mägedesse

Apteegis on leti taga Marek Tamm, kes müüb mulle perfektses inglise keeles kaks karpi värvilisi tablette. Ühed lutsutamiseks, teised veega sissevõtmiseks. Salvrätte tuleb ka juurde varuda. Nohu teeb kuidagi peast pehmeks. Apteeker tegi spetsialistina ilmselt ka kohe kindlaks, et unustasin eile kõrvadele päikesekreemi panna. Jälle. Vasak kõrv on lausa paistes. Muus osas olen tavaline kahvanägu.
Mauride ajast pole palju muutunud. Alcoutimi pole niisama lihtne jõuda. Lihtne on jõuda Vila Real de Santo Antóniosse. Siina sõidavad rongid ja bussid mitu korda päevas. Valin vahelduseks bussi. Üksiti saan siis ka kohe teada, kus Vila Realis bussijaam on. Sest edasi tuleb igal juhul buss. Tööpäevadel läheb sealt edasi Alcoutimi üks koolibuss päevas. Pole ime, et mauride välja suitsetamine nii kaua aega võttis. Tol ajal polnud isegi koolibusse mitte.
Kuna ma pole kindel, kui usaldusväärne on portugali internet, siis sitsin tund aega Faro bussijaamas. Netis on kõik õige. Sitsimise käigus sõbrunen sakslastest vanapaariga. Sõime samas kohvikus hommikust ja nüüd nad kommenteerivad seda omavahel. Viisakuse mõttes reedan, et saan neist aru. Nad on tulnud viieks päevaks rannikule, täna lähevad bussiga mägedesse. Naise ema oli sõja ajal Riias, mistõttu ta tahaks Baltikumi külastada.
Buss kulgeb mööda rohelusega vahelduvaid külasid. Umbrohi õitseb.
Vila Realis on vaja tappa neli tundi. On rand. Aga rand juba eile oli. Teadagi, liiv silmapiirini. Mul on kott juba teokarpe täis. Pealegi asub rand veidi eemal. Pagasihoidu ei paista. Istutan ennast turismiinfo kõrvale kohvikusse ja teen infopunkti eeskujul lõuna.
Madal linn. Värviline ja kiiskavalt valge. Minu põhjamaalase silmad hakkavad ilma päikeseprillideta kohe vett jooksma. Axel Munthe jäi Capril pimedaks.
Lõpetame koos infopunktiga lõuna ja küsin täitsa usutavalt portugali keeles juhiseid Manuel Cabanase muuseumi suunas. Saan kaardi koos portugalikeelse kommentaariga. Muuseum on tasuta. Alumisel korrusel tuunikalapüügi ajalugu, ülemisel puidugravüürid. Või midagi. Päris lahe.
Edasi loen jõe ääres raamatut ja vaatan otse Hispaaniasse. Eelmise raamatu viimastel lehekülgedel kohtusin Arvo Pärdiga. Rahvusvaheline bestseller Rootsi autorilt. Oleme maailmakultuuri osa.
Bussipeatuses istub minu kõrvale vanaproua ja kukub portugali keeles vatrama. Aeg-ajalt küsib, kas saan aru. Ei saa eriti küll. Selle peale ta naerab ja laseb edasi. Tundub, et saan ülevaate tema poeskäigust, ta on 81 aastat vana, käis üle silla Hispaanias ja on 50 aastat töötanud millegagi, millel on seos Tuneesia ja Marokoga. Lõpuks istume kõik bussi ja võtame suuna mägedesse. On veel kaks seljakotiga turisti, üks vanem mees ja üks noor neiu. Buss korjab kokku koolilapsed ja puistab need siis küladesse laiali. Järjest rohkem rohelist ja järjest vähem maju. Mulle tuleb meelde, miks ma üldse tahtsin siia tulla. Otsus viimasel hetkel võrkkiik maha jätta oli ilmselt küll õige. Kogu mets on väga korralikult majandatud.
Alcoutimis seltsime neiuga Saksamaalt ja kindluse poolt tulev prantsuse daam haagib meid sappa minekuks hosteli suunas. Hostel on basseiniga, minu toa rõdult vaade jõele ja Hispaaniale. Läheme Saraga sööma ja vatrame pikalt matkamisest. Tulemas on tema teine matk. Järgmisena tahab ta Eestisse tulla, sest meil on palju metsa. Ma ei hakka teemat kommenteerima, räägin parem sääskedest.
Mägedes on palju soojem kui all mere ääres. Hommikul ära surnud tahvel ärkab jälle ellu.