rattasõit

Inglise väikestes öömajades pakutakse hommikusööki tavaliselt kas kaminaga elutoas, mille põrand vaikselt nagiseb, või suurte akendega verandal, seintel on perekonnafotod või pildid ümbruskonna maastikest, riiulitel nipsasjad. Kaasturistide jalanõusid vaadates saab aru, kes on tulnud matkama ja kes mitte. Olen ainus, kes soovib kohvi, ja kuulen perenaist köögis kellelegi porisemas, et näh, ikka tuleb kohvi keeta. Kohv ei kõlba eriti kuhugi ja kannatab juua ainult suhkrustatuna. Võibolla peaks ka kohalikku koloriiti sisseelamise huvides tee peale ümber lülituma.
Õues on umbes poole külmem kui eile. Igat karva pilved venivad üle taeva. Kaugemate mägede ülemised otsad on valged. Tuul tuleb kas otse põhjanabalt või neist mägedest. Kiviaia varjus topin selga kõik seljakotis igaks juhuks kaasa võetud riided. Õnneks on olemas nii jope kui ka müts ja kindad ja buff, mida sallina kasutada. Siis on adekvaatne. Tuul müdistab metsas nii, et paaril korral pöördun ringi, vaatamaks, ega minu suunas ometi rong ei sõida.
Helistab Arne ja küsib, ega ma ei plaani jalgrattaga sõitma minna. Just seda ma plaaningi. Rattalaenutus on Grizedale'i metsa külastuskeskuses ja sinna on Hawksheadist umbes 5 kilomeetrit. Bussipeatuses rippunud infotahvli andmetel buss praegu sel marsruudil ei käi ja vabandust. Seda informatsiooni internet mulle eelnevalt ei andnud ja seetõttu olin eile veidi pahur, et miks tuleb rattani vantsida 5 km ja pärast veel tagasi ka. Kõik turistiinfo leheküljed kutsuvad ühehäälselt üles külastama piirkonda ilma autota, sest igale poole saab ühistranspordiga. Vaat sulle regionaalarengut. Aga kuna täna on siiani realiseerunud ennustatud 80%lisest vihmavõimalusest see ülejäänud 20, siis suhtun vantsimisse paremini.
Ratas tuleb põhjaliku instruktaažiga, kuidas sõita, pidurdada ja olla valmis kaasliiklejate ootamatuks käitumiseks. On nimelt laupäev ja rahvast on palju oodata. Esialgu pole väga kedagi.
Sõidan soovitatule vastassuunas, sinna, kuhu mul oli tahtmine minna, pargi kaugemasse otsa, kuhu eile jala ei sattunud. Tee koosneb peamiselt tõusudest. Vaated on head, aga tuul on ka vägev. Paistab kaugele. Tõusud ei saa kesta lõpmatuseni, vaid mingil hetkel, juhhuu, tuleb laskumine. Tee mõistagi ei ole sirge, vaid keerleb pidevalt paremale-vasakule. Ühest vesisest lõigust koguneb riietele hulk poritäppe.
Poolel teel on võileiva- ja viinamarjapiknik ja vahetan rada. Kui eelmine kulges osaliselt koos punase ehk offroadi raske rajaga, siis järgmine liitub jupiti mustaga, mida voldik nimetab karmiks. Seepärast ilmselt rattalaenutuspunkti tüübid üritasidki mind siit eemal hoida. Kerge ja keskmise raja kohta on voldikus märkus, et sorry, aga neid siin metsas ei ole. Niiet vahet pole.
Edasi hakkab pärast paari tõusu megalaskumine, sõrmed ja pidurid saavad tunduvalt rohkem vatti kui jalad. Mõned õnnetud rühivad vastassuunas ja mõned sõgedad seisavad keset teed. Tagumikule sadulas istumine enam ei meeldi. Tagastan ratta ja premeerin ennast kakaoga. Siis vantsin juba tuttavat teed pidi Hawksheadi tagasi. Kui vahepeal tundus, et kohe-kohe hakkab sadama ja paar tiba isegi pudenes, siis nüüdseks on tuul pilved hõredamaks puhunud ja päris kena on. Aga mitte soe.
Rattasõitu tuli umbes 30 kilomeetrit, lisaks 10 km kõndimist. Eile oli jalutamist 15 km jagu, üleeile ca 25. Kipub spordiks. Homme on kultuur.