Õhtul ronin veel vaatetorni, kust paistab hõõguvlilla päikeseloojang üle
raba.
Mõned hilised rabakülastajad kõnnivad onnist mööda ja
kommenteerivad, aimamata, et nende jutt sisse ära kostab. Enne uinumist
on vaade aknast suurele männile ja selle kohal veel roosatavatele
pilvedele. Hommikul on mänd alles, aga taust helesinine. Päike tõuseb
kusagilt paremalt.
Tegelen veidi onni heakorraga. Põrandapühkimise käigus leiduvad nii konid kui ka jalanõud, mis pole minuga seotud. Ei saagi aru, miks siin ei või telkida. Eeldasin, et onni ümbritsevad juurikad ja õõtsik, ja telkimine seepärast välistatud. Aga siin on tallutud männimetsaalune. Inimesed täidavad parema meelega korraldusi, mille põhjusest nad aru saavad. Kui onn oleks olnud hõivatud, oleksin küll telgi püsti pannud.
Kõndimamineku ajaks on pilved taas kohal. Järvelt pagevad minu ilmudes sõtkad. Istun natuke, loen infotahvlit. Ei kipu eriti kuhugi.
Teispool raba on Päikeseloojangu metsamaja, mis paistab olevat hea koht kirjutamislaagriks. Ainult särts tuleb mingi suurema pangega kaasa võtta. Teel Ahjalt Perile tulid pähe ülikoolile lubatud naljaloo struktuur ja põhilised argumendid. Muidu on mõte ikka vahetu maastiku, söögi ja järgmise peatuspaiga küljes kinni.
Pärast raba on metsarada kuni Mustjärveni. Mets on hommikuselt hämar, jahe ja vaikne, igas suunas kuklasepesad. Rajaäärsetel puhmastel on küljes vaid üksikud pisikesed mustikad. Kohe näha, et populaarne koht. Matkaja õnneks viib matkarada ta ka sellistesse mustikaleiukohtadesse, mis on võõrastele saladuseks ja võibolla mõnikord ka kohalikele.
Enne Valgejärve keerab kruusateelt ära nii märkamatu rada, et kõnnin sellest kaks korda mööda enne kui pihta saan. Valgejärve ääres, kus millegipärast samuti ei peaks saama telkida, on palju telke, autosid ja inimesi. Ka Mustjärve ääres sillerdasid need kaugele ja seal päris lõkkekohani välja ei kõndinudki. Telkijate enamus veel magab. Vesi säbrutab vaikselt tuules, varjud mängivad järvepõhjas, mis eriliselt hästi kätte paistab.
Lõunapausiks keeran rajalt Rebasmäe metsonni juurde, kus Eesti noored välismaa noortele meie loodust tutvustavad. Pakuvad torti. Olen nõus tarbima kõike, mis tavamenüüst erineb. Torti ma kaasas ei tassi. Üks noormees näeb välja nagu Juhan ja küsib palju matkamise kohta. Otsustan, et ju see ongi mingi sala-Juhan, miks ta muidu mu tegemiste vastu sellist huvi ilmutab. Käin ka allikalt vett võtmas, mis on üks maaliline koht.
Päike lõõskab, ritsikad, heledad suvetaevapilved. Roiutavad kruusateed ja värskendavad metsateed. Kusagil Riihora ja Treski vahel keerab rada taas täiesti tähistamata viisil väiksele teele, kus liiklust ja tolmu pole, vaid võib rahulikult keset teed sooja ja pehmesse samblasse istuda "mõnusat maiust" sööma.
Teed on nüüd liivased, lisanduseks aktiivsed setu parmud. Koerad hauguvad siin "äüh-äüh" ja vastu tuleb Mihhail Lotmani habemega vanamees, sinine soni peas, kirsad jalas. Viimased neli kilomeetrit enne lõkkekohta kulgevad vaevaliselt, sest teeserva on matkaja eksitamiseks istutatud eriti suures koguses eriti pirakaid vaarikaid.
