Osad kohvikud taipavad ennast lahti pakkida kella kaheksast. Neis on
matkajad. Muud suvitajad ilmselt enne kümmet lagedale ei ilmu.
Pääsukesed sädistavad ja sähvivad ümberringi, päike peegeldub valgetelt
seintelt. Viimane päev rannalinnas.
Täna kõnnin vahelduseks pikkade pükstega. On küll palavam, aga liiv ei tule saapasse.
On pisikesed rannasopid, osad kivised, osad liivased. All kivide vahel rabeleb ja vahutab vesi. Kured ja kalamehed kõõluvad kaljunukkidel. Liikvel on eriti verejanulise moega mardikad.
Algab hiiglama pikk liivarand, kolin sinna üle. Künka taga vahetan riideid ja kulgen edasi bikiinides ja paljajalu, lootuses leida mõnus ujumiskoht. Kuidagi lasen kõik kohad mööda, algab kivisem osa. Lained loksuvad edasi-tagasi kivikolinal. Tulevad ka järjest lähemale, liivaosa jääb kitsamaks. Turnin liiva pidi kõrgemale, mis on tükk ettevõtmist. Üleval leian raja, mis peagi matkarajaga ühineb. Järgmised kilomeetrid jätkan senises kostüümis, mööda tulist liiva, milles on kivid ja teravad taimejupid. Ka nii ei lähe liiv saapasse. Siis saab rand otsa ja tundub targem riietuda. Enne majutusse jõudmist ei tulegi ühtegi ujumiseks sobilikku kohta ja siis on üks kohe ukse ees.
Päris Porto Covosse välja ei kõnnigi, kus kalameherada ametlikult algab. Paar kilomeetrit enne toimub priiskamine, mille nimi on refuugium. Asutust pidav mees ei ole oma tagaaiast läbi minevast matkarajast midagi kuulnud. Edasi tšillin vaheldumisi toas ja õues, loen raamatu läbi, tukun, vaatan merd. Lasen meretuult ja kärbseid tuppa. Mereni ei viitsi kõndida. Kuhugi ei viitsi kõndida. Midagi ei pea tegema.
Homme toimub siit otselülitus tagasi ajaloolisele rajale, mida jätkub seejärel veel kaks päeva.
Täna kõnnin vahelduseks pikkade pükstega. On küll palavam, aga liiv ei tule saapasse.
On pisikesed rannasopid, osad kivised, osad liivased. All kivide vahel rabeleb ja vahutab vesi. Kured ja kalamehed kõõluvad kaljunukkidel. Liikvel on eriti verejanulise moega mardikad.
Algab hiiglama pikk liivarand, kolin sinna üle. Künka taga vahetan riideid ja kulgen edasi bikiinides ja paljajalu, lootuses leida mõnus ujumiskoht. Kuidagi lasen kõik kohad mööda, algab kivisem osa. Lained loksuvad edasi-tagasi kivikolinal. Tulevad ka järjest lähemale, liivaosa jääb kitsamaks. Turnin liiva pidi kõrgemale, mis on tükk ettevõtmist. Üleval leian raja, mis peagi matkarajaga ühineb. Järgmised kilomeetrid jätkan senises kostüümis, mööda tulist liiva, milles on kivid ja teravad taimejupid. Ka nii ei lähe liiv saapasse. Siis saab rand otsa ja tundub targem riietuda. Enne majutusse jõudmist ei tulegi ühtegi ujumiseks sobilikku kohta ja siis on üks kohe ukse ees.
Päris Porto Covosse välja ei kõnnigi, kus kalameherada ametlikult algab. Paar kilomeetrit enne toimub priiskamine, mille nimi on refuugium. Asutust pidav mees ei ole oma tagaaiast läbi minevast matkarajast midagi kuulnud. Edasi tšillin vaheldumisi toas ja õues, loen raamatu läbi, tukun, vaatan merd. Lasen meretuult ja kärbseid tuppa. Mereni ei viitsi kõndida. Kuhugi ei viitsi kõndida. Midagi ei pea tegema.
Homme toimub siit otselülitus tagasi ajaloolisele rajale, mida jätkub seejärel veel kaks päeva.
Lisa kommentaar