Song Kul I

Hommikusöögiks omlett, sai värske vaarikamoosiga jne. Moos on siin in ja seda serveeritakse peaaegu igal pool samasugustest kristallkaussidest.
Paistab küll päike, aga täiendaval kontrollimisel selgub, et Saimaluu Tashiga on olukord endine. Jääb siis plaan B. Sõidame läbi juba tuttavate kohtade tagasi. Näeme eile kohatud lambakarja, mille siis kraavi hüppama sundisime, seekord põgeneb kari mäenõlvale, vanamees kepiga järel jooksmas.
Peatus vana mošee juures Jangy Talapi lähistel. Edasi keerutame mööda kanjonit põhja poole, mägedel on Põhja-Mongoolia moodi puud. Teel on tõkkepuu metsavaraste kontrollimiseks. Möödume moskvitshist. Juht pajatab, et venelased ehitavad meelega viletsaid autosid, et mehed veedaks aega autoparandamisega ja jooks seega vähem. Ainult relvi teevad häid. Meenutan kogemusi Makaroviga (üheksa hoiatuslasku ja üks täpne vise). Ületame Moldo-Beli kuru, 3600 m. Vihma hakkab sadama. Kurul on karjus, kes kurdab, et ainult kolm lammast on saanud maha müüa, aga lapsed vaja kooli saata, vihikuid osta.
Selgub, et autojuht siiski ei tunne meie matkameest ja tal pole ka järveäärsest infrastruktuurist suuremat aimu. Kui näeb oma usalduskrediiti vähenemas, muutub eriti jutukaks. Taamal hakkab paistma helesinine vesi. Järve ääres on paar jurtat, kus elavad väidetavalt juhi tuttavad (jälle), kes juba 10 aastat turistidega tegelevad. Ööbimine maksab 200 somi, hommikusöök ja lõuna kumbki 100 ja õhtusöök 200. Transport kohtumispaika Kumdu-Suus 500 somi. Kumdu-Suud nad erinevalt autojuhist vähemalt teavad.
Paneme kotid jurtasse ja kalpsame mööda pokumaa mättaid järve äärde. Lained kõlavad eemalt nagu elaks vees Loch Nessi koletise sugulane. Laineid endid pole lähemal vaatlusel tegelikult ollagi.
Sööming jurtas koosneb hommikul püütud maitsvast kalast, värskest lavašist, omatehtud võist, vaarikamoosist ja ohtrast teest. Väljas rahe ja müristamine. Autojuht jätab oma aadressi ja telefoninumbri ning lahkub. Kolime oma jurtasse vihmavarju. Jurta uksest paistab vikerkaar. Muidu suur avarus ümberringi, ainult mäed ja järv. Kõrgus 3016 meetrit. Tegeleme selle jälgimisega, kuidas mutt mulda maa alt välja ajab.
Vihm jääb järgi kella viie paiku. Ronime mäe otsa. Päike tuleb välja, peesitame üleval paar tundi. Järv muutub järjest sinisemaks. Päikeseloojanguks veereme alla järve äärde, vesi võtab erinevad pastelsed toonid.
Jurtade juurde on tekkinud prantsuse-kirgiisi seltskond. Sööme ühiselt õhtust. Prantslastel on ilmselt kõhuhädade kartuses kaasas plastkalonnes calvados, mida sunnitakse jooma ka nende alaealisi lapsi, kohalikke ja meid. Lõbustatakse ennast laulmisega, eestlased paraku passivad. Mul tuleb pähe kaks laulu, õllepruulija ja sepapoisid. Kumbki ei ole just eesti asi.
Väljas metsikult tähti. Külm. Song Kuli äärne peaks olema üks külmemaid kohti Kõrgõzstanis. Just õige koht, kuhu Eesti palava suve eest varju tulla. Kobime magama, naaberjurtas käib endiselt kisa ja laul. Kui inimesed vait jäävad, hakkavad koerad klähvima ja siis keegi kusagil läheduses norskama. See pole Krõõp.