Öö oli rahutu.
Pärast seda, kui olime jutustamise tõttu noomida saanud,
kohtusin pesuruumis riideesemeid pillava naiserahvaga. Mõni aeg hiljem
sain talle toauksega pihta, sest inimene asus elama meie tuppa. Kell
pool kaks öösel. Kõigepealt nagistas ta hulk aega voodiga. Millegipärast
ajas see mind tohutult naerma, aga naerda ei tohtinud. Veidi aja pärast
ärkasin selle peale, et oli külm, ja otsisin kapist teise teki lisaks.
Järgmiseks ärkasin selle peale, et lisandunud naisterahvas asus äkiliste
paugatustega norskama. Selline kõige ebameeldivam norskamise viis,
millest olime just rääkinud. Vastu hommikut hakkas norskaja suunast
kostma reibas muusika, mille ta üsna kiirelt vaigistas ja rahulikult
edasi magas.
Hommikusöök on hosteli hinna kohta üllatavalt rikkalik. Einestan koos Martinaga, mis on üksiti ka viisiks pääseda inglise tädide käest. Martina on tšehh, kes kõndis Portost Santiago de Compostelasse, millest jäi talle väheseks ja ta tuli veel rannikule jalutama. Läheb lõunasse, mina põhja. Avastas hiljuti üksinda reisimise võlud, mistõttu on meil rohkem ühist kui vanus ja mütsitüüp.
Ilm on meeldivalt pilves. Teen siiski rannapeatuse, et vaadata asju, mida meri on toonud: teokarbid, kivid, sokid. Tegelikult leian kemmergupeatust tehes juhuslikult köie, mille abil alla laskuda ja seda ei saa ju kasutamata jätta. See koht, millest Martina rääkis, tuleb alles hiljem. Loobin hulga kive vette, rekord on kuus põrget (jah, Frankil võttis see eiteamitu miljonit aastat, et kaldale ronida).
Raja esimeses pooles on palju liiva ja edasiliikumine väga aeglane. Vastu tulevad 20-pealised inimkarjad. Lõpuks tuleb ületada hirmus lai Mira jõgi. On sildid praami kohta, aga ühtegi ujuvvahendit ei paista. Ametlik rada tiirleb maanteele ja autode kõrval üle silla.
Kott hotelli maha pandud ja ennast veega üle valatud, käin vaatan üle soovitatud kivitornid ja istun koos teiste külma trotsivate turistidega rõdul, et kalaluid kalast välja nokkida.
Hommikusöök on hosteli hinna kohta üllatavalt rikkalik. Einestan koos Martinaga, mis on üksiti ka viisiks pääseda inglise tädide käest. Martina on tšehh, kes kõndis Portost Santiago de Compostelasse, millest jäi talle väheseks ja ta tuli veel rannikule jalutama. Läheb lõunasse, mina põhja. Avastas hiljuti üksinda reisimise võlud, mistõttu on meil rohkem ühist kui vanus ja mütsitüüp.
Ilm on meeldivalt pilves. Teen siiski rannapeatuse, et vaadata asju, mida meri on toonud: teokarbid, kivid, sokid. Tegelikult leian kemmergupeatust tehes juhuslikult köie, mille abil alla laskuda ja seda ei saa ju kasutamata jätta. See koht, millest Martina rääkis, tuleb alles hiljem. Loobin hulga kive vette, rekord on kuus põrget (jah, Frankil võttis see eiteamitu miljonit aastat, et kaldale ronida).
Raja esimeses pooles on palju liiva ja edasiliikumine väga aeglane. Vastu tulevad 20-pealised inimkarjad. Lõpuks tuleb ületada hirmus lai Mira jõgi. On sildid praami kohta, aga ühtegi ujuvvahendit ei paista. Ametlik rada tiirleb maanteele ja autode kõrval üle silla.
Kott hotelli maha pandud ja ennast veega üle valatud, käin vaatan üle soovitatud kivitornid ja istun koos teiste külma trotsivate turistidega rõdul, et kalaluid kalast välja nokkida.
Lisa kommentaar