Enne uinumist käin vaatamas järve kohale veetud oranži triipu.
Midagi eriti pildistamisväärset pole, aga minu ümber prääksub, vidistab, kõriseb ja sahiseb roostik. Telgi kõrval tegutseb ööbik, kelle laulu võib magamiskotis edasi kuulata.
Hommik on kiire ja närviline. Kell kuus läheb praam. Kastemärg telk pannakse koorma peale pussa ja saabun sadamasse hetk enne seda, kui praam käänaku tagant nähtavale ilmub. Ratas läheb tuttavasse kohta.
Laaksaare sadamas söön hommikueine ja väntamine jätkub Mehikoorma suunas. Seal on kolmas Peipsi tuletorn ja poe ees matka esimene jäätisesöömise peatus. On ikkagi tulnud troopilised 17 kraadi.
Naha külas pakub oma teenuseid meesterahvas, kes olevat varem läbisõitvaid sakslasi parandanud. Selge, kui sakslane katki läheb ja tal on vaja tagavaraosi või midagi, siis Naha külast saab.
Räpina sadama suunas hargnen veidi mööda kruusateid. Teed ületavad aeglaselt kolm kitse ja jäävad seisma, et mind vaadata, moodustades kena kompositsiooni. Kuniks sihiku paika saan, kalpsavad nad siiski ära rapsi sisse.
Sadamas on kohvik, mis avatud navigatsiooniperioodil kella kahest. Ei tea, kas navigatsiooniperiood on või mitte, aga kell on alles 11. Kohvi ja pissile seega ei saa, tarbin päikese kätte asetatud laua taga rattakotis sisalduvat kraami. Tulevad inimesed mootorpaadiga ja küsivad, kas ma töötan seal. Ei mitte. Pean aru, kas peaks minema Räpinasse või piisab sadamas käimisest. Räpina sadam pole nimelt üldse Räpinas. Pole teada, kas Räpinast saab sularaha või äkki saab sularaha nagunii Värskast. Räpinas saaks ilmselt kohvi, teisalt on ahvatlev lõikamistee otse Ristipalole. Lähen otse. Lämmijärv on nüüd ka ära vaadatud. Teel Ristipalole võib näha kampa inimesi, kes on ennast skafandritesse pakkinud, et asuda keskkonda mürgitama.
Ristipalol ei ole näha RMK lõkkekohta, mis internetis oma elu elab. Edasi Võõpsu. Võõpsus on pood, kus jäätis maksab neli senti vähem kui Mehikoormal. Ja on suurem! Näen matka esimest tsässonit ja sisenen robinal Võrumaale ja Setomaale. Kõike ühekorraga. Ja keeran Beresje suunas.
Beresje on tee lõpp, kus inimene niidab muru ja järv on helesinine. Üksiti on see Setomaa ainus vanausuliste küla. Ranna lähedal istub luik pesal ja püüab end nähtamatuks teha. Kui maha istun, algab kõrvulukustav konnakontsert. Laotan telgi kuivama ja loen raamatut. Põõsa taha saabub kaks autot, naisterahvas piilub ümber nurga, rehmab käega ja läheb tagasi. Teate peale „seal on üks mees“ sõidavad autod minema.
Lüübnitsa on hulga vägevam koht. Seal on küla taga vaatetorn, piknikulaud, kemps ja atraktsioone lastele. Järv tundub soe.
Tagasi Võõpsu ja suund Mikitamäele. Poest saadakse sedapuhku kohukest ja pirni, tarbitakse need kohe ja tuhisetakse uhkelt mäest alla. Mulle meeldib, kui läheb allamäge. Enne Värskat on veel võimalik teha tiir võpsikusse, läbi Tonje küla. Algab kruusateega, siis läheb muruseks, siis on karjamaa ja veel toredat murust metsavaheteed. See suubub õue, kus on Jaan Tätte moodi mees, kes teatab, et autoga ta ei lubaks siit läbi sõita, aga rattaga võib. Edasi on tee selgem ja veel mõned kenad majapidamised.
Öömajaks on seekord Värska sanatoorium, mis juba vastuvõtulaua tädidest peale on hindamatu klassika. Saabumas on minu Katariina Jee, aga kuna esimene lumi ei kata veel maad, siis kehastub ta varustusekipaažiks ja lahkub tühjemate kätega kui tuli.
