Taevas tundub selge, nagu oleks kõik see äike õhu puhtaks pesnud.
Saan minema juba 7:01.
Hakatuseks tuleb sedasama jõge kaks korda ületada. St läbi sumada. Seejärel keerab pinnastee vasakule, aga mul tuleb minna paremale. Paremal on palju märga taimestikku ja võib aimata, et siin on kunagi olnud rada. Kui kerkin kõrgemale ja ümbrus on kuivem, on rada paremini näha. Selline huvitav eksperiment: millisest maastikust kaob tallatud rada kõige kiiremini. Ma veel päikeseni ei ulatu, aga päike ulatub puulatvadesse. Käblik.
Paar tõusu ja kohtungi punaste märkidega rajaga. Nüüd peaksin olema ohutsoonist väljas, kuigi siinpool ei olnud ühtegi keelusilti.
Metsas praksatab oks ja liigub midagi pruuni. Püüan puutüvede vahel tükk aega aru saada, kellega tegemist. Binokkel lõpuks näitab, et inimene. Meesinimene. Mu kujutlusvõime manab talle püssi õlale. Kindlasti tegelikult seeneline (seente sorkimine kepiga, eksole), mitte mind jälitav patrull. Istun puu taha varbaid tuulutama. Hakkab kostma diskot ja möla. Selge, on saabunud laupäev. Kohe siinsamas on suusakuurort Bukovel.
Tõus on nagu taevatrepp. Ja pikk. Võtab korralikult pusimist, et jõuda Malõi Horhani (1592 m) otsa. Nime järgi võiks arvata, et on väike mägi. Vahepeal on aas ja aasal särava katusega putka. Putkas on rist ja pühapilt, uks on lukus.
Edasi mõnusat metsast rada ja siis taas üles. Üleval on Sõniak (1665 m). Aeg-ajalt on ronides näha tipus helkivat kolme põikpuuga risti. Mände siin pole, metsast kohe kividesse. Üleval püüan aru saada, kui palju ronitud mägesid paistab. Palju. Mõned on jäänud ka minust puutumata.
Jätk on taas piki harja ja mööda kive. Mul juba silme ees virvendab see kivide halli-kollasekirju muster. Varbad kipuvad kiviservade taha kinni jääma. Järgmine tipp, Khomiak, on väga kaugel. Vastu hakkavad tulema inimesed, suurte ja väikeste seljakottidega. Osad lausa hiiglaslikega. Muidugi arusaadav, millegagi tuleb see prügi ju mäkke kanda, mis seal siis laiali loobitakse. Populaarsus tähendab muuhulgas seda, et rada pole eriti märgitud. Kõik teavad isegi. Seega on kividesse palju paralleelradu trambitud.
Kui Khomiak lähemale nihkub, ilmneb, et tema ja minu vahele jääb aas, mis asub meie mõlemaga võrreldes üsna sügaval. Tuvastan kaardilt, et aasalt pääseb soovi korral ka otse alla. Jäädvustan Khomiaki mitmel fotol. Ta kõrgub aasalt vaadates muljetavaldavalt kõrgel. Ma ikka üldse enam ei jaksa. Sealt ei paista kindlasti midagi, mida ma veel näinud ei ole. Küll aga paistab juba siia, et seal on palju neidsamu kive, mille taha mu varbad jäävad. Kui peaksin siia kunagi Kallega tulema, siis.
Allatee on peaaegu püstloodis. Võtan matkakepid appi, muidu mu põlved ei taha mind enam tunda. Seda püstloodi on umbes kaks kilomeetrit. Serpentiinist on ukrainlased sama vähe midagi kuulnud kui soomlased. Rada läbib siin aga harvaesineva lehtmetsaepisoodi.
Kui allakäik lõpeb, näitab nool Ženetsi juga, 45 minutit. Eks jugasid ole ka varem nähtud. Pealegi toimub seal tee äärde pargitud autode hulga järgi otsustades paras laulupidu. Kui inimesed ei ole just tulnud imetlema imetabast arhitektuuri, mida teekäijale näha pakutakse.
Tee läheb peagi üle maanteeks. Sellega ma polnud arvestanud. Teepeenart pole. Ukrainlased on tuntud liiga kiire sõidu ja mitmikavariide korraldamise poolest. Tõeliselt hirmsad kolm kilomeetrit.
