Kakheti

Kui oleme saanud selgusele, et oleme mõlemad juba tükimat aega ärkvel, teeme tiiru linna peal, et teha aega parajaks Pirosmani muuseumi avamiseni. Linn on üles vuntsitud, tänavate kohal on maalilised kirjud rõdud. Rebime üle aia viinamarju.
Astume sisse veinitöökotta, mida peab kootud sukkmütsiga ameeriklane. Elab Gruusias juba 16 aastat. Sujuvalt istutatakse meid veini proovima ja autojuht piirdub muidugi niisama klaasi soojendamisega. Veine on seitset sorti, tehakse neid traditsioonilisel gruusia meetodil, mis tähendab tünni maa sees, kus viinamarju sodiks tambitakse. Produkt on filtreerimata ja tammevaati seda ei panda. Juurde saab juustu ja saia, mis sealsamas eile küpsetatud. Veinidest räägib särasilmne kaunitar, kes ka ise just klaasi ei sülita.
Pirosmani muuseumis pole elektrit ja pilte tuleb uudistada hämaruses. Saan teada, et Pirosmanist on miljoni roosi laul, sest ta armus linnas gastrollil olevasse prantsuse näitlejannasse, müüs maha kogu oma vara, ostis selle eest roose ja laotas need hotelli ette. Suri vaesuses.
Sõidame Germisse, mis oli Kakheti esimene pealinn. Künkal on kaks torni. Üks on kirik.
Teise saab ronida.
Koos multimeediasõnumiga tuleb päike välja. Minu telefon seda ilmaimet küll lugeda ei suuda, aga mulle piisab ka saatja nägemisest, et meel oleks hea.
Ümberkaudsetel teedel on rännakul hulk sõdureid, täisvarustuses ja kalashnikovidega.
Alaverdi on järgmine külastatav paik. Seal on kirik, mille freskode säilitamine pole neil just türklastest palju paremini välja tulnud. Pean ennast mähkima seelikusse ja pildistada ei tohi.
Sööme metsas. Praetud seened ja kala, mis olevat eriti hästi maitsenud Breznevile. Kala näeb välja nagu oleks elus, aga ei ole mitte. Roa nimi, mis ongi gruusia keeles "elus", läks vanal aga meelest ja kodustele Kremli kokkadele selgitaski ta ülesannet nii, et tahab süüa seda, mis on surnud, aga me ütleme, et on elus. Kokad olid hämmingus, sest ainus selline tegelane, keda nemad teadsid, oli Lenin.
Möödume Verona-nimelisest külast, millega olevat seotud oma Romeo ja Julia lugu.
Üle Gombori kuru sõites on taamal roosad mäed, kurule jõudes läheb punane päike parasjagu looja. Edasi sõidame juba tumesiniste mägede vahel helekollase taeva taustal. Vapustavalt rohmakas maastik.
Sheraton mind ei oota ja nii selgubki, et ülejäänud kambale on planeeritud kesköine sööming kahe lennu vahel. See saab neile alles üllatus olema. Tbilisi hotellid on täis ja kulub üle tunni aja, enne kui leiame hotelli kuskil x-kohas. Täitsa viisakas ja maksab 50 larit. Lubatakse kasutada kohalikku arvutit, milles aga puudub internet. Kui neiud on selle kallal oma kümme minutit vaeva näinud, nendivad nad, et "maybe problem internet". Võimalik. Lõpuks suudavad nad neti käima joosta ja EMT saab hakata tegelema kadunud sõnumi otsimisega. Pärast mõningaid näpuharjutusi Juridica artikliga intensiivistub sebimine ümber minu sedavõrd, et lahkun objektilt.
Toa ette fuajeesse tugitooli on tekkinud käsipõsakil tühjusse vahtiv noormees, õlleklaas tooli käsitoel.