Tänane distants 89 km.
Hommik on kiire ja närviline. Kell kuus läheb praam. Kastemärg telk pannakse koorma peale pussa ja saabun sadamasse hetk enne seda, kui praam käänaku tagant nähtavale ilmub. Ratas läheb tuttavasse kohta.
Laaksaare sadamas söön hommikueine ja väntamine jätkub Mehikoorma suunas. Seal on kolmas Peipsi tuletorn ja poe ees matka esimene jäätisesöömise peatus. On ikkagi tulnud troopilised 17 kraadi.
Naha külas pakub oma teenuseid meesterahvas, kes olevat varem läbisõitvaid sakslasi parandanud. Selge, kui sakslane katki läheb ja tal on vaja tagavaraosi või midagi, siis Naha külast saab.
Räpina sadama suunas hargnen veidi mööda kruusateid. Teed ületavad aeglaselt kolm kitse ja jäävad seisma, et mind vaadata, moodustades kena kompositsiooni. Kuniks sihiku paika saan, kalpsavad nad siiski ära rapsi sisse.
Sadamas on kohvik, mis avatud navigatsiooniperioodil kella kahest. Ei tea, kas navigatsiooniperiood on või mitte, aga kell on alles 11. Kohvi ja pissile seega ei saa, tarbin päikese kätte asetatud laua taga rattakotis sisalduvat kraami. Tulevad inimesed mootorpaadiga ja küsivad, kas ma töötan seal. Ei mitte. Pean aru, kas peaks minema Räpinasse või piisab sadamas käimisest. Räpina sadam pole nimelt üldse Räpinas. Pole teada, kas Räpinast saab sularaha või äkki saab sularaha nagunii Värskast. Räpinas saaks ilmselt kohvi, teisalt on ahvatlev lõikamistee otse Ristipalole. Lähen otse. Lämmijärv on nüüd ka ära vaadatud. Teel Ristipalole võib näha kampa inimesi, kes on ennast skafandritesse pakkinud, et asuda keskkonda mürgitama.
Ristipalol ei ole näha RMK lõkkekohta, mis internetis oma elu elab. Edasi Võõpsu. Võõpsus on pood, kus jäätis maksab neli senti vähem kui Mehikoormal. Ja on suurem! Näen matka esimest tsässonit ja sisenen robinal Võrumaale ja Setomaale. Kõike ühekorraga. Ja keeran Beresje suunas.
Beresje on tee lõpp, kus inimene niidab muru ja järv on helesinine. Üksiti on see Setomaa ainus vanausuliste küla. Ranna lähedal istub luik pesal ja püüab end nähtamatuks teha. Kui maha istun, algab kõrvulukustav konnakontsert. Laotan telgi kuivama ja loen raamatut. Põõsa taha saabub kaks autot, naisterahvas piilub ümber nurga, rehmab käega ja läheb tagasi. Teate peale „seal on üks mees“ sõidavad autod minema.
Lüübnitsa on hulga vägevam koht. Seal on küla taga vaatetorn, piknikulaud, kemps ja atraktsioone lastele. Järv tundub soe.
Tagasi Võõpsu ja suund Mikitamäele. Poest saadakse sedapuhku kohukest ja pirni, tarbitakse need kohe ja tuhisetakse uhkelt mäest alla. Mulle meeldib, kui läheb allamäge. Enne Värskat on veel võimalik teha tiir võpsikusse, läbi Tonje küla. Algab kruusateega, siis läheb muruseks, siis on karjamaa ja veel toredat murust metsavaheteed. See suubub õue, kus on Jaan Tätte moodi mees, kes teatab, et autoga ta ei lubaks siit läbi sõita, aga rattaga võib. Edasi on tee selgem ja veel mõned kenad majapidamised.
Öömajaks on seekord Värska sanatoorium, mis juba vastuvõtulaua tädidest peale on hindamatu klassika. Saabumas on minu Katariina Jee, aga kuna esimene lumi ei kata veel maad, siis kehastub ta varustusekipaažiks ja lahkub tühjemate kätega kui tuli.
Tänane distants 89 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar