Õhtul paistavad läbi telgiriide voodisse kuu ja piirivalveradari punased tuled.
Magan kaua ja mõnuga. Kui ärkan, siis linnud juba laulavad. Eeldusel, et nad üldse vahepeal lõpetasid.
Toomas paigaldab kempsusid.
Jalutan Saare külla ja Valentina ongi juhtumisi muuseumis. Ta elab selle teises pooles, sest maja oli tema vanavanaisa oma. Seintel perepildid, algatuseks 12. juuli tähistamisest, mis Peetri ja Pauli päevana on vanausuliste jaoks tähtis päev. 1941. aasta pildil on kaks sinimustvalget lippu. Okupatsioon oli juba juunis alanud.
Valentina üks vanaisa oli komsomolis, teine Kuperjanovi pataljonis. Tehti valikuid, milles ideoloogiat oli vähe. Nii eestlased kui ka venelased on „teised“.
Saar on asustatud juba 13. sajandist ja oli kuni 19. sajandi mingi ajani kolm korda suurem kui praegu. Siis oli suur üleujutus, mis viis palju liiva ära, näiteks vana surnuaia. Elanikud on vanausulised „algusest peale“, mitte ei ole Venemaalt reformi eest pagenud. Põgenikke tuli pärast reformi muidugi ka, aga peamiselt seepärast, et usukaaslased juba ees. Kuigi reform puudutas praeguse arusaama järgi tühiseid nüansse liturgias, väljendus selles impeeriumi rajamise ühtlustamispüüd, mistõttu vastuhakkavaid inimesi tapeti ja külasid põletati.
Vaimulikku haridust saadi Riiast, aga kasvatus oli kodus juba selline, et Valentina vanaisa käis Riias ainult eksameid tegemas. Kirjutas käsitsi lauluõpikuid traditsioonilise kurgulaulu jaoks. Kogu kirjavara on vana-slaavi keeles, mida Valentina meelest on tagumine aeg hakata vene keelde tõlkima, muidu noored ei saa midagi aru. Vanausulised ei ole ennast mingil põhjusel kirikuna registreerinud, vaid on praegu lihtsalt MTÜ ja seal ei ole tõlkimise mõte toetust leidnud.
Repressioonid käisid ka Piirissaarelt üle, aga kuna suurtalunikke polnud, siis küüditati Siberisse kaupmehi ja poepidajaid, sakslastega koostööd teinuid lasti ka kohapeal maha. Kolhoositegu polnud traumaatiline, sest ühistegevus oli tava ja elu jätkus suures osas nii nagu enne.
Kunagise 2000 inimese asemel on praegu mõnikümmend püsielanikku, sest kooli saarel pole (kunagi oli kolm) ja tööd ka pole, pääs suurele maale igapäevast mujal töötamist ei võimalda. Saarel elavad seega pensionärid, nooremad käivad nädalalõppudel ja suviti.
Muuseum näitab tavalist elumaja, kus kõik oli hästi puhas, valgete vaipade ja pitsiliste kardinatega, keset lauda troonib uhke samovar. Enamuse tekstiilkraami on toonud kohalikud inimesed. Maja kohustuslikuks osaks on ikoon, mis ostetakse juba maja ehitades. Siin on ikoonimaalija Frolovi õpilase Mark Solntsevi ikoon. Frolov kasutas oma retsepti järgi tehtud ilusaid pastelseid värve ja tema teise õpilase Pimen Sofronovi ikonostaaž on Vatikanis paavsti eluruumides. Seesama Pimen, keda Raja külas veel meeles peetakse.
Kanal läbi saare kaevati Pätsu ajal, kes muuhulgas püüdis kohalikke vene õigeusku pöörata. Kuna vesi on madal, ei pääsenud suured kalapaadid rannale lähedale, vaid tuli enne kanali rajamist väikeste paatidega tühjaks laadida. Algne kanal kaevati poole peale ja nõukogude ajal lõpuni välja.
Kogu muuseum on Valentina entusiasmi ja pealehakkamise tulemus. Lisaks teeb ta ettetellimisel saarel ekskursioone ja pakub toitlustust. Läbitud on Veterinaar- ja Toiduameti kadalipp. Tulu läheb kolm aastat tagasi mahapõletatud palvemaja taastamise heaks. Saarevabal ajal on ta Tallinnas pearaamatupidaja.