Hotelli olen ettenägelikult valinud küla sissesõidule. Pakutakse kohe võimalust pesu pesta. Tõesti on veidi piinlik nende valget värvi tuppa siseneda. Ise duši alla ja kõik asjad tulevad kotist välja. Annan pessu muuhulgas matkapüksid ja esinen seetõttu pikkades aluspükstes, teeseldes, et need on retuusid. Retuusid on moes, onju. Söön hotelli restoranis kolmekäigulise õhtusöögi ja joon kaks õlut. Aknast on vaade mäele, mille otsa ma ei pea ronima.
Paistab, et ma ei jaksa homme Hoverlale tõusta ja tuleb puhkepäev. Tean küll, et Hoverla on lihtsalt mägi ja narodnoje guljanie, aga kui ma siin juba olen. Pealegi on mul vaja Kvasõsse jõuda. Järgmiste päevade ilmaprognoos ainult teeb veidi murelikuks.
Ühtegi villi pole! Tingimused villideks olid iseenesest soodsad. Võibolla tuulutamisest, võibolla sellest, hakkasin jalgu esimeste hõõrdumismärkide peale huupi kaasavõetud Naude imekreemiga õhtuti sisse hõõruma.
Täna kõnnitud 23,1 km. Kokku 175 km. Siis mitte 144 km nagu rajakirjelduses lubatud, mis laseb aimata, et päris kõigele ma siiski pihta ei saanud.
Gorganõ ehk osa Metsa-Karpaatidest on risti läbi käidud. Väga raske maastik. Väga metsik koht. Enamus linde ja taimi on nagu kodus, aga see vertikaal...
Marsruudi näppasin siit: http://adventurecarpathians.com/trekking/expedition-across-wild-carpathians/. Kirjas on, et hästi märgitud rada, mistõttu ei pidanud giidi vajalikuks, aga mõistagi võib ka nende teenuseid kasutada. Paberkaarte Ukraina veebipoed Eestisse ei saada, sain need Austria ja Prantsuse netikaubandusest. Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Gorganõ kaardid, mis kolme peale jätsid mul siiski 2,5 päeva katmata. Kindlasti saab kaarte ka siit raamatupoodidest või turismiinfopunktidest, aga ma pole ühessegi sattunud. GPSi tõmbasin netist leitud rajajälgi, mis enam või vähem minu soovitud suunas kulgesid, aga mu seadme topokaart kajastab neid radu päris korralikult. Lihtsalt mahamärgitud joont on kergem jälgida, kui märkimata radu pisikesel ekraanil hallata.
Hakatuseks tuleb sedasama jõge kaks korda ületada. St läbi sumada. Seejärel keerab pinnastee vasakule, aga mul tuleb minna paremale. Paremal on palju märga taimestikku ja võib aimata, et siin on kunagi olnud rada. Kui kerkin kõrgemale ja ümbrus on kuivem, on rada paremini näha. Selline huvitav eksperiment: millisest maastikust kaob tallatud rada kõige kiiremini. Ma veel päikeseni ei ulatu, aga päike ulatub puulatvadesse. Käblik.
Paar tõusu ja kohtungi punaste märkidega rajaga. Nüüd peaksin olema ohutsoonist väljas, kuigi siinpool ei olnud ühtegi keelusilti.
Metsas praksatab oks ja liigub midagi pruuni. Püüan puutüvede vahel tükk aega aru saada, kellega tegemist. Binokkel lõpuks näitab, et inimene. Meesinimene. Mu kujutlusvõime manab talle püssi õlale. Kindlasti tegelikult seeneline (seente sorkimine kepiga, eksole), mitte mind jälitav patrull. Istun puu taha varbaid tuulutama. Hakkab kostma diskot ja möla. Selge, on saabunud laupäev. Kohe siinsamas on suusakuurort Bukovel.
Tõus on nagu taevatrepp. Ja pikk. Võtab korralikult pusimist, et jõuda Malõi Horhani (1592 m) otsa. Nime järgi võiks arvata, et on väike mägi. Vahepeal on aas ja aasal särava katusega putka. Putkas on rist ja pühapilt, uks on lukus.
Edasi mõnusat metsast rada ja siis taas üles. Üleval on Sõniak (1665 m). Aeg-ajalt on ronides näha tipus helkivat kolme põikpuuga risti. Mände siin pole, metsast kohe kividesse. Üleval püüan aru saada, kui palju ronitud mägesid paistab. Palju. Mõned on jäänud ka minust puutumata.
