Käin üle tee kohvikus kohvi joomas, soetan supermercadost mandariini ja
siis on jälle minek.
Veidi pilvevine. Rada jõuab peagi jõest paisutatud
järveni, mida jätkub mõneks ajaks. Enne tammi on organiseeritud
piknikuala. Me reageerime esimestele toolidele, edasi oleks olnud kenam
laudadega istumiskoht. Vaatleme, kuidas sipelgas saiapuruga jandab.
Pärast tammi algab tõus. Kestab lõunases palavuses omajagu. Vastu tuleb
mitu paari puhtaid, valgetes riietes ja ilma seljakottideta turiste. Kui
tõusu lõpus oleme läbi mõningase tihniku ainsa puuni murdnud, sõidavad
turistid atv-dega mööda. Nad teevad seda valesti! Või siis kummad ei
oska puhata, meie või nemad? Puu alt on vaade mitmes kihis olevatele
mägedele.
Rada langeb eukalüptisallu, kus on üle pea puud ja sumin, nagu kõnniks mesitarus. Istume teel ja sööme pähkleid, kui läheneb kamp turiste hobustel. Eelviimane hobune mäletab hästi, et pähkleid söövaid turiste pole seal varem olnud ja ta otsustab kannalt ringi pöörata. Mõningase jagelemise järel eskorditakse turistid siiski rada pidi edasi.
Silves on hiiglasuur linn. Sel on isegi eeslinn, mille nimi on Enxerim. See on rajale lähemal ja seal peaks olema odavmagamine. Asutus leidub, kuid on täis. Veider, seni oleme olnud asula ainsad turistid. Mida nad siin küll teevad? Järgmises öömajas on vanaproua kahekuuse imikuga, kes ei taha kuidagi aru saada, miks me tahame kahte tuba, kui ühes toas oleks kahepeale odavam olla. Me jääme oma otsusele kindlaks ja 30 euro eest saab korraliku saali. Loen varbad üle, kõik on alles. Küüned ka. Küüned said täna eriti kõvasti varvaste külge teibitud.
Bussiga on mingi segadus, miska hääletame kesklinna. Kohe teine auto jääb hoogsalt seisma, pursib rõõmsalt saksa keelt ja poetab meid hiiglasliku supermarketi ette. Jeerum, kui palju asju. Ja kui palju inimesi. On vaja homseks lõunapausiks midagi süüa. Käime ja katsume igat õuna. Liiga raske, liiga raske, ok, see võib olla. Leidub ka kesklinn restoranidega. Esimese põlgame ära, sest Sara on taimetoitlane, aga taimetoitluse kontseptsioon on Portugalis suhteliselt tundmatu. Tagasi tuleme taksoga. Akna taga on täiskuu, konnad ja ritsikad.
Rada langeb eukalüptisallu, kus on üle pea puud ja sumin, nagu kõnniks mesitarus. Istume teel ja sööme pähkleid, kui läheneb kamp turiste hobustel. Eelviimane hobune mäletab hästi, et pähkleid söövaid turiste pole seal varem olnud ja ta otsustab kannalt ringi pöörata. Mõningase jagelemise järel eskorditakse turistid siiski rada pidi edasi.
Silves on hiiglasuur linn. Sel on isegi eeslinn, mille nimi on Enxerim. See on rajale lähemal ja seal peaks olema odavmagamine. Asutus leidub, kuid on täis. Veider, seni oleme olnud asula ainsad turistid. Mida nad siin küll teevad? Järgmises öömajas on vanaproua kahekuuse imikuga, kes ei taha kuidagi aru saada, miks me tahame kahte tuba, kui ühes toas oleks kahepeale odavam olla. Me jääme oma otsusele kindlaks ja 30 euro eest saab korraliku saali. Loen varbad üle, kõik on alles. Küüned ka. Küüned said täna eriti kõvasti varvaste külge teibitud.
Bussiga on mingi segadus, miska hääletame kesklinna. Kohe teine auto jääb hoogsalt seisma, pursib rõõmsalt saksa keelt ja poetab meid hiiglasliku supermarketi ette. Jeerum, kui palju asju. Ja kui palju inimesi. On vaja homseks lõunapausiks midagi süüa. Käime ja katsume igat õuna. Liiga raske, liiga raske, ok, see võib olla. Leidub ka kesklinn restoranidega. Esimese põlgame ära, sest Sara on taimetoitlane, aga taimetoitluse kontseptsioon on Portugalis suhteliselt tundmatu. Tagasi tuleme taksoga. Akna taga on täiskuu, konnad ja ritsikad.
Tervita Sarat!Saab tehtud :)
Külliki, on Apr 10, 2017 at 09:42PM
nipitiri, on Apr 11, 2017 at 11:24PM
Ja nagu tavatses öelda Eduard - mulle meeldib, kuidas te end piinate!
Külliki, on Apr 12, 2017 at 07:51AM
Lisa kommentaar