Joome samovarist teed, hoides suhkrutükki põses nagu peab. Viimaks on Valentinal ka muud teha kui minuga lobiseda ja uitan omapäi edasi.
Silt näitab randa. Rannas on vanamees, Condori binokkel rinnal, põlvini hall mantel kurguni kinni nööbitud, peas New York-kirjaga nokats ja kõrvas aeg-ajalt vilistav kuuldeaparaat. See on Vassili ja ta on 90-aastane. Vaatab binokliga Venemaad. Ta on saarel sündinud ja üles kasvanud, mäletab aegu kui rahvast oli palju ja poisikesed pidid lehmakarjas käima, kui tuli sõda ja tulid sakslased ja tulid venelased ja uus Eesti Vabariik. Majaehituseks palke toodi hobustega või parvetades Järvseljalt või Venemaal, ka poes käidi Venemaal. Maksti kalas. Inimesi on kogu aeg vähemaks jäänud ja järves vesi madalamaks vajunud. Enne oli vesi, näe, sinna kivideni. Pension on suurem kui varem, peaasi on tervis. Vassili räägib pikalt, kuidas kunagi oli, lõpuks väsib ja tatsab minema.
Istun kivil ja vaatan, kuidas pääsukesed ja linavästrikud vee piiril askeldavad. Roostikuserva ilmub haigur, hiilib ringi, piilub vee alla ja lendab midagi leidmata Venemaa suunas. Roostikust kostab, kuidas pardid seal maid jagavad.
Lähen oma vigvamisse suppi sööma ja raamatut lugema. Puhkepäev lõpuks ju.
Õhtupoole jalutan tiiru Piiri külas. Saarevaht suitsutab ämbris kalu ja ennist olla kanalis põtru nähtud. Veel loomi lisaks sellele seale, kes osa laagriplatsi on üles tõngunud. Saarevaht vahib saart alles poolteist kuud, enne oli Soomes. Naine on arst ja on seni Soomes, kui maja müüdud saab, siis tuleb Piirissaarde järele. Saan naiselt kotitäie praetud haugi, mille manustan koos päev otsa leotatud tatraga. Läheduses häälitseb hüüp.
Toomas paigaldab kempsusid.
Jalutan Saare külla ja Valentina ongi juhtumisi muuseumis. Ta elab selle teises pooles, sest maja oli tema vanavanaisa oma. Seintel perepildid, algatuseks 12. juuli tähistamisest, mis Peetri ja Pauli päevana on vanausuliste jaoks tähtis päev. 1941. aasta pildil on kaks sinimustvalget lippu. Okupatsioon oli juba juunis alanud.
Valentina üks vanaisa oli komsomolis, teine Kuperjanovi pataljonis. Tehti valikuid, milles ideoloogiat oli vähe. Nii eestlased kui ka venelased on „teised“.
Saar on asustatud juba 13. sajandist ja oli kuni 19. sajandi mingi ajani kolm korda suurem kui praegu. Siis oli suur üleujutus, mis viis palju liiva ära, näiteks vana surnuaia. Elanikud on vanausulised „algusest peale“, mitte ei ole Venemaalt reformi eest pagenud. Põgenikke tuli pärast reformi muidugi ka, aga peamiselt seepärast, et usukaaslased juba ees. Kuigi reform puudutas praeguse arusaama järgi tühiseid nüansse liturgias, väljendus selles impeeriumi rajamise ühtlustamispüüd, mistõttu vastuhakkavaid inimesi tapeti ja külasid põletati.
Vaimulikku haridust saadi Riiast, aga kasvatus oli kodus juba selline, et Valentina vanaisa käis Riias ainult eksameid tegemas. Kirjutas käsitsi lauluõpikuid traditsioonilise kurgulaulu jaoks. Kogu kirjavara on vana-slaavi keeles, mida Valentina meelest on tagumine aeg hakata vene keelde tõlkima, muidu noored ei saa midagi aru. Vanausulised ei ole ennast mingil põhjusel kirikuna registreerinud, vaid on praegu lihtsalt MTÜ ja seal ei ole tõlkimise mõte toetust leidnud.
