Söögisegaduse päev. Hosteli hommikusöök algab tegelikult hiljem kui
õhtul lubatud, miska küsin raha tagasi ja kappan minema. Enne kui liiga
palavaks läheb.
Tänane päev poleks pikk, aga mul on kavas pikendada seda
kahe kõrvalepõike ja 10 lisakilomeetri jagu.
Esimene kõrvalepõige viib Amoreira rannale, kus lubatud rändlinde ei tuvasta, ainult rändsurfareid. Veel on pilv, aga tundub, et täna algab selginemine rannikult. Palju paksu liiva. Samad lilled mis eile, kasvavad teises järjekorras ainult. Raja ääres on infostendid, mis julgustavad putukaid mitte kartma. Tuvastangi kohe liivaherilase. Hommikusöök tuulisel kaldapealsel. Hea, et täna sai rohkelt süüa kaasa varutud. Rannajärgne metsajupp on tore, muidu polnud suurem asi kõrvalepõige.
Enne ainsat täna teele jäävat küla Rogili kolib rada niisutuskanali äärde, mis on meeldiv vaheldus. Tuul puhub üle kanali jahedamat õhku. Tuul on täna korralikum kui eile. Rogilis saab lõpkus ka kohvi. Asi jätkub piki peatänavat, kus on hotell, mitu kohvikut ja pood. Kõvasti rohkem tsivilisatsiooni, kui suudan tarbida.
Tsivilisatsioonijärgselt naaseb rada sama kanali äärde. Mõte oli ilmselt võimaldada toitumist. Konnad ja maod hüppavad vette. Lebo eukalüptisalus, siis järgmisele kõrvalepõikele. Seal on vaated paremad, ainult lõpp läheb jälle käest ära ehk mööda asfalti.
Ranna lähedal on igas põõsataguses parkiv auto. Selle järgi saab juba kaugelt aru, et ees on rand.
Odeceixe on puistatud mäeküljele. Inimesi esialgu pole. Ainult üks tulutult öömajade ustele kloppiv jalgrattur. Õhtusöögi ajaks ilmuvad kusagilt turistid. Söön senitundmatut mereelukat, mille järel salvrätt näeb välja selline nagu oleksin söönud sütt. Restorani personal unustab kõigepealt mu kohvi, siis arve tuua ja siis tagasiantava raha. Pärast vabandavad hoolega ja toovad miskise imeliku napsi.
Edasi on kõik päevad lühikesed, 15 kuni 22 km, neli päeva ainult piki rannikut.
Varbaküüs klõbiseb peale koputades õõnsalt nagu oleks varvas seest tühi.
Esimene kõrvalepõige viib Amoreira rannale, kus lubatud rändlinde ei tuvasta, ainult rändsurfareid. Veel on pilv, aga tundub, et täna algab selginemine rannikult. Palju paksu liiva. Samad lilled mis eile, kasvavad teises järjekorras ainult. Raja ääres on infostendid, mis julgustavad putukaid mitte kartma. Tuvastangi kohe liivaherilase. Hommikusöök tuulisel kaldapealsel. Hea, et täna sai rohkelt süüa kaasa varutud. Rannajärgne metsajupp on tore, muidu polnud suurem asi kõrvalepõige.
Enne ainsat täna teele jäävat küla Rogili kolib rada niisutuskanali äärde, mis on meeldiv vaheldus. Tuul puhub üle kanali jahedamat õhku. Tuul on täna korralikum kui eile. Rogilis saab lõpkus ka kohvi. Asi jätkub piki peatänavat, kus on hotell, mitu kohvikut ja pood. Kõvasti rohkem tsivilisatsiooni, kui suudan tarbida.
Tsivilisatsioonijärgselt naaseb rada sama kanali äärde. Mõte oli ilmselt võimaldada toitumist. Konnad ja maod hüppavad vette. Lebo eukalüptisalus, siis järgmisele kõrvalepõikele. Seal on vaated paremad, ainult lõpp läheb jälle käest ära ehk mööda asfalti.
Ranna lähedal on igas põõsataguses parkiv auto. Selle järgi saab juba kaugelt aru, et ees on rand.
Odeceixe on puistatud mäeküljele. Inimesi esialgu pole. Ainult üks tulutult öömajade ustele kloppiv jalgrattur. Õhtusöögi ajaks ilmuvad kusagilt turistid. Söön senitundmatut mereelukat, mille järel salvrätt näeb välja selline nagu oleksin söönud sütt. Restorani personal unustab kõigepealt mu kohvi, siis arve tuua ja siis tagasiantava raha. Pärast vabandavad hoolega ja toovad miskise imeliku napsi.
Edasi on kõik päevad lühikesed, 15 kuni 22 km, neli päeva ainult piki rannikut.
Varbaküüs klõbiseb peale koputades õõnsalt nagu oleks varvas seest tühi.
Lisa kommentaar