Vihma sajab, varjun itaalia kohvikusse. Itaallased, sakslased ja
türklased on kohapealses kaubanduses tugevalt esindatud. Lõpetan Knulpi.
Hommikul
sai tutvutud elamises leidunud kultuuriprogrammiga ja tuvastatud, et
õhtul mängitakse Millenniumi-nimelises kultuuriasutuses Händeli
Messiast. Aega alguseni on küll veel kõvasti, aga lähen vaatan, kas
pileteid on. Kohale saab trammiga piki Danube kallast. Ehitis on uhke,
palju klaasi, muudab värvi ja vilgub. Pileteid on.
Aja parajakstegemiseks jalutan jõe ääres tuldud teed tagasi ja jälle edasi. Promenaadi kasutavad pimedas peamiselt tervisesportlased, mida rohkem kesklinna poole, seda rohkem on paarikesi ja alkoholimanustajaid. Üks vanemaealine täitsa korralikult riides naisterahvas istub ilusti laua taga, pudel ees.
Viimaks on aega viidetud nii kaua, et võib minna tuppa kohvi jooma. Orkestrandid juba jooksevad ümber maja, pillid kaenlas. Kontserdisaal on hiigelsuur ja värviline. Natuke nagu lasteaias. Täismaja. Enne kontserdi algust hakkavad kõik köhima. Mingi pillide häälestamise analoog vist. Orkester pidi olema väike, Händeli originaali eeskujul. On jah kuidagi hõre ja kõlab keskaegselt. Kvaliteet tundub mitte-asjatundjale suurepärane. Aga. Lava kohal on suur ekraan, kus jookseb tekst inglise ja ungari keeles. Lisaks temaatilised maalid ja fragmendid maalidest. Kuni teise osa esimese pooleni on enam-vähem, siis asenduvad maalid fotode ja videotega. Näiteks võitu surma ja patu üle illustreerivad pildid skydiveritest... Mamma mia. Ei tea, kas ühtegi oma mõtet olema ei pea või siis lihtsalt ei suuda tänapäeva inimene ilma liikuvate piltideta muusikat kuulata. Iga pausi ajal köhib osa saali hoolega. Loodetavasti ei ole tegemist tuberkuloosiga.
Pärast kontserti trügib kõik see mees trammi peale.
Pea iga poe ukseaugus magab mõni inimene.
Aja parajakstegemiseks jalutan jõe ääres tuldud teed tagasi ja jälle edasi. Promenaadi kasutavad pimedas peamiselt tervisesportlased, mida rohkem kesklinna poole, seda rohkem on paarikesi ja alkoholimanustajaid. Üks vanemaealine täitsa korralikult riides naisterahvas istub ilusti laua taga, pudel ees.
Viimaks on aega viidetud nii kaua, et võib minna tuppa kohvi jooma. Orkestrandid juba jooksevad ümber maja, pillid kaenlas. Kontserdisaal on hiigelsuur ja värviline. Natuke nagu lasteaias. Täismaja. Enne kontserdi algust hakkavad kõik köhima. Mingi pillide häälestamise analoog vist. Orkester pidi olema väike, Händeli originaali eeskujul. On jah kuidagi hõre ja kõlab keskaegselt. Kvaliteet tundub mitte-asjatundjale suurepärane. Aga. Lava kohal on suur ekraan, kus jookseb tekst inglise ja ungari keeles. Lisaks temaatilised maalid ja fragmendid maalidest. Kuni teise osa esimese pooleni on enam-vähem, siis asenduvad maalid fotode ja videotega. Näiteks võitu surma ja patu üle illustreerivad pildid skydiveritest... Mamma mia. Ei tea, kas ühtegi oma mõtet olema ei pea või siis lihtsalt ei suuda tänapäeva inimene ilma liikuvate piltideta muusikat kuulata. Iga pausi ajal köhib osa saali hoolega. Loodetavasti ei ole tegemist tuberkuloosiga.
Pärast kontserti trügib kõik see mees trammi peale.
Pea iga poe ukseaugus magab mõni inimene.
Lisa kommentaar