimüüja soovitatud alternatiivrada, mis peaks olema otsem ja väiksem. Mõned pardid maanduvad müdinal tee kõrvale lompi. Linnud laulavad, kuskil kraaksub vares. Vares kas ainsana eristub tundmatute lindude massist või ei ole tegemist linnuga.
Rajaga on aga midagi selgelt valesti, eriti kui päike asub täiesti valesse suunda loojuma. Tõenäosus, et päikesega on kõik korras, aga mina olen vales kohas, on siiski mõnevõrra suurem, miska vutt-vutt tagasi. Valget aega on veel umbes poole tunni jagu. Võpsikus huikab öökull. Nii jõuangi Hawksheadi, kui päikese viimased kiired veel idapoolsete voorte tippe valgustavad. Täna ei ole neist kõige kõrgemal lumi ära sulanud.