Portugalis on soe, ilus ja odav ning kohalikke rohkem kui turiste.
Erinevalt näiteks Islandist, kus on külm, ilus ja kallis ning kohalikke
tuleb turistide hulgast hoolega taga otsida. Mis muidugi ei tähenda, et
Islandile ei peaks veel minema, sest ega turisti elu ei pea kerge olema.
Algus
läks veidi võssa, sest kui olin piletid ära ostnud, siis selgus, et
kohe pärast äralendu tuleb mul nädalajagu veel Eestis olla. Seda ei
olnud reisiplaanis ette nähtud, mistõttu tuli piletid ringi vahetada.
Uued piletid ei sundinud mind enam varavalges lennujaama ja võimaldavad
Lissabonist Farosse kulgeda rongiga. Lendamise asemel. Mis on
positiivne, kui TAP Portugali spondeerimine välja arvata. Sinnalennul
mitmetunnise Oslo asemel lühike Amsterdam ja tagasiteel asendus München
Stockholmiga. Müncheni lennujaamas ongi väga mage raamatupood.
Lennujaam on üles kaevatud, aga kuna ma käisin oma nohule eile Tartut näitamas, siis see mind enam ei üllata. Sedapuhku ähvardab lapsehääl sellega, et su pakid virutatakse ära. Lennuki Postimehes proovib Madis karated. Muidu lähekski raamat liiga kiiresti. Nohu, kähe kurk ja kipitavad hambad on ilmselt omandatud viimastelt õppustelt. Kõrvalmees lahendab oma lehtedest kõik ristsõnad ära. Vaatan teda kadedalt. Minu pastakas on pea kohal kotis. Maandudes suhtleb aknast paistva ilma teemadel. Pole õige eestlane, muidu ta teaks, et võõrastega ei ole viisakas rääkida. Lennuk otsib pilvede ja kanalite vahel maandusmisrada. Kapten lubas Amsterdamis ilusat ilma. On kaks tihedat pilvekihti ja hõre vihm. Maitse asi. Lennujaam tervitab kileda alarmiga. Keegi ei pööra sellele tähelepanu. Kammin kaubandusvõrgust välja Läkeroli pastillid, mis kohe tagumiste hammaste külge kinni jäävad. Kohvi müüakse ainult ühekordsetes topsides. Valjuhääldi otsib taga Reykjavikki lendajaid. Kiusatus on küll.
Lennukis teen algust portugalikeelsete väljendite kasutamisega. Oskan tellida teed. Keele osas olen seekord kehvasti ette valmistunud, sest millegipärast läks kogu aur endiselt islandi keelele, mille jaoks leidsin aega peaaegu iga päev, portugali keelele vaid kord-paar nädalas.
Lissabon. Soe. Päike. Nohu asub kohe taanduma. Pagas venib. See-eest ei ole metroopiletite järjekorras 20 minutit vihaseid inimesi nagu hoiatati. Oriente raudteejaamale saan ka kohe pihta. Ajaga oli veidi kitsas, aga lõpuks on hoopis poolteist tundi üle ja oleksin jõudnud eelmisele rongile. Mistõttu pole see ka midagi selle rabelemise kõrval, mille ma endale 17ndaks juuniks olen korraldanud marsruudil Keflavik-Reykjaviki lennujaam.
Rongi oodates püüan abistada noori neide veini avamisel, mille käigus ilmneb multituuli üks oluline puudus - pole korgitseri. Nad on USAst, koolivaheajal, "teevad" Hispaaniat ja Portugali, mille jaoks on varutud tervelt nädal. Korgitseri saavad lõpuks kusagilt baarist. Meil on neist ühega sama firma seljakott, sellest ka kontakt.
Maastik läbi rongiakna. Majad asenduvad puudega. Pomerantsi unistuste mets. Kustun üsna nobedalt ja ärgates on väljas juba pime. USA neiud magavad oma peatuse maha. Rong on peen, tabloo näitab sõidukiirust, välis- ja sisetemperatuuri, olemas on WiFi.
Faros orienteerun ehku peale hotellini, kus püüdlikult inglise keelt räägitakse. Sama püüdlikult räägitakse seda üle tänava asuvas India restoranis. Milline Faro välja näeb, see paistab homme.
Lennujaam on üles kaevatud, aga kuna ma käisin oma nohule eile Tartut näitamas, siis see mind enam ei üllata. Sedapuhku ähvardab lapsehääl sellega, et su pakid virutatakse ära. Lennuki Postimehes proovib Madis karated. Muidu lähekski raamat liiga kiiresti. Nohu, kähe kurk ja kipitavad hambad on ilmselt omandatud viimastelt õppustelt. Kõrvalmees lahendab oma lehtedest kõik ristsõnad ära. Vaatan teda kadedalt. Minu pastakas on pea kohal kotis. Maandudes suhtleb aknast paistva ilma teemadel. Pole õige eestlane, muidu ta teaks, et võõrastega ei ole viisakas rääkida. Lennuk otsib pilvede ja kanalite vahel maandusmisrada. Kapten lubas Amsterdamis ilusat ilma. On kaks tihedat pilvekihti ja hõre vihm. Maitse asi. Lennujaam tervitab kileda alarmiga. Keegi ei pööra sellele tähelepanu. Kammin kaubandusvõrgust välja Läkeroli pastillid, mis kohe tagumiste hammaste külge kinni jäävad. Kohvi müüakse ainult ühekordsetes topsides. Valjuhääldi otsib taga Reykjavikki lendajaid. Kiusatus on küll.
Lennukis teen algust portugalikeelsete väljendite kasutamisega. Oskan tellida teed. Keele osas olen seekord kehvasti ette valmistunud, sest millegipärast läks kogu aur endiselt islandi keelele, mille jaoks leidsin aega peaaegu iga päev, portugali keelele vaid kord-paar nädalas.
Lissabon. Soe. Päike. Nohu asub kohe taanduma. Pagas venib. See-eest ei ole metroopiletite järjekorras 20 minutit vihaseid inimesi nagu hoiatati. Oriente raudteejaamale saan ka kohe pihta. Ajaga oli veidi kitsas, aga lõpuks on hoopis poolteist tundi üle ja oleksin jõudnud eelmisele rongile. Mistõttu pole see ka midagi selle rabelemise kõrval, mille ma endale 17ndaks juuniks olen korraldanud marsruudil Keflavik-Reykjaviki lennujaam.
Rongi oodates püüan abistada noori neide veini avamisel, mille käigus ilmneb multituuli üks oluline puudus - pole korgitseri. Nad on USAst, koolivaheajal, "teevad" Hispaaniat ja Portugali, mille jaoks on varutud tervelt nädal. Korgitseri saavad lõpuks kusagilt baarist. Meil on neist ühega sama firma seljakott, sellest ka kontakt.
Maastik läbi rongiakna. Majad asenduvad puudega. Pomerantsi unistuste mets. Kustun üsna nobedalt ja ärgates on väljas juba pime. USA neiud magavad oma peatuse maha. Rong on peen, tabloo näitab sõidukiirust, välis- ja sisetemperatuuri, olemas on WiFi.
Faros orienteerun ehku peale hotellini, kus püüdlikult inglise keelt räägitakse. Sama püüdlikult räägitakse seda üle tänava asuvas India restoranis. Milline Faro välja näeb, see paistab homme.
Lisa kommentaar