Silves-Monchique, 31 km

Vanaproua majutusasutusest ei mõista varajase hommikusöögi vajadust matkajate puhul. Suure hädaga suutsime toitlustuse poole üheksale kaubelda, aga siis ta alles saabub, kott toidukraamiga käe otsas ja asub köögis kolistama. Ootame seniks suures söögitoas, mis asub keldrikorrusel. Sees palju laudu, seintel serviisid ja vanad tööriistad. Tundub nagu oleks aeg siin seisma jäänud, restoranis einestajad just lahkunud ja uued pole veel otsustanud, kas tulla. Kas on üldse kedagi, kes asutuse pidamise proualt üle võtab, või kukub ka selle keldri katus ühel päeval sisse nagu nii paljudel majadel tee ääres?
Ilm on pilvitu ja tuuletu. Täiesti mittesobiv tänase raja jaoks. See käib esiti üles-alla ja asub siis Algarve kõrguselt teise tipu suunas rühkima. Maapind on asetatud 45-kraadise nurga alla üht- või teistpidi ja sellel tuleb võidelda gravitatsiooni, kuumuse ja seljakotiga. Seljakott on vale. Hea meelega hakiks selle peenikesteks ribadeks. Matkamaailm, mis mulle eelmine kord väga hea koti müüs, pani seekord  bambusse. Õlarihmade lõige on vale ja need soonivad. Oskan seda nüüd vaadata. Olen iga päev rihmade asetust veidi muutnud ja puhkan kord üht, kord teist õlga. Uhiuus ja mõõdu järgi tehtud seljakott vedeleb kodus põrandal, sest arvasin selle siia liiga suure olevat.
Ühesõnaga, tõusud on mõrvarlikud. Esmajoones tuleks mõrvata rajameister.
Higi niriseb, teeme peatuse kunagises varjualuses, aasal, võpsikus ja jõe ääres puu all. Esimeses kohtame neiut Šveitsist, kes olevat näinud palju matkajaid. Huvitav. Käib mingeid juppe ja lubab sama teed täna tagasi tulla, aga me ei näe teda enam kunagi.
Üles-alla rajapool ära higistatud, istume jõe ääres, et koguda jõudu otsustavaks ja kümmekond kilomeetrit vältavaks tõusuks pea merepinna kõrguselt 700 meetri peale. Sara avastab pea kohal oksa küljes rippumas kilekoti, kus on apelsinid, aluspesu ja mõningad identifitseerimatud tarvikud. Juhub nii, et manustame apelsinid. Tõesti, ärge jätke oma apelsine järelevalveta. Järelevalveta apelsinid kõrvaldatakse mööduvate matkajate poolt.
Pärast mõningast asfalti keerab rada jõe kõrvale puudesallu, mis on meeldiv. Vastu tuleb mees traktori ja nelja koeraga. Räägib midagi külmast veest ja imestab, et seal niimoodi kõnnime. Külm vesi materialiseerubki kohe, sest sedasama jõge tuleb hakata ületama. Kolm korda. Esimeses tuleb saapad ära võtta ja pärast osa varbaid uuesti teipida. Teisele kaldale ilmuvad kaks seljakottideta turisti, kelle jaoks on seiklust nabani. Meist jäävad nad vette ukerdama. Teisel korral saame üle kivilt kivile tippides matkakeppide abiga. Kolmandal korral astume lihtsalt läbi vee. Sokid jäävad kuivaks, saapad saab tolmust puhtaks.
Rada on edasi iseenesest kena. Keerleb võsa vahel, enamasti varjuline. Päike hakkab muidugi varsti loojuma ka. Kõik hommikul kannatatud mäed on kaugel allpool, mähituna pastelsesse hämusse.
Picota-nimelisele tipule jõuame veidi enne seda, kui päike naabermäe taha kaob. Naabriks on Algarve kõige kõrgem mägi Fóia. Jagame viimase müslibatooni. Teisel pool mäge pole rada näha, mis ei sega meid kive mööda alla kalpsamast. Allpool leidub ka rada ja liigume peaaegu joostes. Mitte niivõrd sellepärast, et pimedas ei näe jalge ette ja rajamärgid ei paista, vaid et mitte õhtusöögist ilma jääda.
Monchique paneb juba tuled põlema. Rabame tänavalt rastamehe, kes meid hotelli ette viib ja suuna lähimasse restorani kätte näitab. Eemaldan puusalt puugi. Sööme või ära koos topsiga ja leivad topime taskusse. Päkad löövad tuld. See oli üks hiiglama raske päev. Alates homsest hakkab kõik allamäge minema.