Kuivatan kastest ja kondentsist märga telki, aga see ei kuivagi ära.
Lähedal kisavad sookured.
Vaatan kaarti, kust vaatavad mulle vastu käskkohad Räägi! ja Moosi! Arusaamatult on jäänud tähelepanuta Triigi! Lisaks on saarlastel kohanimed -ma/da tegevusnimena: Küdema, Kiruma, Karjalaskma.
On 28. matkapäev ja praegune seega minu seni pikim matk. Peraküla-Ähijärve kestis 27 päeva.
Sõidan kõigepealt Panga pangale. Panka saab vaadelda ülevalt ja alt, mõlemal pool kulgeb korralik, kuid viidastamata rada. Pank on imposantne. Jälle üks koht, kuhu tuleb pikemalt tagasi tulla. Tundub, et olen nii mõndagi Saaremaa juures alahinnanud.
Suveniirikiosk müüb kohvi ja söögi järele pärimise peale ka suitsukala. Matsalu kogemus ütleb, et sellist roheliste luudega kala tuleb menetleda. Nii ma siis istun Panga pangal ja menetlen kala.
Pangalt edasi Võhmasse ja sealt Mustjala suunas. Enne Mustjalat saab veidi lõigata mööda, ohhoo, munakiviteed. Õnneks ei ole munakive kauaks jätkunud. Nende kõrval on muhe mets, milles juba jõurab harvester. Sealt edasi kuni Saaremaa sadamani on mõnus pärituul.
Olen taas hakanud tagumist käiguvahetajat kasutama. Pärast Tallinnas Veloplussi hooldust käis see oluliselt kehvemini kui enne. Pärnu rattalabori sekkumise järel aga töötab ludinal.
Saaremaa sadamas ei toimu midagi. Tagaranna külas ka mitte. Estonia mälestusmärgi juurde kulgeb prügise algusega rada.
Tumesinised randid tõmbuvad koomale, mistõttu ei lähe Veeremäelt pankupidi kõõluma, vaid valin pakutavatest pankadest ainult ühe, Undva oma. See erilist muljet ei avalda, dramaatiline taevas tõmbab hoopis rohkem tähelepanu. Hakkabki kohe sadama. Tuul püüab mind kord tagurpidi tagasi, kord külili puhuda.
Vaja on leida rada Harilaiule. Rada leidub, selle ees on kiri „Harilaid“, millele on punasega rist peale tõmmatud ja lisatud „tee läbimatu, rough road“. Huvitav, miks välismaalaste jaoks on tee ainult karm, aga eestlaste jaoks läbimatu? Aga pole see nii läbimatu midagi, kuigi algab mitmete basseinidega. Ühe mudaaugu juures jään kõhklema ja olen pikaliheitmise vältimiseks sunnitud labajalasügavusse mutta astuma. Võeh. Vihm jääb järgi ja ratas on väga mudane. Millegipärast oli mul ettekujutus, et saartel sõidan peamiselt mööda asfaltteid. Ei tea, kust selline veider mõte tuli.
Harilaiu telkimiskoha on vallutanud noorkalamehed. Ja ka siin on mullakiht eriti õhuke. Kolin telgi kohe ringi.
Läbisõit 99 km.
Vaatan kaarti, kust vaatavad mulle vastu käskkohad Räägi! ja Moosi! Arusaamatult on jäänud tähelepanuta Triigi! Lisaks on saarlastel kohanimed -ma/da tegevusnimena: Küdema, Kiruma, Karjalaskma.
On 28. matkapäev ja praegune seega minu seni pikim matk. Peraküla-Ähijärve kestis 27 päeva.
Sõidan kõigepealt Panga pangale. Panka saab vaadelda ülevalt ja alt, mõlemal pool kulgeb korralik, kuid viidastamata rada. Pank on imposantne. Jälle üks koht, kuhu tuleb pikemalt tagasi tulla. Tundub, et olen nii mõndagi Saaremaa juures alahinnanud.
Suveniirikiosk müüb kohvi ja söögi järele pärimise peale ka suitsukala. Matsalu kogemus ütleb, et sellist roheliste luudega kala tuleb menetleda. Nii ma siis istun Panga pangal ja menetlen kala.
Pangalt edasi Võhmasse ja sealt Mustjala suunas. Enne Mustjalat saab veidi lõigata mööda, ohhoo, munakiviteed. Õnneks ei ole munakive kauaks jätkunud. Nende kõrval on muhe mets, milles juba jõurab harvester. Sealt edasi kuni Saaremaa sadamani on mõnus pärituul.
Olen taas hakanud tagumist käiguvahetajat kasutama. Pärast Tallinnas Veloplussi hooldust käis see oluliselt kehvemini kui enne. Pärnu rattalabori sekkumise järel aga töötab ludinal.
Saaremaa sadamas ei toimu midagi. Tagaranna külas ka mitte. Estonia mälestusmärgi juurde kulgeb prügise algusega rada.
Edasi saab sõita vaheldumisi pangaserval ja metsas. Üks jupp on kaardil kuidagi puudulik. Aga keegi on rattaga just hiljuti läinud, ilmselt ka ei uskunud, et mismõttes rada korraks pole. On suur lomp.
Kuni Kallasteni on väga huvitavad maastikud ja mitu RMK lõkkekohta. Abula matkarada Koorunõmme kaitsealal jäi kunagi segastel asjaoludel kõndimata. Tuleb taas plaani võtta.
Tuleb sügis. Panen dressipluusi selga. Siis tuleb päike välja ja tuleb dressikas taas päikeseprillide vastu vahetada. Tagalahe alumine ots on täis Veeru lõkkekohta. Tumesinised randid tõmbuvad koomale, mistõttu ei lähe Veeremäelt pankupidi kõõluma, vaid valin pakutavatest pankadest ainult ühe, Undva oma. See erilist muljet ei avalda, dramaatiline taevas tõmbab hoopis rohkem tähelepanu. Hakkabki kohe sadama. Tuul püüab mind kord tagurpidi tagasi, kord külili puhuda.
Vaja on leida rada Harilaiule. Rada leidub, selle ees on kiri „Harilaid“, millele on punasega rist peale tõmmatud ja lisatud „tee läbimatu, rough road“. Huvitav, miks välismaalaste jaoks on tee ainult karm, aga eestlaste jaoks läbimatu? Aga pole see nii läbimatu midagi, kuigi algab mitmete basseinidega. Ühe mudaaugu juures jään kõhklema ja olen pikaliheitmise vältimiseks sunnitud labajalasügavusse mutta astuma. Võeh. Vihm jääb järgi ja ratas on väga mudane. Millegipärast oli mul ettekujutus, et saartel sõidan peamiselt mööda asfaltteid. Ei tea, kust selline veider mõte tuli.
Harilaiu telkimiskoha on vallutanud noorkalamehed. Ja ka siin on mullakiht eriti õhuke. Kolin telgi kohe ringi.
Läbisõit 99 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar