Tavaline hommik. Erineb teistest ainult selle poolest, et etendub Peril.
Asfalt läbi eriliselt paljude kortermajadega õnnistatud Peri aleviku,
edasi kruus, kahel pool põllud.
Piknikuks teepervel istudes jooksevad minu suunas kaks suurt hundikoera, on aga nii rabatud sellest, et nende teeotsas istub keegi ja sööb tomatit ja keedetud muna, et haugatavad ainult paar korda, pööravad otsa ringi ja liduvad tuldud teed tagasi.
Saarjärve ääres jalutab metsa vahel vastu kaabu ja heleda ülikonnaga meesterahvas. Mõjub kuidagi kohatult.
Edasi on kahel pool sirge männimets. Korilastega. Mustika- ja maasikakükkidele lisanduvad pohlakükid. Igast suunast kerkivad vihmapilved. Imelik süsteem. Sajab. Laenujope on mind vihmaga lepitanud, oleme jälle sõbrad.
20 kilomeetrit pärast Perit kohatav Leevi lõkkekoht on taas väga ilus, kõrgel kaldal Võhandu jõe käärus. Mööda jõge kulgevad kanuutajad.
Täna on selline ilm, kus muud ei saagi teha kui riietuda. Vihmariided ära, vihmariided peale. Niikui on need selga saadud, jääb vihm järgi. Siis on jälle palav, tuleb ära koorida. Hakkab tibutama. Ja siis on pohlad ja siis mustikad ja siis vaarikad. Samas kott on ka raske nagu pomm, peatused kuluvad ära.
Paidra järve ääres on ridamisi lõkkekohti ja ujumisdilemma. Pilv ja tugev tuul ja külm. Aga pilve järel tuleb sinine taevas. Pilv venib väga aeglaselt, ei jaksa päikest ära oodata, pealegi tuleks pärast ujumist varbad uuesti teipida ja laagrisse jõudes on nagunii jälle palav. Jääb ujumine õhtusesse rabalaukasse.
Metsatee toob mind kruusateele ja kruusatee metsast välja. Esimeses külas tervitab jalgrattal vastu väntav vanamees "Tere, maailmarändur!" Õige kah, ümber nurga on Lichtenstein. Lihteinsteini küla.
Mahavõetud kased on teeserva ladustatud, õhus on vihalõhn. Ümbrus on nüüd rabalisem, olen jõudnud Meenikunno maastikukaitsealale. Veidi enne Liipsaare metsaonni tõstavad mees ja naine hiiglamasuurt kivi autopagasnikusse.
Meenikunno on populaarne koht, raba rahvast täis. Võtan veekoti, mõned mustad riided ja rätiku ning sean sammud raba keskel oleva Suurjärve suunas. Ootan ära pausi rahvavoolus ja saan kerge supluse. Lobistan rabaveega läbi kaks paari sokke ja vean õhtuks ja hommikuks vajaliku vee metsaonni juurde. Onnis on olnud üritus, laual poolikud õllepurgid ja viinapudelid. Valan sisu minema, paigaldan taara selleks ettenähtud kohta. Onn on pidulik, laual valge lina. Mitu lavatsit, laud, pliit, kamin. Pärast neid vihmaseid spartalikke lõkkekohti on mul nüüd luksuslik metsaonn, kui päike vaikselt männimetsa sisse vajub. Inimesed lähevad kõik kuhugi ära. Ju neil on elukoht.
Esimene päev, mis oligi kilometraažilt täpselt nii pikk nagu eelinfo ütles.
Piknikuks teepervel istudes jooksevad minu suunas kaks suurt hundikoera, on aga nii rabatud sellest, et nende teeotsas istub keegi ja sööb tomatit ja keedetud muna, et haugatavad ainult paar korda, pööravad otsa ringi ja liduvad tuldud teed tagasi.
Saarjärve ääres jalutab metsa vahel vastu kaabu ja heleda ülikonnaga meesterahvas. Mõjub kuidagi kohatult.
Edasi on kahel pool sirge männimets. Korilastega. Mustika- ja maasikakükkidele lisanduvad pohlakükid. Igast suunast kerkivad vihmapilved. Imelik süsteem. Sajab. Laenujope on mind vihmaga lepitanud, oleme jälle sõbrad.
20 kilomeetrit pärast Perit kohatav Leevi lõkkekoht on taas väga ilus, kõrgel kaldal Võhandu jõe käärus. Mööda jõge kulgevad kanuutajad.
Täna on selline ilm, kus muud ei saagi teha kui riietuda. Vihmariided ära, vihmariided peale. Niikui on need selga saadud, jääb vihm järgi. Siis on jälle palav, tuleb ära koorida. Hakkab tibutama. Ja siis on pohlad ja siis mustikad ja siis vaarikad. Samas kott on ka raske nagu pomm, peatused kuluvad ära.
Paidra järve ääres on ridamisi lõkkekohti ja ujumisdilemma. Pilv ja tugev tuul ja külm. Aga pilve järel tuleb sinine taevas. Pilv venib väga aeglaselt, ei jaksa päikest ära oodata, pealegi tuleks pärast ujumist varbad uuesti teipida ja laagrisse jõudes on nagunii jälle palav. Jääb ujumine õhtusesse rabalaukasse.
Metsatee toob mind kruusateele ja kruusatee metsast välja. Esimeses külas tervitab jalgrattal vastu väntav vanamees "Tere, maailmarändur!" Õige kah, ümber nurga on Lichtenstein. Lihteinsteini küla.
Mahavõetud kased on teeserva ladustatud, õhus on vihalõhn. Ümbrus on nüüd rabalisem, olen jõudnud Meenikunno maastikukaitsealale. Veidi enne Liipsaare metsaonni tõstavad mees ja naine hiiglamasuurt kivi autopagasnikusse.
Meenikunno on populaarne koht, raba rahvast täis. Võtan veekoti, mõned mustad riided ja rätiku ning sean sammud raba keskel oleva Suurjärve suunas. Ootan ära pausi rahvavoolus ja saan kerge supluse. Lobistan rabaveega läbi kaks paari sokke ja vean õhtuks ja hommikuks vajaliku vee metsaonni juurde. Onnis on olnud üritus, laual poolikud õllepurgid ja viinapudelid. Valan sisu minema, paigaldan taara selleks ettenähtud kohta. Onn on pidulik, laual valge lina. Mitu lavatsit, laud, pliit, kamin. Pärast neid vihmaseid spartalikke lõkkekohti on mul nüüd luksuslik metsaonn, kui päike vaikselt männimetsa sisse vajub. Inimesed lähevad kõik kuhugi ära. Ju neil on elukoht.
Esimene päev, mis oligi kilometraažilt täpselt nii pikk nagu eelinfo ütles.
Lisa kommentaar