Õrsava järve ääres on lõkkekohti otse rannas ja veidi eemal. Rannamajas on rõõmus seltskond, seega jään muruplatsile järvest kaugemal, käin aga muidugi sellegipoolest ujumas. Laagriplatsil luusib kass ja teeb nägu, et ei näe mind. Koerad kipuvad uluma.
Kolmandik aega veel jäänud kõndida.
Tegelen veidi onni heakorraga. Põrandapühkimise käigus leiduvad nii konid kui ka jalanõud, mis pole minuga seotud. Ei saagi aru, miks siin ei või telkida. Eeldasin, et onni ümbritsevad juurikad ja õõtsik, ja telkimine seepärast välistatud. Aga siin on tallutud männimetsaalune. Inimesed täidavad parema meelega korraldusi, mille põhjusest nad aru saavad. Kui onn oleks olnud hõivatud, oleksin küll telgi püsti pannud.
Kõndimamineku ajaks on pilved taas kohal. Järvelt pagevad minu ilmudes sõtkad. Istun natuke, loen infotahvlit. Ei kipu eriti kuhugi.
Teispool raba on Päikeseloojangu metsamaja, mis paistab olevat hea koht kirjutamislaagriks. Ainult särts tuleb mingi suurema pangega kaasa võtta. Teel Ahjalt Perile tulid pähe ülikoolile lubatud naljaloo struktuur ja põhilised argumendid. Muidu on mõte ikka vahetu maastiku, söögi ja järgmise peatuspaiga küljes kinni.
Pärast raba on metsarada kuni Mustjärveni. Mets on hommikuselt hämar, jahe ja vaikne, igas suunas kuklasepesad. Rajaäärsetel puhmastel on küljes vaid üksikud pisikesed mustikad. Kohe näha, et populaarne koht. Matkaja õnneks viib matkarada ta ka sellistesse mustikaleiukohtadesse, mis on võõrastele saladuseks ja võibolla mõnikord ka kohalikele.
Enne Valgejärve keerab kruusateelt ära nii märkamatu rada, et kõnnin sellest kaks korda mööda enne kui pihta saan. Valgejärve ääres, kus millegipärast samuti ei peaks saama telkida, on palju telke, autosid ja inimesi. Ka Mustjärve ääres sillerdasid need kaugele ja seal päris lõkkekohani välja ei kõndinudki. Telkijate enamus veel magab. Vesi säbrutab vaikselt tuules, varjud mängivad järvepõhjas, mis eriliselt hästi kätte paistab.
Lõunapausiks keeran rajalt Rebasmäe metsonni juurde, kus Eesti noored välismaa noortele meie loodust tutvustavad. Pakuvad torti. Olen nõus tarbima kõike, mis tavamenüüst erineb. Torti ma kaasas ei tassi. Üks noormees näeb välja nagu Juhan ja küsib palju matkamise kohta. Otsustan, et ju see ongi mingi sala-Juhan, miks ta muidu mu tegemiste vastu sellist huvi ilmutab. Käin ka allikalt vett võtmas, mis on üks maaliline koht.
Päike lõõskab, ritsikad, heledad suvetaevapilved. Roiutavad kruusateed ja värskendavad metsateed. Kusagil Riihora ja Treski vahel keerab rada taas täiesti tähistamata viisil väiksele teele, kus liiklust ja tolmu pole, vaid võib rahulikult keset teed sooja ja pehmesse samblasse istuda "mõnusat maiust" sööma.
Teed on nüüd liivased, lisanduseks aktiivsed setu parmud. Koerad hauguvad siin "äüh-äüh" ja vastu tuleb Mihhail Lotmani habemega vanamees, sinine soni peas, kirsad jalas. Viimased neli kilomeetrit enne lõkkekohta kulgevad vaevaliselt, sest teeserva on matkaja eksitamiseks istutatud eriti suures koguses eriti pirakaid vaarikaid.
Õrsava järve ääres on lõkkekohti otse rannas ja veidi eemal. Rannamajas on rõõmus seltskond, seega jään muruplatsile järvest kaugemal, käin aga muidugi sellegipoolest ujumas. Laagriplatsil luusib kass ja teeb nägu, et ei näe mind. Koerad kipuvad uluma.
Kolmandik aega veel jäänud kõndida.
Lisa kommentaar