Midagi põrutavat ei juhtunud peale selle, et
mulle lepiti nüüd laupäevaks kokku kohtumine novembris kadunuks jäänud
indialasega, kellelt mul enam eriti midagi küsida ei ole.
Läheb vähemalt aruandesse kirja.
Postkast on umbes kirjadest, milles rohkem ja
vähem tundmatud asutused küsivad, kas nad võivad mulle edaspidi rämpsu saata.
Kui ma nõusolekut ei väljenda, kirjutavad 3-4 korda veel.
Satun interneeduses osalema arutelus, kui
põhjalikult tuleb kaevuda inimese seisukohtadesse, kelle teadaolevad
seisukohad mulle ei istu, selleks, et saada õigus öelda, et mulle ta seisukohad
ei istu. Põgenen sööma ja Huxley vaprasse uude maailma. Ei läinud paremaks.
Lisa kommentaar