Sääretirp-Tuhkana

Võtsin kõige ilusama, kuigi vaatasin, et teises on kindlasti vähem tuult. Aga äkki rohkem sääski. Tuul lammutab õhtul järjest kõvemini ja täpselt pool viis lendab telk minema. Enda magamiskotist ja telgist välja harutamine võtab veidi aega. Püüan telki uuesti püsti ajada, aga sellise tuulega vaiad paari sentimeetri paksuses mullakihis ei püsi. Kell viis on telk teises kohas püsti ja kõik asjad seal, kus nad käivad, ka need kaks vaia, mis esialgu tundusid minema lennanud olevat. Teises kohas on täiesti tuulevaikne. Vihma hakkab alles nüüd sadama. Hea ajastus. Ööbikud, metsvindid ja kuldnokk on juba varem ümber kolinud ja laulavad häirimatult.
Hommik on esialgu pilvine, peagi tekib siniseid laike. Ärkan hilja ja kohmitsen kaua, sest praam läheb erineva info kohaselt alles kas pool neli või kell viis. Saabuvad kaks saksa keelt kõnelevat inimest, kes on Sääretirbi ära kaotanud.
Pildistan Orjakul purjekaid ja vaatan, kuidas uusmeremaalased sadamast välja manööverdavad. Uhke taristuga sadam.
Tee läbib järjekordseid käskivaid kohti ehk käskkohti Harju! ja Prassi! Harjus niidab traktor teepervi ja jätab endast maha nuditud laigu nõiahambaid.
Arvasin, et saartel on kerge sõit, aga see pidev tuulega võitlemine on palju väsitavam kui Lõuna-Eesti tõusud. Saan järjest halvemini aru inimestest, kes tahavad ninapidi suure vee ääres elada. Dressipluusi tuleb ka pidevalt eemaldada ja paigaldada.
Emmaste poe ees kohukesepaus. Kui jäätise jaoks on liiga jahe.
Sõru sadamas on kaks ratastega sakslast, kes rallivad mööda Eestit ringi ja satuvad vaimustusse võimalusest saksa keelt rääkida. Praam läheb siiski pool neli. Kohvikumüüja peab mind Valjala õpetajaks.
Hiiumaaga tuleb mõneks ajaks paus. Saaremaa erineb senisest selle poolest, et suur vesi jääb minust paremale.
Leisi poe ees pole enam jäätise jaoks liiga jahe. Kui Hiiumaal olid bussipeatustes väikesed majakesed, uks kutsuvalt lahti, siis siin on peatused lilledega.
Pammana poolsaare idapoolsel küljel kubiseb RMK telkimiskohtadest ja neile lisaks on sildistamata mereni sõitmise võimalusi. Tuul on neil siin Saaremaal parem või on asi selles, et tee kulgeb metsa vahel. Läbi Soela, Pammana ja Murika Tuhkanale. Sisemise arutelu selle üle, kas käia Pakulaiul, lahendab tõdemus, et teeotsast on sedapuhku mööda sõidetud. Võibolla hakkab entusiasm kahanema. Aga teisalt on kellaaeg juba hiline ja mõte veel laagriplatsil päikese käes raamatut lugeda väga kutsuv.
Kui olen ratta mõningate roppuste saatel läbi liiva lohistanud, on telkimisplats üldiselt kena. Isegi telgivaiad jäävad liiva sisse täitsa hästi kinni. Kastan end korra merre. Tühi liivarand mõlemas suunas. Saan raamatu läbi ja jalutan veel mere ääres päikese viimaseid kiiri püüdes. Tuul jääb vaikseks. On lihtsalt karge ja ilus.
Jalgrattaga täna 54 km.