Kui pea rõdule pistan, on päike alles Hispaania mägede taga ja õues õhk
piisavalt karge, et basseini hüppamise asemel võtta kuum dušš.
Sara
lõpetab just hommikusööki kui lagedale ilmun ja ta saab edumaa. Väga
hea. Kellegi teise tempos oleks liiga pingutav kõndida.
Hommikusöök Nataliega, kes esitab põhjalikke küsimusi Eesti kohta. Kohe näha, et õpetaja. Jõuab üsna kiiresti selleni, millest me elame, mispeale ma tahaks ta Jüri Ratase juurde edasi suunata. Seletagu siis lahti see meie majandusime, kus me midagi ei tooda, aga kulutame nagu jaksame. Jutt läheb ka energiapoliitikale ja ma ei tea, kuidas on inglise keeles "põlevkivi". Tean ainult saksa ja islandi keeles. Natalie ei jää uskuma, et lisaks kivisöele on veel mingi kivi, mis põleb.
Kott kukile ja minekut. Rada kulgeb esialgu piki jõekallast põhjapoole, lilled igas suunas. Palav. Enamasti kitsas pinnastee, lõunamaalaste kohta hämmastavalt hästi tähistatud. Asjasse mittepuutuvad teeotsad on märgitud ristiga.
Raja reklaamvideo oli minu jaoks üksiti keeleõppe lugemise osa (Leseverstehen) https://www.youtube.com/watch?v=94bVp9PXyhg
Selle raja leidmises on süüdi Timo oma paksu raamatuga. Iseseisvalt ma teadsin ainult toda järgmist. Rajal telkida ei tohi ja majutuskohtades üldiselt kaardiga maksta ei saa. Ilmselt kõik kohalikud teavad, et matkajad kannavad kaasas suuremat kogust sularaha. Selline kodumajutuste ja teeröövlite vandenõu.
Vanade radadega on tavaliselt nii, et neid on kunagi ammu kasutatud kas kaubanduseks või palverännuks. Antud juhul mindi Alcoutimist järele püha Vintsenti luudele, mis õnnetul kombel merre kukkusid. Aga neile, kes tahavad jalgsi käimises näha midagi filosoofilist, religioosset või esoteerilist, üks mõte Peter Wessel Zapffelt: „Olemise traagilisus kerkib esile, kui inimene ootab ümbritsevalt maailmalt moraali ning oma elule mõtet, loodus aga ei osuta märki kummastki neist.“
Seitsme kilomeetri pärast on Cortes Pereira küla. Kohe on ka kohvik, kust saab espresso. Midagi söödavat lisaks snikersile ei paista. Tuleb koer ja laseb ennast patsutada. Kohalike õlut joovate meeste jaoks on plastmasstoolid piisavalt õdusad. Kuked kirevad. Teispool küla on üks tall aiast välja pääsenud ega leia enam mulku üles. Mina ka ei leia ja jääb nii nagu on.
Mida edasi, seda vähem puid ja palavam. Ainult üksikud kohad, kus varjus istuda ja kuulata, kuidas linnud vidistavad.
Järgmise küla keskpunktist tundub rada mööda minevat, seega keeran kõrvale, et kohvikut otsida, mis siin eelinfo järgi olema peaks. Oleks aeg midagi süüa. Pisikesel platsil puude vilus pingil istuvad kaks naist. Küsin kohviku järele. See avatakse kell kaks. Kell pole veel ükski. Asutan juba edasi minema, aga naised vehivad pingi suunas. Tule, puhka! Edasise portugalikeelse vadina käigus selgitatakse välja minu päritolu, rajal veedetavate päevade arv ja see, et Portugal on ilus. Kuna mul otseselt kuhugi kiiret pole ja järgmised tunnid on ilmselt kõige palavamad, siis teen sama, mida kohalikud. Istun varjus ja vaatan, ee, roostes traktorikäru. Veidi aja pärast suundub jutukam naistest minu arusaamise järgi mulle kohvikut korraldama.
