Hotellinaine tunnistab kohe õhtul omal algatusel, et alustab hommikul
alles üheksast ja teab, et matkajad tahavad startida varem.
Einestan
seega iseseisvalt ja alustan üsna heas graafikus. Norrakad lubasid, et
ilm paraneb. Ühel päeval peaks isegi sadama.
Alguses on neli kilomeetrit asfalti. Hea, et selle kohe hommikul kaelast ära saab. Pimedas kurvis nihutan teelt suure kivi, napilt enne kui sinna jõuab roller, mis oleks kiviga kohtunud minuga kohakuti olles. Võibolla päästsin oma elu. Rohkem liiklust sel teel ei ole.
Järgmiseks lõbustuseks on tõus kaljule, sest rada kulgeb üleval, kus on vaated. Vaadetega hakatakse aega viitmata pihta. Esialgu on vaade alla randa, jõesuudmele, majakobarale ja vahustele lainetele. Igas kaljusopis on omaette pisike rand. Tuulutan varbaid, kui tuleb prantsuse vanamees, käib edasi-tagasi ja pobiseb omaette "superb, superb".
Poolel teel oleva Azenha do Mari paljukiidetud kalarestoran on kinni. Lahti on kohvik, kus sõbrunen kohalike valvejoodikutega. Nende esindaja väidab kamba olevat sukeldujad.
Järgmiste vaadete käigus on võimalik jälgida kurgede kuramaaži. Kivikihid on igat pidi viltu, lilled on üldjoontes samad. Varju pole, õnneks on tuult.
Esimeses rannas turnin alla, vaatamaks mis värk on. Kaljurüngad eraldavad igaühele oma kabiini, mis võimaldab privaatset riietevahetust. Vesi ei ole alates Farost soojemaks läinud. Kohe vette astudes on mingi astang, mis tähendab, et saabuv laine lööb mauhti vastu peab ja loobib kive vastu jalgu. Ka ülejäänud suplejad on kuidagi nõutud. Kuivan kiirelt ja lähen edasi. Vann oli mõnus, aga nüüd on kõik kohad veel rohkem liiva täis kui enne. Päike kõrvetab ka liiga palju selleks, et riideid pikemaks ajaks maha koorida.
Päeva teise poolde on nad ehitanud puudest tunneleid ja mudarada üle veenirede. Näidatakse jaanalindu ja teisi lõunamaa elukaid ja paljaid inimesi. Saab ka teha joogipeatuse kohas, kus valged kardinad tuules lehvivad ja Brian Adams laulab, kui hea oli suvi aastal 1969. Ivo Linnal oli see 1965, niiet mine sa võta kinni. Kõrvallauas arutavad briti tädid, kui raske elu neil on.
Zambujeira on klanitud turistilinn hea vaatega merele. Kohe restoranist näeb päikese loojumise ära. Öömaja on eriti ilus, pehmete rätikute ja patjadega ja väga puhas, kuniks mina oma liivahunnikuga saabun.
Alguses on neli kilomeetrit asfalti. Hea, et selle kohe hommikul kaelast ära saab. Pimedas kurvis nihutan teelt suure kivi, napilt enne kui sinna jõuab roller, mis oleks kiviga kohtunud minuga kohakuti olles. Võibolla päästsin oma elu. Rohkem liiklust sel teel ei ole.
Järgmiseks lõbustuseks on tõus kaljule, sest rada kulgeb üleval, kus on vaated. Vaadetega hakatakse aega viitmata pihta. Esialgu on vaade alla randa, jõesuudmele, majakobarale ja vahustele lainetele. Igas kaljusopis on omaette pisike rand. Tuulutan varbaid, kui tuleb prantsuse vanamees, käib edasi-tagasi ja pobiseb omaette "superb, superb".
Poolel teel oleva Azenha do Mari paljukiidetud kalarestoran on kinni. Lahti on kohvik, kus sõbrunen kohalike valvejoodikutega. Nende esindaja väidab kamba olevat sukeldujad.
Järgmiste vaadete käigus on võimalik jälgida kurgede kuramaaži. Kivikihid on igat pidi viltu, lilled on üldjoontes samad. Varju pole, õnneks on tuult.
Esimeses rannas turnin alla, vaatamaks mis värk on. Kaljurüngad eraldavad igaühele oma kabiini, mis võimaldab privaatset riietevahetust. Vesi ei ole alates Farost soojemaks läinud. Kohe vette astudes on mingi astang, mis tähendab, et saabuv laine lööb mauhti vastu peab ja loobib kive vastu jalgu. Ka ülejäänud suplejad on kuidagi nõutud. Kuivan kiirelt ja lähen edasi. Vann oli mõnus, aga nüüd on kõik kohad veel rohkem liiva täis kui enne. Päike kõrvetab ka liiga palju selleks, et riideid pikemaks ajaks maha koorida.
Päeva teise poolde on nad ehitanud puudest tunneleid ja mudarada üle veenirede. Näidatakse jaanalindu ja teisi lõunamaa elukaid ja paljaid inimesi. Saab ka teha joogipeatuse kohas, kus valged kardinad tuules lehvivad ja Brian Adams laulab, kui hea oli suvi aastal 1969. Ivo Linnal oli see 1965, niiet mine sa võta kinni. Kõrvallauas arutavad briti tädid, kui raske elu neil on.
Zambujeira on klanitud turistilinn hea vaatega merele. Kohe restoranist näeb päikese loojumise ära. Öömaja on eriti ilus, pehmete rätikute ja patjadega ja väga puhas, kuniks mina oma liivahunnikuga saabun.
Lisa kommentaar