Ilha Deserta

Pistan pea aknast välja, et vaadata, mis ilm on. Päike, aga karge. Riietuse järgi võib selgelt eristada külmast kliimast saabunud turiste, soojast kliimast saabunud turiste ja kohalikke. Leian hommikusöögiks šiki koha, kus iga tool on isemoodi.
Sadamast läheb praam Ilha Desertale. Portugali kõige lõunapoolsem koht. Üle pea lendab kurg, haokubu nokas. Ja ryanairid, lestad majakatuseid puudutamas. Telikud. Linnas on lisaks mulle veel vähemalt neli eestlast, aga nad ei reageeri mu tervitusele.
Saarel on lõpmatusse suunduv rannariba, palju suuri teokarpe ja värvilisi kive. Kajakad valvavad kambakesi veepiiril. Longin ja istun ja vaatan merd. On ka tähistatud rada, aga pärast saab tähistatud rada piisavalt. Ülejäänud rahvahulk on tahapoole maha jäänud. Kusagil teisel pool vett on Aafrika. Vesi on jääkülm. Neli tundi läheb nagu lennates. Ranna algusse on inimesi juurde toodud. Enamus neist on laotanud ennast meritäheks. Hommikul jahe olnud liiv kõrvetab nüüd taldu. Viimane aeg külastada saare ainsat maja, pealtvaates krabikujulist restorani. Lauast vaade sillerdavale merele.
Uus raamat. Raamatutega peab aeglasem olema. Eile kulus tervelt üks.
Linnas tagasi, näen, kuhu kurg oma oksahunnikuga lendas. Tal on keskväljakul laternaposti otsas pesa. Pärast rohkem ringi vaadates selgub, et populaarsed on ka kirikutornid ja isegi kraana. Uitan veidi mööda tänavaid ja pildistan seinu. Kolgitakse kirikukelli. Pealuudest tehtud kabel on kinni.
Eelmine
sompus Madalmaad ja esimene peatus
Järgmine
mägedesse

Lisa kommentaar

Email again: