Lõunalaagri-Härma, 26,6 km

Rada läheb peaaegu Koidula piiripunktini ja jätkab sealt mööda raudteetammi. Paremal pool on vaarikad, palju vaarikaid. Need aeglustavad mõnevõrra mu progressi. Lisaks lahtistele kividele. Päike lõõskab selga. Pole päikest - häda, on päike - jälle häda.
Pärast nelja ja poolt kilomeetrit kividel ja leitsakus tammumist on varjuline metsavahetee väga mõnus. Siit on läinud seesama suurte jalgadega inimene, kelle jäljed olid Lõunalaagri juures.
Istun kännul. Mööda kõnnib korilane, korv seljas, rätt peas. Näeb kaugelt välja nagu vietnamlane. Toimub dialoog. Tere. - Tere. - Turist? - Turist. - Ot kuda? - Ee, Peraküla... - Horošo? - Horošo. - Nu I horošo što horošo.
Taevas on täis selget sinist. Madalate mändide alune liiv ja kanarbik õhkavad kuumust. Mõned mustikad hiljem olen Piusal, kus tõesti on suvisel ajal pood ja kohvik. Kohvikust saab soolast ja magusat pirukat, külmi ja kuumi jooke ja jäätist. Jäätisekokteili ei saa, sest masin on katki. Kõike muud võtan. Koobastesse ei lähe, eks ole seal juba käidud kah. Pealegi stardib sinna just 20-pealine venekeelne lastehulk, kellega kaks õpetajat järjekindlalt eesti keeles räägivad. Muljetavaldav.
Näen ennast üle tüki aja peeglist. Kõige hullem ei ole. Kõige parem ka mitte.
Raudtee allakäigu juures tulevad vastu kaks jalgsimatkajat. Pole ühtki matkajat nii ammu näinud, et suu venib kõrvuni ja jääbki sinna. Vandersellid ei saa ilmselt aru, mis neis nii naljakat on. Vastasvõistkonnale "tervist" hüüdmisega suhtlus piirdub.
Nüüd järgib rada eemalt Piusa jõe kulgu. Männid. Sammal. Päikeselaigud. Kruusatee. Parmud. Tümp-tümp-tümp.
Paus. Suhtlen juba teist korda mail.ee-ga oma postkasti pääsemise teemadel. Pärast omanikuvahetust on teenuse kvaliteet tugevalt olematuse suunas kaldu. Paraku on meiliaadressi vahetamine küllaltki valuline protseduur.
Tee tolmab korralikult. Liiklust on vähe, aga piisavalt, et tolmu lendumisest pilt ette saada. Sisenen Võrumaale ja kohtan esimest Peraküla-Ähijärve silti pärast radade lahknemist Napu lähistel.
Poolteist kilomeetrit enne lõkkekohta peatub minu kõrval RMK-kirjaga auto. Juht küsib, kas käin matkateed ja saanud sellele kinnituse, on järgmine küsimus, kuhu ta risti võib teha sel puhul, et näeb Perakülast peale kõndinud inimest. Läheb lõkkekohta niitma. Pakub küüti. Kõnnin. Kui kohale jõuan, sõidab mees niidukiga, punased klapid peas, nii et muru lendab. Toimub pikem keskustelu. Saan raja- ja ilmainfot. Kaks ennist nähtud vanderselli olid Saaremaalt ja kõnnivad Rõugest Värskani. Uusi matkatee silte on alles nüüd hakatud paigaldama, pannakse ka kilomeetreid tähistavad sildid. Tema ka ei saa aru, miks Liipsaare metsaonni juures telkida ei või.
Jõgi on Härma müüri juures nii madal, et ei saa mina aru, mispidi siin ujutakse. Viin aga läbi midagi, mis peaks meenutama peapesu, ja midagi, mis peaks meenutama pesupesu. Taustaks Eesti väidetavalt kauneim liivakivipaljand.
Laagripaik on seni parim. Suur rohelus, voolav vesi kohe kõrval, katusega laud, palju puid koos lõhkumisinstrumendiga, kemmerg. Esteetika, ilma ja varustatuse suurepärane kooslus. Lisaks vaikus, ei mingit mootorimüra, tümpsu ega möla. Ainult ritsik, lind ja jõevulin. On aega raamatut lugeda. Päike vaatab mulle selga.
Saan viimaks hakkida korralikku puitu ega korja maast teiste jääke ja oksatükke. Süsteem toimib, saab peenestada ka minu pliidi jaoks vajaliku suurusega tükke.
Päike kaob metsa taha, õhk muutub kohe paar kraadi jahedamaks ja maast kerkib niidetud muru lõhn.