Jahe öö visklemisega küljelt küljele. Ärkan valguse peale. Päike pole
küll veel tõusnud, aga kohe kerkib. Taevas on selge. Topin kõik riided
selga. Krõõpi ei raatsi äratada.
Peletan pokumaalt lendu parve linde. Päike tõuseb just järveni jõudmise ajaks. Valgus on lahe.
On ilmnenud kaks probleemi. Esiteks hakkab ühel matkatossul tald alt ära tulema. Ratsamatkaks soovitati 100% veekindlaid jalanõusid. Mul on nüüd 50% veekindlad – üks jalg on, teine ei ole. Teiseks olen ma halvasti valmistunud pikaks elektrita olemiseks ja üks fotoka aku peaks vastu pidama vähemalt 7 päeva. Saab näha.
Laagris hakkab elu. Hommikusöök toimub vahetustega, riisipuder ja maitsestatud kapsas. Seina taga röhitseb meeldiv kirgiisi härrasmees.
Pärast söömist loeme jurta ukse ees ja valvame kätepesupütti, et sinna vett juurde pandaks ja me saaks pisut pesu pesta. Seejärel jalutuskäik järve kaldal koos uinakuga. See on siis see koht, mida Rebaseonu kirjeldas kui soiste servadega lompi. Tal pidi küll halb päev olema. Viskame lutsu, lisaks kaugus- ja kõrgusviset. Loobime ühesõnaga terve hunniku kive vette. Tuleb järjest rohkem ja järjest suuremaid valgeid pilvi. Kõva kallas lõpeb ka ära ja pöörame otsa ringi. Tibutab.
Jurtas antakse munaputru ja teed. Ühel pool müristab, teisel pool on sinine taevas. Müristamine on siin kuidagi asjalik ja väga lokaalne. Jurta ukse ees hüplevad raheterad.
Avastan, et prantslased võtavad dušši. See seletab eemal plekist putka otstarbe. Seame ennast ka järjekorda. Pesemine maksab 100 somi inimese kohta. Tegemist on vanniahjuga putkaga, mida väljastpoolt köetakse ja kus saab kaussidega mässata. Siin olen ma olnud – esimene pesula Mokkol oli täpselt samasugune.
Veel üks rahe ja siis loeme telgi taga, päikesekiired langevad maaliliselt läbi pilvede. Õhtusöögiks jälle hea kala ja vabad kartulid.
Mättalt mättale päikeseloojang. Teisel pool järve lööb roosat välku. Jurtaperekonna vanaisa käib uurimas, mida päeval tegime ja kas oleme eluga rahul. Oleme rahul. Kõik sätivad sedapuhku vara magama. Otsustan magamiskoti kasuks ja tõesti on palju soojem.
On ilmnenud kaks probleemi. Esiteks hakkab ühel matkatossul tald alt ära tulema. Ratsamatkaks soovitati 100% veekindlaid jalanõusid. Mul on nüüd 50% veekindlad – üks jalg on, teine ei ole. Teiseks olen ma halvasti valmistunud pikaks elektrita olemiseks ja üks fotoka aku peaks vastu pidama vähemalt 7 päeva. Saab näha.
Laagris hakkab elu. Hommikusöök toimub vahetustega, riisipuder ja maitsestatud kapsas. Seina taga röhitseb meeldiv kirgiisi härrasmees.
Pärast söömist loeme jurta ukse ees ja valvame kätepesupütti, et sinna vett juurde pandaks ja me saaks pisut pesu pesta. Seejärel jalutuskäik järve kaldal koos uinakuga. See on siis see koht, mida Rebaseonu kirjeldas kui soiste servadega lompi. Tal pidi küll halb päev olema. Viskame lutsu, lisaks kaugus- ja kõrgusviset. Loobime ühesõnaga terve hunniku kive vette. Tuleb järjest rohkem ja järjest suuremaid valgeid pilvi. Kõva kallas lõpeb ka ära ja pöörame otsa ringi. Tibutab.
Jurtas antakse munaputru ja teed. Ühel pool müristab, teisel pool on sinine taevas. Müristamine on siin kuidagi asjalik ja väga lokaalne. Jurta ukse ees hüplevad raheterad.
Avastan, et prantslased võtavad dušši. See seletab eemal plekist putka otstarbe. Seame ennast ka järjekorda. Pesemine maksab 100 somi inimese kohta. Tegemist on vanniahjuga putkaga, mida väljastpoolt köetakse ja kus saab kaussidega mässata. Siin olen ma olnud – esimene pesula Mokkol oli täpselt samasugune.
Veel üks rahe ja siis loeme telgi taga, päikesekiired langevad maaliliselt läbi pilvede. Õhtusöögiks jälle hea kala ja vabad kartulid.
Mättalt mättale päikeseloojang. Teisel pool järve lööb roosat välku. Jurtaperekonna vanaisa käib uurimas, mida päeval tegime ja kas oleme eluga rahul. Oleme rahul. Kõik sätivad sedapuhku vara magama. Otsustan magamiskoti kasuks ja tõesti on palju soojem.
Aga mina jätsin Nizzasse oma fotoka... tasuta kompensatsiooniks 15 tasulise laudlina eest... ja lahkudes lennujaamas selgus, et ka ID-kaarti pole... Mis leidus taksoga Cannes'isse tagasi jõudes siiskimõningase otsingu järel... ja hopsti lennujaamas tagasi olingi --- milline tee muidu pidi tund aega võtma, aga täiendaval läbimisel siiski kaks korda lühemaks osutus... mitte rahaliselt, sest taksomeeter pandi seisma... nojah! maa pikk, bens kallis ja nina külmand! Kylliki, on Aug 31, 2010 at 09:02PM
Lisa kommentaar