Saabub mees traktoriga. Pisike ja lõbus. Küsib palju küsimusi, teatab iga asja peale "nix verstehen" ja lagistab naerda. Tulevad kaks koera, tokerdunuma nimi on Tolvan või midagi taolist. Lõpuks, olles saanud korduva kinnituse mu kohvisoovile, paneb mees traktorile taas hääled sisse ja viipab, et ma kaasa tuleks. Peatub veidi eemal maja ees ja asub ukse kallal askeldama. See võiks tema kodu olla, aga sees on siiski ruum mitme laua ja letiga. Kohvik. Alustassid letil reas ootevalmis. Telekas pannakse käima, seal räägitakse, et Venemaal olla midagi plahvatanud. Kohv valmis, tahab mees teada, kuidas on minu keeles "obrigado". Nii jääbki talle paberilipiku peale hoolikalt maalitud "aitäh", mis mehele jälle kangesti nalja teeb. Kirjutab vastu, et on 74-aastane. Kohvi eest maksta ei õnnestu, maksan outra vez, teine kord.
Umbes kilomeeter lagedat maastikku ja siis mõned puud. Viskan koti najale külili, tuulutan varbaid. Taamal väreleb õhk kuuma käes. Korraks tekib mõnus tuulehoog. Lind sädistab, putuk sumiseb. Kui külad välja arvata, siis peale Alcoutimi lähedal vastu tulnud kahe kohaliku pole täna rajal kedagi näinud.
Jõenire on moodustanud basseini, kus varbaid leotada. Servades surisevad konnad. Üldiselt jääb arusaamatuks, mida inimesed selles kuumas kliimas küll leiavad.
Veel paar pisikest küla ja kõvasti higistamist, siis venivad varjud pikemaks ja jõuan Balurcosesse. Tean guugli ja eilse bussisõidu järgi, et kui keerata paremale, siis on seal rural turismo. Turismitalu. Sprehhitakse doitschi. Kena tuba rõduga, hommikusööki saab ka. Kirjade järgi on WiFi, aga see ei käivitu.
Kilomeeter teed mööda edasi peaks olema restoran. Umbses ruumis vaatab mees telekat. Naine saabub prügikaste tühjendamast ja kokkab mulle mingi väikse linnu. Ei tea, kuidas ordotokssed linnusöömise kombed ette näevad, aga rebin urisedes konte küljest ja närin neid näpu vahelt. Kaunistuseks pandud piparmündi söön ka ära. Tagasi vantsin juba pimedas, poolkuu pea kohal.
Hommikusöök Nataliega, kes esitab põhjalikke küsimusi Eesti kohta. Kohe näha, et õpetaja. Jõuab üsna kiiresti selleni, millest me elame, mispeale ma tahaks ta Jüri Ratase juurde edasi suunata. Seletagu siis lahti see meie majandusime, kus me midagi ei tooda, aga kulutame nagu jaksame. Jutt läheb ka energiapoliitikale ja ma ei tea, kuidas on inglise keeles "põlevkivi". Tean ainult saksa ja islandi keeles. Natalie ei jää uskuma, et lisaks kivisöele on veel mingi kivi, mis põleb.
Kott kukile ja minekut. Rada kulgeb esialgu piki jõekallast põhjapoole, lilled igas suunas. Palav. Enamasti kitsas pinnastee, lõunamaalaste kohta hämmastavalt hästi tähistatud. Asjasse mittepuutuvad teeotsad on märgitud ristiga.
Raja reklaamvideo oli minu jaoks üksiti keeleõppe lugemise osa (Leseverstehen) https://www.youtube.com/watch?v=94bVp9PXyhg
Selle raja leidmises on süüdi Timo oma paksu raamatuga. Iseseisvalt ma teadsin ainult toda järgmist. Rajal telkida ei tohi ja majutuskohtades üldiselt kaardiga maksta ei saa. Ilmselt kõik kohalikud teavad, et matkajad kannavad kaasas suuremat kogust sularaha. Selline kodumajutuste ja teeröövlite vandenõu.
Vanade radadega on tavaliselt nii, et neid on kunagi ammu kasutatud kas kaubanduseks või palverännuks. Antud juhul mindi Alcoutimist järele püha Vintsenti luudele, mis õnnetul kombel merre kukkusid. Aga neile, kes tahavad jalgsi käimises näha midagi filosoofilist, religioosset või esoteerilist, üks mõte Peter Wessel Zapffelt: „Olemise traagilisus kerkib esile, kui inimene ootab ümbritsevalt maailmalt moraali ning oma elule mõtet, loodus aga ei osuta märki kummastki neist.“
Seitsme kilomeetri pärast on Cortes Pereira küla. Kohe on ka kohvik, kust saab espresso. Midagi söödavat lisaks snikersile ei paista. Tuleb koer ja laseb ennast patsutada. Kohalike õlut joovate meeste jaoks on plastmasstoolid piisavalt õdusad. Kuked kirevad. Teispool küla on üks tall aiast välja pääsenud ega leia enam mulku üles. Mina ka ei leia ja jääb nii nagu on.
Mida edasi, seda vähem puid ja palavam. Ainult üksikud kohad, kus varjus istuda ja kuulata, kuidas linnud vidistavad.
Järgmise küla keskpunktist tundub rada mööda minevat, seega keeran kõrvale, et kohvikut otsida, mis siin eelinfo järgi olema peaks. Oleks aeg midagi süüa. Pisikesel platsil puude vilus pingil istuvad kaks naist. Küsin kohviku järele. See avatakse kell kaks. Kell pole veel ükski. Asutan juba edasi minema, aga naised vehivad pingi suunas. Tule, puhka! Edasise portugalikeelse vadina käigus selgitatakse välja minu päritolu, rajal veedetavate päevade arv ja see, et Portugal on ilus. Kuna mul otseselt kuhugi kiiret pole ja järgmised tunnid on ilmselt kõige palavamad, siis teen sama, mida kohalikud. Istun varjus ja vaatan, ee, roostes traktorikäru. Veidi aja pärast suundub jutukam naistest minu arusaamise järgi mulle kohvikut korraldama.
Saabub mees traktoriga. Pisike ja lõbus. Küsib palju küsimusi, teatab iga asja peale "nix verstehen" ja lagistab naerda. Tulevad kaks koera, tokerdunuma nimi on Tolvan või midagi taolist. Lõpuks, olles saanud korduva kinnituse mu kohvisoovile, paneb mees traktorile taas hääled sisse ja viipab, et ma kaasa tuleks. Peatub veidi eemal maja ees ja asub ukse kallal askeldama. See võiks tema kodu olla, aga sees on siiski ruum mitme laua ja letiga. Kohvik. Alustassid letil reas ootevalmis. Telekas pannakse käima, seal räägitakse, et Venemaal olla midagi plahvatanud. Kohv valmis, tahab mees teada, kuidas on minu keeles "obrigado". Nii jääbki talle paberilipiku peale hoolikalt maalitud "aitäh", mis mehele jälle kangesti nalja teeb. Kirjutab vastu, et on 74-aastane. Kohvi eest maksta ei õnnestu, maksan outra vez, teine kord.
Umbes kilomeeter lagedat maastikku ja siis mõned puud. Viskan koti najale külili, tuulutan varbaid. Taamal väreleb õhk kuuma käes. Korraks tekib mõnus tuulehoog. Lind sädistab, putuk sumiseb. Kui külad välja arvata, siis peale Alcoutimi lähedal vastu tulnud kahe kohaliku pole täna rajal kedagi näinud.
Jõenire on moodustanud basseini, kus varbaid leotada. Servades surisevad konnad. Üldiselt jääb arusaamatuks, mida inimesed selles kuumas kliimas küll leiavad.
Veel paar pisikest küla ja kõvasti higistamist, siis venivad varjud pikemaks ja jõuan Balurcosesse. Tean guugli ja eilse bussisõidu järgi, et kui keerata paremale, siis on seal rural turismo. Turismitalu. Sprehhitakse doitschi. Kena tuba rõduga, hommikusööki saab ka. Kirjade järgi on WiFi, aga see ei käivitu.
Kilomeeter teed mööda edasi peaks olema restoran. Umbses ruumis vaatab mees telekat. Naine saabub prügikaste tühjendamast ja kokkab mulle mingi väikse linnu. Ei tea, kuidas ordotokssed linnusöömise kombed ette näevad, aga rebin urisedes konte küljest ja närin neid näpu vahelt. Kaunistuseks pandud piparmündi söön ka ära. Tagasi vantsin juba pimedas, poolkuu pea kohal.
Lisa kommentaar