Sajab. Vihm on täiesti arusaamatu, sest ilmateate järgi peab olema
hoopis teistmoodi. Kolin kogu kraamiga katuse alla lauale, riputan telgi
tilkuma. Umbes sama tüüpi vihm nagu Nikerjärvel, ei ole isegi seda
nägu, et see lähiajal järgi jääks.
Täna kulgeb rada kontrolljoone
lähistel. Peab kotil silma peal hoidma, sest idanaabril olevat
siinkandis kombeks pagasit varastada.
Olin kavatsenud väisata Setomaa Talumuuseumi tsäimaja ja ilma arvestades ka muuseumis ringi vaadata. Pole Setomaal ju varem käinud. Muuseum tükkis tsäimajaga on aga esmaspäeviti kinni. Mis pagana värk neil nende esmaspäevadega on? Kas turistid esmaspäeviti hiberneeruvad kuskil ega taha süüa ja pissile? Meie lühikest turismihooaega arvestades pole ka kuigi majanduslik seitsmendik klientidest ukselt minema saata. Värska külastamise kõrghetkeks jääb seega suhtlemine tankla poepidajaga, kes leiab, et olen väga tubli. Istun siis tankla kõrval märja pingi peal märja laua taga, kapuuts peas, kilepüksid jalas ja söön väga suurt vanilliplombiiri šokolaadiglasuuris, retsept aastast 1965. Peale joon vitamiinipommiks tituleeritavat magustatud jooki, millel olev silt soovitab toituda mitmekesiselt ja tervisliku eluviisi huvides süüa puu- ja köögivilja. Mnjaa. Laululava juures on kuiv pink.
Rada kulgeb Peko puhkemajade territooriumilt läbi ja jätkub mööda sealseid terviseradu, nii ärakeeramine kui ka jätkuv jupp on rajamärkidega tähistamata. Märgid tekivad mõne aja pärast. Üldse tundub tänase rajalõigu puhul, et GPSiga inimene ja värvipotiga inimene on liikunud mööda erinevaid trajektoore. Järgin enamasti GPSi, sest märgid on kuidagi eklektilised. Kas värvikokkuhoiu tõttu või mõnel muul üllal põhjusel on osa märke nähtavad alles siis, kui neil kõrval seista, eemalt rajalt paistavad heal juhul servad.
Alustaimestikuks on rohkem sammal ja kanarbik ja vähem mustikad-pohlad. Samblale puistatakse päikeselaikusid. Terve päeva kulgen inimestest tühjas metsas, mis on täis päikest, vaikust ja tuult. Tore kühmuline maastik neil siin.
Poogandi lõkkekohas on järvelaadne lomp, kujult kena, põhjalt mudane. Veeprotseduur piirdub mõningase solberdamisega. Toimub piknik ja telgikuivatus.
Poogandist edasi jääb raja äärde Vana-Jüri Seebikoda. Puut on lahti 12-18. Et toetada piskuga vähemalt mõnda Setomaa ettevõtjat, astun sisse. Uksekellana toimib suur tore koer, kes justnagu teaks, et tema ülesanne on ainult korra häält teha. Olen mõelnud välja ettekäände, et vaja seepi riiete pesemiseks. Ettekääne sai aga liiga hea, sest riiete pesemise seep on tasuta. Ilusti tsellofaani sisse keeratud ja takuse nööriga kinni. Piinlik lugu. Avaldan siis soovi ükspäev siiski ka ennast pesta ja Seebi-Jüri juhatab mu riiuli juurde, kus on väiksemad seebid. Võtab vähem ruumi ja kergem tassida. Mõni inimene saab ikka liigagi hästi matkaja muredest aru. Jüri on matkajaid näinud piisavalt, ka Alar Sikk asutuvat aeg-ajalt läbi, nüüd pole aga juba kuu aega näole andnud.
Üldise infovahetuse korras selgub, et Lõunalaagri paisjärv on kuiv ja kuivad on tõenäoliselt ka enne lõkkekohta oleva mahajäetud küla kaevud. Aga teisel pool teed on raja ääres sooveega tiik. Hea teada. Lisaks teatab Jüri (võimalik, et tema nimi pole üldse Jüri kusjuures), et kohvriga oli jama 40 kilomeetrit eemal. Siinkandis on lootust kohata Eesti piirivalvet ja üle Piusa jõe ujuvaid vietnamlasi.
Veel kaheksa kilomeetrit läbi inimtühja metsa Lõunalaagrisse. Järv on tõesti veest täiesti tühi.
Lõunalaager on see koht sellepärast, et siin viis 1920ndatel õppusi läbi 7. jalaväerügement. Põhjalaager oli Värska külje all. Terve tänane rada oli tähistatud ajalugu puudutavate selgituste, "Kaitse Kodu" tsitaatide ja vanade fotodega. Tõeliselt huvitav. Setomaale tuleb pikemaks ajaks tagasi tulla.
