José teeb hommikusööki, mis koosneb õunakoogist ja küpsetatud
kartulitest.
Kuna kartulitega ta minu ilmudes alles tegeleb, siis
piirdun kohvi ja õunakoogiga. Lisaks vestlusi füüsikast. Suure vaevaga
suudan ennast poole kümne paiku lahti rebida. Kõrvaltoa
saksa-portugali-walesi paar jääb edasi plasmast ja tuumade lõhustumisest
rääkima.
Täna on täiesti lame maa kuni Kolumbuse-aegse teadaoleva maailma otsani. Fóia ja Picota sinised siluetid kumavad üle tuules lainetava rohu. Kuna suur seljakott ei pea maailma otsas ära käima, siis on samm kerge ning varju ja puhkusi pole vaja. Varju muidugi polegi. Aga tugeva tuule tõttu ei aja ka higistama. Täiesti harjumatu. Mahajäetud tööstushoonete vahelt läbi, siis algab pikk sirge. Palju pikem ja palju sirgem kui ükski RMK rajajupp. Ainsast raja äärde jäävast puudesalust ilmub Sara. Siis ilmuvad esimesed merrekukkuvad kaljud. Finišeerime seega koos. Finiš on pungil täis autosid ja inimesi. Müüakse nänni ja viimast praevorsti enne Ameerikat.
Ei ole tunnet, et midagi oleks lõpuni kõnnitud. Võibolla rahvamassi tõttu või siis sellepärast, et jalutamine ju tegelikult jätkub. Via Algarviana on siinkandis kusjuures üsna tundmatu suurus. Järgmine rada tundub olevat tunduvalt populaarsem ja rahvarohkem. Lisaks kõnnin seda nö vastassuunas, miska kohtan ilmselt veel rohkem inimesi. Tuleb harjuda rajakirjeldusi tagurpidi lugema.
Pole ka tekkinud Portugali-tunnet. On selle maanurga tunne. Meelde tulevad künkad, küla vahel jalutavad või kohvikutes istuvad vanamehed, karjused, kõplaga põllupidamine, väljasurevad külad, lilled, lindude vidin, konnade krooksumine, jõenired, liblikad, teelt põgenevad sisalikud, apelsini- ja mandariinipuud, mis ei kuulu kellelegi, palavus ja teetolm. Portugaallased peavad tohututes kogustes koeri. Raja tegemise üks eesmärke oli tuua turiste rannast eemale ja anda kohalikele täiendav sisseulek. Alguse väikestes külades kõik teavad, mida suure kotiga välismaalane seal teeb ja turist antakse ühest külast teise üle, infoga, et tuleb keegi, kes tahab süüa. Suuremates kohtades oled anonüümne anomaalia.
Istume tunnikese kaljuveerel ja püüame jalanõude järgi ennustada, milline turist merre kukub või jala välja väänab. Avastan, et mu saapad hakkavad otsi andma. Viis aastat on siis Salomoni saabaste eluiga. Siis läheb Sara bussi peale ja mina alustan Rota Vicentinaga. Selle reklaamvideo ja keeleõppe kuulamise osa (Hörverstehen) https://www.youtube.com/watch?v=Kb8tWUQdmhY. Rada koosneb kahest osaliselt kattuvast osast: kalameherada ja ajalooline rada. Esimene järgib randadesse mineku teid, on mõeldud ainult jala käimiseks ja on veidi karmima maastikuga, samas lühem. Kõnnin võimalusel seda, ülejäänud ajal teist.
Seda rada pidi oleks majakale tunduvalt mõjusam läheneda. Kaljud, lained, tuul. Nüüdsest saab olema palju ookeani Portugali-poolse otsa pilte. Lilled on uued, saan oma kollektsiooni täiendada.
Tagasi Vila do Bispos, märkan minimarketit ja säästan 600 meetrit Lidlisse mineku vaeva. Pluss 600 meetrit tagasi. Saab puuvilju ja müslibatooni asemel tumedat leiba.
