Öösel tibutab veidi ja hakkab külm. Tõmban selga sviitri, mis sai kaasa
võetud suure küsimärgiga ja nüüd saavutab sama suure populaarsuse.
Kella
poole seitsme ajal müristab ja päike paistab. Midagi pole muutunud.
Tegutsen, üks silm taeva poole pööratud. Päike kuivatab senikaua telki.
Esimesed piisad langevad siis, kui olen just saanud kõik pakitud, jope
selga ja tõmban parajasti kilepükse jalga.
Rada läheb metsa, mis esiti toimib vihmavarjuna. Vihm tuleb ja läheb, ümberringi kõmiseb korralikult. Mets on siin kena, kuivemates oludes teeks palju pilte. Meelehärmi tekitab ainult kohaliku taarapunkti põrandaalune filiaal.
Vihmapausi kasutades palgivirnal rosinaid süües olen juba lootusrikas, eriti arvestades, et norrakad lubasid alates 12st kuiva ilma. Aga selja taha vaadates läheneb sealt ühtlane tumelilla sein. Nojah, ilmataadil on kaks tundi aega see sein ära klaarida.
Esiti on ainult tugev kõmin igast suunast ja ka otse pea kohal. Paduvihm algab mõned kilomeetrid enne Harju-Ristit. Algul pole väga viga, ent siis annab end tunda lomp, mis koguneb minu ja seljakoti vahele, seejärel muutuvad küünarnukid järjest niiskemaks. Üle lageda paistev Harju-Risti kirik nihkub väga venimisi lähemale. Kaks sookurge lendavad põllust ära paremale.
Kirikud on meil üldiselt teadupärast lukus, aga vähemalt on sellel siin ukse ees poole meetri laiune peavari.
Yahoo-ilm väidab, et sajab mitu päeva järjest, norrakad on endale kindlaks jäänud. Kuigi 12ni on jäänud ainult mõned minutid, panustaks ma siiski hea meelega norrakatele.
Pool üks tuleb kirikuõpetaja Anu kirikuust avama ja on mind nähes palju rohkem üllatunud kui mina teda nähes. Mul oli ju aega kõik sildid uksel läbi lugeda. Õpetaja lubab mu sisse, ütleb, et valvur kohe tuleb, lükaku ma uks koomale, kui enne ära lähen. Annab ka teeliste kirikute brožüüri. Teeliste kirik - muidugi. Torn on ka. Uksel on hoiatus, et ronimine on pingutav. Minu meelest ei ole miski pingutav, kui seda saab teha ilma 20-kilose seljakotita.
Trepp on tõesti järsk ja lõpus läheb redeliks kätte ära. Siin käiakse vist kella löömas. Ei tea, kas see on ette nähtud, aga teen aknaluugid haagist lahti ja piilun välja. Taamal paistab ilusat ilma. Jumalad olgu kiidetud! Ja Norra vabaks!
All on valvur saabunud, kes palub mul veidi kirikut valvata, kuniks ta tualetis käib. Ega see kirik vast kuhugi ei lähe, aga kasutan hea meelega ettekäänet veel mõnda aega siseruumis viibida. Kui valvur tagasi, käin pildistan kirikut profiilis. Sel on huvitav poolringikujuline torn. Siis tundub, et värava juures on halli vammusega munk, kuid see osutub siiski ennast vihmakeebist vabastavaks soomlasest jalgratturiks. Sõidab esialgu Dirhamisse ja siis üle kogu läänepoolse Eesti.
Ilus ilm on lähemale tulnud ja sajab ainult lompide kohal. Kuivan mõnuga. Pakutakse vaadata moone ja hävitajate ülelendu.
Pood! Tundub väga rikkaliku kaubavalikuga, kuid piirdun kahe kohukese ja ühe õunaga. Tarbin need kohe poe kõrval bussipeatusepingil.
Pärast Harju-Ristit on suur võimalus magada maha raja metsa keeramine. Vaatan juhuslikult GPSi, mis ütleb, et asi pole õige, ja pean ainult paarkümmend meetrit tagasi minema. Uus mets on hele ja päikesetriibuline. Metsmaasikaid on pea sama palju kui mustikad või rohkemgi. Ühel raiesmikul pean pikema maiustamispausi. Taustaks ritsikate ansambel.
