Suudan hommikul kolm tundi jokutada, muuhulgas oodates, et päike jõuaks
laagriplatsi soojendama ja telki kuivatama.
Siis tassin hoopis telgi
eemale päikese kätte ja käin teda aeg-ajalt vaatamas. Kastme kogus on
täna nii suur, et päris kuivaks saamist ei jõuagi ära oodata.
Rada hakkab täna pihta piki Piusa jõe ürgorgu, millist lõiku eilne RMK-mees hindas väga raskeks. Turnimist tõesti üksjagu on, aga Kiidjärvest Taevaskojani oli seda minu meelest rohkem. Pigem tõmbavad tempo alla ohtrad pildistamisseisakud ja tohutus koguses vaarikaid. Jõgi vuliseb, on kohati kivine ja iga natukese aja tagant avaneb vaade mõnele liivakiviseinale, mida siin müüriks nimetatakse.
Poolel teel Make müürini osutub metsa sees olema trobikond murukatusega majakesi. Tegemist on Piusa jõe ürgoru puhkekompleksiga, saab sauna minna ja forelli püüda.
Raja kõrvale jääb Setomaa ja Võrumaa vaheline rippsild, mille juurest on leitud jalgadega kala lõualuu.
Make lõkkekoht on õnnetu, poollagunenud pingid, lõkkease ja ümber kukkunud puude varjualune. Puud on miskipärast laiali loobitud. Korjan kokku. Kuna kedagi pole näha, sulpsan korra jõkke. Vesi on külm ja põhi mudane.
Edasine kulgeb vaheldumisi hämaras lahedas metsas ja särisevate heinamaade-põldude vahel. Pärast eriti mõrvarlikku treppi saabun Vastseliina linnuse õuele ja põrutan joonelt kohviku silti kandvasse asutusse. Võtan täisprogrammi ehk kõike, mida menüüs on: suppi, pannkooki, kalja, kohvi ja jäätist. Kui olen kõik alla kugistanud, on mahti ringi vaadata. Päris kena koht. Laual vaasis roos, kipslill ja astilbe. Taustaks piniseb keskaegne muusika.
Kas tärkavast päikesepistest või lähenevast matkalõpust teeb iga asi heameelt. Mets. Põld. Päike. Kruusatee. Asfalttee. Inimene.
Vastseliinas on Eriti Suur Pood. Jäätist pole kunagi liiga palju ja vedelikukaotust tuleb kompenseerida eriti kõrge mineraalainesisaldusega värskaga. Maitseb kuidagi maitsetult.
Teel Vastseliinast Kirikumäele pakub kõigepealt aiatraktor võimalust kärusse ronida, siis tagurdavad kolm noormeest jupi maad, et küsida, kas mind saaks Kirikumäele ära viia. Nad vaatasid, et raske kott ja. Aga mul ju vaja täpselt vaadata üle kõik see maastik, mis siia on pandud.
Kirikumäe järve juures on kohe organiseeritud ujumiskoht. Lähen otse järve. Koti asetan enne pingile.
Toitlustusekipaaž teatab, et stardib lähiajal Tallinnast. Õllega. Liigun metsaonni juurde. Onn on tühi. Kolin sisse. Küttekollet onnis ei ole, see-eest on verandal kena laud ja pingid ning bukletis nimetamata atribuutidest kuulub komplekti suur kiik.
Jõuan enne moonavarude meeleolukat saabumist raamatu läbi lugeda.
Rada hakkab täna pihta piki Piusa jõe ürgorgu, millist lõiku eilne RMK-mees hindas väga raskeks. Turnimist tõesti üksjagu on, aga Kiidjärvest Taevaskojani oli seda minu meelest rohkem. Pigem tõmbavad tempo alla ohtrad pildistamisseisakud ja tohutus koguses vaarikaid. Jõgi vuliseb, on kohati kivine ja iga natukese aja tagant avaneb vaade mõnele liivakiviseinale, mida siin müüriks nimetatakse.
Poolel teel Make müürini osutub metsa sees olema trobikond murukatusega majakesi. Tegemist on Piusa jõe ürgoru puhkekompleksiga, saab sauna minna ja forelli püüda.
Raja kõrvale jääb Setomaa ja Võrumaa vaheline rippsild, mille juurest on leitud jalgadega kala lõualuu.
Make lõkkekoht on õnnetu, poollagunenud pingid, lõkkease ja ümber kukkunud puude varjualune. Puud on miskipärast laiali loobitud. Korjan kokku. Kuna kedagi pole näha, sulpsan korra jõkke. Vesi on külm ja põhi mudane.
Edasine kulgeb vaheldumisi hämaras lahedas metsas ja särisevate heinamaade-põldude vahel. Pärast eriti mõrvarlikku treppi saabun Vastseliina linnuse õuele ja põrutan joonelt kohviku silti kandvasse asutusse. Võtan täisprogrammi ehk kõike, mida menüüs on: suppi, pannkooki, kalja, kohvi ja jäätist. Kui olen kõik alla kugistanud, on mahti ringi vaadata. Päris kena koht. Laual vaasis roos, kipslill ja astilbe. Taustaks piniseb keskaegne muusika.
Kas tärkavast päikesepistest või lähenevast matkalõpust teeb iga asi heameelt. Mets. Põld. Päike. Kruusatee. Asfalttee. Inimene.
Vastseliinas on Eriti Suur Pood. Jäätist pole kunagi liiga palju ja vedelikukaotust tuleb kompenseerida eriti kõrge mineraalainesisaldusega värskaga. Maitseb kuidagi maitsetult.
Teel Vastseliinast Kirikumäele pakub kõigepealt aiatraktor võimalust kärusse ronida, siis tagurdavad kolm noormeest jupi maad, et küsida, kas mind saaks Kirikumäele ära viia. Nad vaatasid, et raske kott ja. Aga mul ju vaja täpselt vaadata üle kõik see maastik, mis siia on pandud.
Kirikumäe järve juures on kohe organiseeritud ujumiskoht. Lähen otse järve. Koti asetan enne pingile.
Toitlustusekipaaž teatab, et stardib lähiajal Tallinnast. Õllega. Liigun metsaonni juurde. Onn on tühi. Kolin sisse. Küttekollet onnis ei ole, see-eest on verandal kena laud ja pingid ning bukletis nimetamata atribuutidest kuulub komplekti suur kiik.
Jõuan enne moonavarude meeleolukat saabumist raamatu läbi lugeda.
Kastmega on alati mingi jama...Ja kas Eestimaal on tõesti raskeid teelõike?
Kylliki, on Aug 5, 2015 at 09:28PM
ja õnneks on pagas ka ikka alles!
Kylliki, on Aug 5, 2015 at 09:28PM
Lisa kommentaar