Õhtu lõpetuseks istun laagriplatsil pingil, toetan selga vastu lauda, teetass pihus ja vaatan, kuidas päike kemmergu ja puude varjualuse vahele vajub. Varjualuses puid ei ole, ainult suur prügi täis kott. Kostab rongisignaal Petseri jaamast. Hiljem hakkab kostma ka valjuhääldi kaudu edastatavaid teateid. Sääsed on siin heledad ja nirud, aga neid on palju.
Olin kavatsenud väisata Setomaa Talumuuseumi tsäimaja ja ilma arvestades ka muuseumis ringi vaadata. Pole Setomaal ju varem käinud. Muuseum tükkis tsäimajaga on aga esmaspäeviti kinni. Mis pagana värk neil nende esmaspäevadega on? Kas turistid esmaspäeviti hiberneeruvad kuskil ega taha süüa ja pissile? Meie lühikest turismihooaega arvestades pole ka kuigi majanduslik seitsmendik klientidest ukselt minema saata. Värska külastamise kõrghetkeks jääb seega suhtlemine tankla poepidajaga, kes leiab, et olen väga tubli. Istun siis tankla kõrval märja pingi peal märja laua taga, kapuuts peas, kilepüksid jalas ja söön väga suurt vanilliplombiiri šokolaadiglasuuris, retsept aastast 1965. Peale joon vitamiinipommiks tituleeritavat magustatud jooki, millel olev silt soovitab toituda mitmekesiselt ja tervisliku eluviisi huvides süüa puu- ja köögivilja. Mnjaa. Laululava juures on kuiv pink.
Rada kulgeb Peko puhkemajade territooriumilt läbi ja jätkub mööda sealseid terviseradu, nii ärakeeramine kui ka jätkuv jupp on rajamärkidega tähistamata. Märgid tekivad mõne aja pärast. Üldse tundub tänase rajalõigu puhul, et GPSiga inimene ja värvipotiga inimene on liikunud mööda erinevaid trajektoore. Järgin enamasti GPSi, sest märgid on kuidagi eklektilised. Kas värvikokkuhoiu tõttu või mõnel muul üllal põhjusel on osa märke nähtavad alles siis, kui neil kõrval seista, eemalt rajalt paistavad heal juhul servad.
Alustaimestikuks on rohkem sammal ja kanarbik ja vähem mustikad-pohlad. Samblale puistatakse päikeselaikusid. Terve päeva kulgen inimestest tühjas metsas, mis on täis päikest, vaikust ja tuult. Tore kühmuline maastik neil siin.
Poogandi lõkkekohas on järvelaadne lomp, kujult kena, põhjalt mudane. Veeprotseduur piirdub mõningase solberdamisega. Toimub piknik ja telgikuivatus.
Poogandist edasi jääb raja äärde Vana-Jüri Seebikoda. Puut on lahti 12-18. Et toetada piskuga vähemalt mõnda Setomaa ettevõtjat, astun sisse. Uksekellana toimib suur tore koer, kes justnagu teaks, et tema ülesanne on ainult korra häält teha. Olen mõelnud välja ettekäände, et vaja seepi riiete pesemiseks. Ettekääne sai aga liiga hea, sest riiete pesemise seep on tasuta. Ilusti tsellofaani sisse keeratud ja takuse nööriga kinni. Piinlik lugu. Avaldan siis soovi ükspäev siiski ka ennast pesta ja Seebi-Jüri juhatab mu riiuli juurde, kus on väiksemad seebid. Võtab vähem ruumi ja kergem tassida. Mõni inimene saab ikka liigagi hästi matkaja muredest aru. Jüri on matkajaid näinud piisavalt, ka Alar Sikk asutuvat aeg-ajalt läbi, nüüd pole aga juba kuu aega näole andnud.
Üldise infovahetuse korras selgub, et Lõunalaagri paisjärv on kuiv ja kuivad on tõenäoliselt ka enne lõkkekohta oleva mahajäetud küla kaevud. Aga teisel pool teed on raja ääres sooveega tiik. Hea teada. Lisaks teatab Jüri (võimalik, et tema nimi pole üldse Jüri kusjuures), et kohvriga oli jama 40 kilomeetrit eemal. Siinkandis on lootust kohata Eesti piirivalvet ja üle Piusa jõe ujuvaid vietnamlasi.
Veel kaheksa kilomeetrit läbi inimtühja metsa Lõunalaagrisse. Järv on tõesti veest täiesti tühi.
Lõunalaager on see koht sellepärast, et siin viis 1920ndatel õppusi läbi 7. jalaväerügement. Põhjalaager oli Värska külje all. Terve tänane rada oli tähistatud ajalugu puudutavate selgituste, "Kaitse Kodu" tsitaatide ja vanade fotodega. Tõeliselt huvitav. Setomaale tuleb pikemaks ajaks tagasi tulla.
Õhtu lõpetuseks istun laagriplatsil pingil, toetan selga vastu lauda, teetass pihus ja vaatan, kuidas päike kemmergu ja puude varjualuse vahele vajub. Varjualuses puid ei ole, ainult suur prügi täis kott. Kostab rongisignaal Petseri jaamast. Hiljem hakkab kostma ka valjuhääldi kaudu edastatavaid teateid. Sääsed on siin heledad ja nirud, aga neid on palju.
Kommentaarid
Lisa kommentaar