6-7 kilomeetrit enne Padiset istub metsas keset teerada viiepealine seltskond. Alustasid Keilast, sihiks Peraküla. Pakuvad tšurtšelasid. Keegi on äsja Gruusiast tulnud. Vahetame laagripaikade infot mõlemas suunas.
Padisel on pulmad. Lõkkekoht ei ole päris seal, kus ta kaardi järgi olema peaks, vaid pisut varem. Asustatud venekeelse perekonna poolt, kes istub katusega laua taga ja vaatab arvutist filmi. "Läheduses olev Kloostri jõgi" on kuskil sügavikus. Puhastan telgi jaoks koha. Seekord mitte käbidest, vaid konidest. Huvitav, kohtades, kus palju inimesi liigub, hakkavad maa seest konid kasvama. Korjan konid ja muu prügi enda prügikotti ja siis olen pisut nõutu, sest prügikasti pole. Vähemalt on mul eraldi kindad kaasas, pliidi opereerimise tarbeks. Et vältida Soomes juba esinenud olukorda, kus kogu varustus oli täis musti näpujälgi. Kindlasti loobivad ka eestlased prügi maha, aga mul tuleb siiski tahtmine esitada tiraad rahvuse, konide ja gravitatsiooni vahekorrast. Seltskond pakib õnneks kolad kokku ja venib minema.
Ennist tulles jäi silma sild. Jalutan tagasi. Sild on liiga kõrgel, kuid ühest nurgast pääseb kivide pealt veeni. Hea, et on kaasas sinine veekott.
Enne õhtusööki opereerin villidest vee välja. Pärast protseduuri on esialgu valus ja ebamugav, hiljem on käia juba väga hea. Kõik Soomest ostetud nipiraamatu eeskujul.
Laagriplatsil kasvava männi sees elab harakas.
Täna kulges ka rada väga kenasti metsas. Ei tea, kas see on neil juhuslikult nii või on siinkandis lihtsalt rajakujundusega rohkem vaeva nähtud. Ainult numbreid millegipärast kilomeetri möödumist tähistavatel siltidel enam ei olnud.
GPS arvab, et käin üle 5 kilomeetri tunnis. Kahtlane.
Rada läheb metsa, mis esiti toimib vihmavarjuna. Vihm tuleb ja läheb, ümberringi kõmiseb korralikult. Mets on siin kena, kuivemates oludes teeks palju pilte. Meelehärmi tekitab ainult kohaliku taarapunkti põrandaalune filiaal.
Vihmapausi kasutades palgivirnal rosinaid süües olen juba lootusrikas, eriti arvestades, et norrakad lubasid alates 12st kuiva ilma. Aga selja taha vaadates läheneb sealt ühtlane tumelilla sein. Nojah, ilmataadil on kaks tundi aega see sein ära klaarida.
Esiti on ainult tugev kõmin igast suunast ja ka otse pea kohal. Paduvihm algab mõned kilomeetrid enne Harju-Ristit. Algul pole väga viga, ent siis annab end tunda lomp, mis koguneb minu ja seljakoti vahele, seejärel muutuvad küünarnukid järjest niiskemaks. Üle lageda paistev Harju-Risti kirik nihkub väga venimisi lähemale. Kaks sookurge lendavad põllust ära paremale.
Kirikud on meil üldiselt teadupärast lukus, aga vähemalt on sellel siin ukse ees poole meetri laiune peavari.
Yahoo-ilm väidab, et sajab mitu päeva järjest, norrakad on endale kindlaks jäänud. Kuigi 12ni on jäänud ainult mõned minutid, panustaks ma siiski hea meelega norrakatele.
Pool üks tuleb kirikuõpetaja Anu kirikuust avama ja on mind nähes palju rohkem üllatunud kui mina teda nähes. Mul oli ju aega kõik sildid uksel läbi lugeda. Õpetaja lubab mu sisse, ütleb, et valvur kohe tuleb, lükaku ma uks koomale, kui enne ära lähen. Annab ka teeliste kirikute brožüüri. Teeliste kirik - muidugi. Torn on ka. Uksel on hoiatus, et ronimine on pingutav. Minu meelest ei ole miski pingutav, kui seda saab teha ilma 20-kilose seljakotita.
Trepp on tõesti järsk ja lõpus läheb redeliks kätte ära. Siin käiakse vist kella löömas. Ei tea, kas see on ette nähtud, aga teen aknaluugid haagist lahti ja piilun välja. Taamal paistab ilusat ilma. Jumalad olgu kiidetud! Ja Norra vabaks!
All on valvur saabunud, kes palub mul veidi kirikut valvata, kuniks ta tualetis käib. Ega see kirik vast kuhugi ei lähe, aga kasutan hea meelega ettekäänet veel mõnda aega siseruumis viibida. Kui valvur tagasi, käin pildistan kirikut profiilis. Sel on huvitav poolringikujuline torn. Siis tundub, et värava juures on halli vammusega munk, kuid see osutub siiski ennast vihmakeebist vabastavaks soomlasest jalgratturiks. Sõidab esialgu Dirhamisse ja siis üle kogu läänepoolse Eesti.
Ilus ilm on lähemale tulnud ja sajab ainult lompide kohal. Kuivan mõnuga. Pakutakse vaadata moone ja hävitajate ülelendu.
Pood! Tundub väga rikkaliku kaubavalikuga, kuid piirdun kahe kohukese ja ühe õunaga. Tarbin need kohe poe kõrval bussipeatusepingil.
Pärast Harju-Ristit on suur võimalus magada maha raja metsa keeramine. Vaatan juhuslikult GPSi, mis ütleb, et asi pole õige, ja pean ainult paarkümmend meetrit tagasi minema. Uus mets on hele ja päikesetriibuline. Metsmaasikaid on pea sama palju kui mustikad või rohkemgi. Ühel raiesmikul pean pikema maiustamispausi. Taustaks ritsikate ansambel.
6-7 kilomeetrit enne Padiset istub metsas keset teerada viiepealine seltskond. Alustasid Keilast, sihiks Peraküla. Pakuvad tšurtšelasid. Keegi on äsja Gruusiast tulnud. Vahetame laagripaikade infot mõlemas suunas.
Padisel on pulmad. Lõkkekoht ei ole päris seal, kus ta kaardi järgi olema peaks, vaid pisut varem. Asustatud venekeelse perekonna poolt, kes istub katusega laua taga ja vaatab arvutist filmi. "Läheduses olev Kloostri jõgi" on kuskil sügavikus. Puhastan telgi jaoks koha. Seekord mitte käbidest, vaid konidest. Huvitav, kohtades, kus palju inimesi liigub, hakkavad maa seest konid kasvama. Korjan konid ja muu prügi enda prügikotti ja siis olen pisut nõutu, sest prügikasti pole. Vähemalt on mul eraldi kindad kaasas, pliidi opereerimise tarbeks. Et vältida Soomes juba esinenud olukorda, kus kogu varustus oli täis musti näpujälgi. Kindlasti loobivad ka eestlased prügi maha, aga mul tuleb siiski tahtmine esitada tiraad rahvuse, konide ja gravitatsiooni vahekorrast. Seltskond pakib õnneks kolad kokku ja venib minema.
Ennist tulles jäi silma sild. Jalutan tagasi. Sild on liiga kõrgel, kuid ühest nurgast pääseb kivide pealt veeni. Hea, et on kaasas sinine veekott.
Enne õhtusööki opereerin villidest vee välja. Pärast protseduuri on esialgu valus ja ebamugav, hiljem on käia juba väga hea. Kõik Soomest ostetud nipiraamatu eeskujul.
Laagriplatsil kasvava männi sees elab harakas.
Täna kulges ka rada väga kenasti metsas. Ei tea, kas see on neil juhuslikult nii või on siinkandis lihtsalt rajakujundusega rohkem vaeva nähtud. Ainult numbreid millegipärast kilomeetri möödumist tähistavatel siltidel enam ei olnud.
GPS arvab, et käin üle 5 kilomeetri tunnis. Kahtlane.
Lisa kommentaar