Jätk on taas piki harja ja mööda kive. Mul juba silme ees virvendab see kivide halli-kollasekirju muster. Varbad kipuvad kiviservade taha kinni jääma. Järgmine tipp, Khomiak, on väga kaugel. Vastu hakkavad tulema inimesed, suurte ja väikeste seljakottidega. Osad lausa hiiglaslikega. Muidugi arusaadav, millegagi tuleb see prügi ju mäkke kanda, mis seal siis laiali loobitakse. Populaarsus tähendab muuhulgas seda, et rada pole eriti märgitud. Kõik teavad isegi. Seega on kividesse palju paralleelradu trambitud.
Kui Khomiak lähemale nihkub, ilmneb, et tema ja minu vahele jääb aas, mis asub meie mõlemaga võrreldes üsna sügaval. Tuvastan kaardilt, et aasalt pääseb soovi korral ka otse alla. Jäädvustan Khomiaki mitmel fotol. Ta kõrgub aasalt vaadates muljetavaldavalt kõrgel. Ma ikka üldse enam ei jaksa. Sealt ei paista kindlasti midagi, mida ma veel näinud ei ole. Küll aga paistab juba siia, et seal on palju neidsamu kive, mille taha mu varbad jäävad. Kui peaksin siia kunagi Kallega tulema, siis.
Allatee on peaaegu püstloodis. Võtan matkakepid appi, muidu mu põlved ei taha mind enam tunda. Seda püstloodi on umbes kaks kilomeetrit. Serpentiinist on ukrainlased sama vähe midagi kuulnud kui soomlased. Rada läbib siin aga harvaesineva lehtmetsaepisoodi.
Kui allakäik lõpeb, näitab nool Ženetsi juga, 45 minutit. Eks jugasid ole ka varem nähtud. Pealegi toimub seal tee äärde pargitud autode hulga järgi otsustades paras laulupidu. Kui inimesed ei ole just tulnud imetlema imetabast arhitektuuri, mida teekäijale näha pakutakse.
Tee läheb peagi üle maanteeks. Sellega ma polnud arvestanud. Teepeenart pole. Ukrainlased on tuntud liiga kiire sõidu ja mitmikavariide korraldamise poolest. Tõeliselt hirmsad kolm kilomeetrit.
Hotelli olen ettenägelikult valinud küla sissesõidule. Pakutakse kohe võimalust pesu pesta. Tõesti on veidi piinlik nende valget värvi tuppa siseneda. Ise duši alla ja kõik asjad tulevad kotist välja. Annan pessu muuhulgas matkapüksid ja esinen seetõttu pikkades aluspükstes, teeseldes, et need on retuusid. Retuusid on moes, onju. Söön hotelli restoranis kolmekäigulise õhtusöögi ja joon kaks õlut. Aknast on vaade mäele, mille otsa ma ei pea ronima.
Paistab, et ma ei jaksa homme Hoverlale tõusta ja tuleb puhkepäev. Tean küll, et Hoverla on lihtsalt mägi ja narodnoje guljanie, aga kui ma siin juba olen. Pealegi on mul vaja Kvasõsse jõuda. Järgmiste päevade ilmaprognoos ainult teeb veidi murelikuks.
Ühtegi villi pole! Tingimused villideks olid iseenesest soodsad. Võibolla tuulutamisest, võibolla sellest, hakkasin jalgu esimeste hõõrdumismärkide peale huupi kaasavõetud Naude imekreemiga õhtuti sisse hõõruma.
Täna kõnnitud 23,1 km. Kokku 175 km. Siis mitte 144 km nagu rajakirjelduses lubatud, mis laseb aimata, et päris kõigele ma siiski pihta ei saanud.
Gorganõ ehk osa Metsa-Karpaatidest on risti läbi käidud. Väga raske maastik. Väga metsik koht. Enamus linde ja taimi on nagu kodus, aga see vertikaal...
Marsruudi näppasin siit: http://adventurecarpathians.com/trekking/expedition-across-wild-carpathians/. Kirjas on, et hästi märgitud rada, mistõttu ei pidanud giidi vajalikuks, aga mõistagi võib ka nende teenuseid kasutada. Paberkaarte Ukraina veebipoed Eestisse ei saada, sain need Austria ja Prantsuse netikaubandusest. Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Gorganõ kaardid, mis kolme peale jätsid mul siiski 2,5 päeva katmata. Kindlasti saab kaarte ka siit raamatupoodidest või turismiinfopunktidest, aga ma pole ühessegi sattunud. GPSi tõmbasin netist leitud rajajälgi, mis enam või vähem minu soovitud suunas kulgesid, aga mu seadme topokaart kajastab neid radu päris korralikult. Lihtsalt mahamärgitud joont on kergem jälgida, kui märkimata radu pisikesel ekraanil hallata.
Lisa kommentaar