Repressioonid käisid ka Piirissaarelt üle, aga kuna suurtalunikke polnud, siis küüditati Siberisse kaupmehi ja poepidajaid, sakslastega koostööd teinuid lasti ka kohapeal maha. Kolhoositegu polnud traumaatiline, sest ühistegevus oli tava ja elu jätkus suures osas nii nagu enne.
Kunagise 2000 inimese asemel on praegu mõnikümmend püsielanikku, sest kooli saarel pole (kunagi oli kolm) ja tööd ka pole, pääs suurele maale igapäevast mujal töötamist ei võimalda. Saarel elavad seega pensionärid, nooremad käivad nädalalõppudel ja suviti.
Muuseum näitab tavalist elumaja, kus kõik oli hästi puhas, valgete vaipade ja pitsiliste kardinatega, keset lauda troonib uhke samovar. Enamuse tekstiilkraami on toonud kohalikud inimesed. Maja kohustuslikuks osaks on ikoon, mis ostetakse juba maja ehitades. Siin on ikoonimaalija Frolovi õpilase Mark Solntsevi ikoon. Frolov kasutas oma retsepti järgi tehtud ilusaid pastelseid värve ja tema teise õpilase Pimen Sofronovi ikonostaaž on Vatikanis paavsti eluruumides. Seesama Pimen, keda Raja külas veel meeles peetakse.
Kanal läbi saare kaevati Pätsu ajal, kes muuhulgas püüdis kohalikke vene õigeusku pöörata. Kuna vesi on madal, ei pääsenud suured kalapaadid rannale lähedale, vaid tuli enne kanali rajamist väikeste paatidega tühjaks laadida. Algne kanal kaevati poole peale ja nõukogude ajal lõpuni välja.
Kogu muuseum on Valentina entusiasmi ja pealehakkamise tulemus. Lisaks teeb ta ettetellimisel saarel ekskursioone ja pakub toitlustust. Läbitud on Veterinaar- ja Toiduameti kadalipp. Tulu läheb kolm aastat tagasi mahapõletatud palvemaja taastamise heaks. Saarevabal ajal on ta Tallinnas pearaamatupidaja.
Joome samovarist teed, hoides suhkrutükki põses nagu peab. Viimaks on Valentinal ka muud teha kui minuga lobiseda ja uitan omapäi edasi.
Silt näitab randa. Rannas on vanamees, Condori binokkel rinnal, põlvini hall mantel kurguni kinni nööbitud, peas New York-kirjaga nokats ja kõrvas aeg-ajalt vilistav kuuldeaparaat. See on Vassili ja ta on 90-aastane. Vaatab binokliga Venemaad. Ta on saarel sündinud ja üles kasvanud, mäletab aegu kui rahvast oli palju ja poisikesed pidid lehmakarjas käima, kui tuli sõda ja tulid sakslased ja tulid venelased ja uus Eesti Vabariik. Majaehituseks palke toodi hobustega või parvetades Järvseljalt või Venemaal, ka poes käidi Venemaal. Maksti kalas. Inimesi on kogu aeg vähemaks jäänud ja järves vesi madalamaks vajunud. Enne oli vesi, näe, sinna kivideni. Pension on suurem kui varem, peaasi on tervis. Vassili räägib pikalt, kuidas kunagi oli, lõpuks väsib ja tatsab minema.
Istun kivil ja vaatan, kuidas pääsukesed ja linavästrikud vee piiril askeldavad. Roostikuserva ilmub haigur, hiilib ringi, piilub vee alla ja lendab midagi leidmata Venemaa suunas. Roostikust kostab, kuidas pardid seal maid jagavad.
Lähen oma vigvamisse suppi sööma ja raamatut lugema. Puhkepäev lõpuks ju.
Õhtupoole jalutan tiiru Piiri külas. Saarevaht suitsutab ämbris kalu ja ennist olla kanalis põtru nähtud. Veel loomi lisaks sellele seale, kes osa laagriplatsi on üles tõngunud. Saarevaht vahib saart alles poolteist kuud, enne oli Soomes. Naine on arst ja on seni Soomes, kui maja müüdud saab, siis tuleb Piirissaarde järele. Saan naiselt kotitäie praetud haugi, mille manustan koos päev otsa leotatud tatraga. Läheduses häälitseb hüüp.
Lisa kommentaar