Öömajja on tekkinud prantsuse neiud. Lõpetavad Rota Vicentinat. Kinnitavad vajadust ööbimiskohti broneerida.
Täna on täiesti lame maa kuni Kolumbuse-aegse teadaoleva maailma otsani. Fóia ja Picota sinised siluetid kumavad üle tuules lainetava rohu. Kuna suur seljakott ei pea maailma otsas ära käima, siis on samm kerge ning varju ja puhkusi pole vaja. Varju muidugi polegi. Aga tugeva tuule tõttu ei aja ka higistama. Täiesti harjumatu. Mahajäetud tööstushoonete vahelt läbi, siis algab pikk sirge. Palju pikem ja palju sirgem kui ükski RMK rajajupp. Ainsast raja äärde jäävast puudesalust ilmub Sara. Siis ilmuvad esimesed merrekukkuvad kaljud. Finišeerime seega koos. Finiš on pungil täis autosid ja inimesi. Müüakse nänni ja viimast praevorsti enne Ameerikat.
Ei ole tunnet, et midagi oleks lõpuni kõnnitud. Võibolla rahvamassi tõttu või siis sellepärast, et jalutamine ju tegelikult jätkub. Via Algarviana on siinkandis kusjuures üsna tundmatu suurus. Järgmine rada tundub olevat tunduvalt populaarsem ja rahvarohkem. Lisaks kõnnin seda nö vastassuunas, miska kohtan ilmselt veel rohkem inimesi. Tuleb harjuda rajakirjeldusi tagurpidi lugema.
Pole ka tekkinud Portugali-tunnet. On selle maanurga tunne. Meelde tulevad künkad, küla vahel jalutavad või kohvikutes istuvad vanamehed, karjused, kõplaga põllupidamine, väljasurevad külad, lilled, lindude vidin, konnade krooksumine, jõenired, liblikad, teelt põgenevad sisalikud, apelsini- ja mandariinipuud, mis ei kuulu kellelegi, palavus ja teetolm. Portugaallased peavad tohututes kogustes koeri. Raja tegemise üks eesmärke oli tuua turiste rannast eemale ja anda kohalikele täiendav sisseulek. Alguse väikestes külades kõik teavad, mida suure kotiga välismaalane seal teeb ja turist antakse ühest külast teise üle, infoga, et tuleb keegi, kes tahab süüa. Suuremates kohtades oled anonüümne anomaalia.
Istume tunnikese kaljuveerel ja püüame jalanõude järgi ennustada, milline turist merre kukub või jala välja väänab. Avastan, et mu saapad hakkavad otsi andma. Viis aastat on siis Salomoni saabaste eluiga. Siis läheb Sara bussi peale ja mina alustan Rota Vicentinaga. Selle reklaamvideo ja keeleõppe kuulamise osa (Hörverstehen) https://www.youtube.com/watch?v=Kb8tWUQdmhY. Rada koosneb kahest osaliselt kattuvast osast: kalameherada ja ajalooline rada. Esimene järgib randadesse mineku teid, on mõeldud ainult jala käimiseks ja on veidi karmima maastikuga, samas lühem. Kõnnin võimalusel seda, ülejäänud ajal teist.
Seda rada pidi oleks majakale tunduvalt mõjusam läheneda. Kaljud, lained, tuul. Nüüdsest saab olema palju ookeani Portugali-poolse otsa pilte. Lilled on uued, saan oma kollektsiooni täiendada.
Tagasi Vila do Bispos, märkan minimarketit ja säästan 600 meetrit Lidlisse mineku vaeva. Pluss 600 meetrit tagasi. Saab puuvilju ja müslibatooni asemel tumedat leiba.
Öömajja on tekkinud prantsuse neiud. Lõpetavad Rota Vicentinat. Kinnitavad vajadust ööbimiskohti broneerida.
Lisa kommentaar