8:30 on veel väljas täitsa pime, aga tunni aja möödudes juba enam-vähem valge.
Tomi toob hommikusöögi. Tavaline continental breakfast koos karjalan piirakaga.
Maja taga on koerte aedikud, st otse köögi ja magamistoa akna all. Iga koer on omaette aias või on siis mõnes ka kaks koera. Igaühel on kuut ja kelle territooriumile ei ole jäänud puud, sellele on löödud maa sisse post. Kahekoeralises aedikus meelitas eile üks koer teist mängima, kapates mööda aedikut edasi-tagasi, aga teine ei võtnud vedu. Täna lõbustavad nad ennast naaberaediku koera peale haukumisega.
Tuleb kass ja vaatab mulle süüdistaval pilgul otsa. Valan talle siis alustassi peale piima. Kass sööb selle ära, vahib veel nõudlikult ringi ja lahkub.
Nokin natuke kõike pakutavat ja püüan ennast seejuures mitte lõhki süüa. Ma olen piisavalt kuulnud, mis toimub pärast jääkide äraviimist köögis (näe, see on talle maitsenud, selle on ta kõik ära söönud. ja see on kõik alles, huvitav miks talle ei meeldinud? või on natuke võtnud? huvitav, mis ta selle piimaga tegi? aa, ju pani kohvi peale).
Tuleb punt turiste ja personal valib rakendite jaoks koeri. Kogu seltskond hullub: võta mind, võta mind! Isegi selja tagant on näha selle koera pettumust, kelle väravast mööda minnakse.
Pildistan minematuhisevaid taanlasi ja sinisilmseid koeri, siis annab Terhi mulle räätsad. Kuna kolmepäevane safari ei olnud millegipärast saadaval, on mul nüüd üks päev niisama metsas hulkumiseks. Põrutan otsejoones metsa vahele, sumpamist on korralikult. Sajab kerget lund. Käin sinka-vonka, selle järgi, kus tundub parem vaade olevat. Lubati põhjapõtru, aga näen ainult jänesejälgi ja ühte varest. Taevasse tekivad sini-roosad laigud. Mõnus vaikne.
Äkki paistab puude vahelt midagi oranži ja panen sinna suunas plagama. Räätsadega on võimalik plagada, tuleb välja. Umbes poole tunni jooksul võib imetleda, kuidas päike ühest pilvest teise vajub, üks jäme kiir suunatud otse üles. Pea kohal läheb taevas peaaegu selgeks ja pilved hõredamaks. Kui nii jääb, siis on õhtul väike lootus virmalistele.
Kuna päike loojub, siis on kell järelikult umbes kaks ja tunni aja pärast on pime. Võtan suuna tagasi. Koerte häälte järgi saab täitsa otse kohale.
Taanlaste seltskond on ka tagasi jõudnud, isegi riided vahetatud ja lahkuvad just.
Tomi lubab tunni pärast lõunasöögi tuua. Mingi spinatiasja. Mida iganes.
Õhtuks tõmbab taevas siiski täiega pilve. Taas rahulik õhtu kamina ees. Seline ideaalne raamatupuhkus. Kassil on igav ja ta ajab hoolega oma saba taga.
Maja taga on koerte aedikud, st otse köögi ja magamistoa akna all. Iga koer on omaette aias või on siis mõnes ka kaks koera. Igaühel on kuut ja kelle territooriumile ei ole jäänud puud, sellele on löödud maa sisse post. Kahekoeralises aedikus meelitas eile üks koer teist mängima, kapates mööda aedikut edasi-tagasi, aga teine ei võtnud vedu. Täna lõbustavad nad ennast naaberaediku koera peale haukumisega.
Tuleb kass ja vaatab mulle süüdistaval pilgul otsa. Valan talle siis alustassi peale piima. Kass sööb selle ära, vahib veel nõudlikult ringi ja lahkub.
Nokin natuke kõike pakutavat ja püüan ennast seejuures mitte lõhki süüa. Ma olen piisavalt kuulnud, mis toimub pärast jääkide äraviimist köögis (näe, see on talle maitsenud, selle on ta kõik ära söönud. ja see on kõik alles, huvitav miks talle ei meeldinud? või on natuke võtnud? huvitav, mis ta selle piimaga tegi? aa, ju pani kohvi peale).
Tuleb punt turiste ja personal valib rakendite jaoks koeri. Kogu seltskond hullub: võta mind, võta mind! Isegi selja tagant on näha selle koera pettumust, kelle väravast mööda minnakse.
Pildistan minematuhisevaid taanlasi ja sinisilmseid koeri, siis annab Terhi mulle räätsad. Kuna kolmepäevane safari ei olnud millegipärast saadaval, on mul nüüd üks päev niisama metsas hulkumiseks. Põrutan otsejoones metsa vahele, sumpamist on korralikult. Sajab kerget lund. Käin sinka-vonka, selle järgi, kus tundub parem vaade olevat. Lubati põhjapõtru, aga näen ainult jänesejälgi ja ühte varest. Taevasse tekivad sini-roosad laigud. Mõnus vaikne.
Äkki paistab puude vahelt midagi oranži ja panen sinna suunas plagama. Räätsadega on võimalik plagada, tuleb välja. Umbes poole tunni jooksul võib imetleda, kuidas päike ühest pilvest teise vajub, üks jäme kiir suunatud otse üles. Pea kohal läheb taevas peaaegu selgeks ja pilved hõredamaks. Kui nii jääb, siis on õhtul väike lootus virmalistele.
Kuna päike loojub, siis on kell järelikult umbes kaks ja tunni aja pärast on pime. Võtan suuna tagasi. Koerte häälte järgi saab täitsa otse kohale.
Taanlaste seltskond on ka tagasi jõudnud, isegi riided vahetatud ja lahkuvad just.
Tomi lubab tunni pärast lõunasöögi tuua. Mingi spinatiasja. Mida iganes.
Õhtuks tõmbab taevas siiski täiega pilve. Taas rahulik õhtu kamina ees. Seline ideaalne raamatupuhkus. Kassil on igav ja ta ajab hoolega oma saba taga.
Lisa kommentaar