Finnair saadab check-in-smsi. Äge.
Pakkimisel läheb peamine aur
sellele, et otsustada, mitu raamatut tuleks kaasa võtta. Ikkagi pikad
pimedad õhtud… Ja õnneks tuleb meelde, et kuivõrd ID-kaart istub büroos
kaardilugejas, peab kaasas olema uhiuus punane pass. Kaamera
kaugjuhtimispult hakkas ka tööle.
Soomlased on oma ilmateate mulle sobivamaks ja natuke vähem pilviseks kruttinud. Külalislahke rahvas. Isegi yr.no lubab laupäeval ainult hõredat pilve.
Päev on ka nädalataguse vaevalt kahe tunni asemel juba kolm tundi ja kaheksa minutit pikk. Maandun kella kaheteist paiku, kui päikeseloojanguni on veel peaaegu kaks tundi. Või noh, loojumise asemel pigem veereb ta ilmselt horisondil natuke maad edasi ja kaob taas.
Polaaröö on eilsega ametlikult läbi saanud.
Hoolimata statiivist ja neljast raamatust on kott kahtlaselt kerge.
Tallinnas vahetatakse väravat ja pardaleminek lükkub pool tundi edasi. Nüüd on mul Vantaas juba alla tunni aja. Väidetavalt ei tulnud lennuk Helsingist varem kohale. Tookord Delhis ka ei tulnud Helsingist lennuk enne kui 24 tunni pärast, mis hiljem päris tulusaks osutus...
Akna taga sõidab kaadervärk, mis pritsib lennukile roosat vahtu. Mõne aja pärast on tiivad millegipärast rohelised. Marsruudil toimub pidev vabalangemine. All on pilv ja üleval on pilv, keskel lennuk ja tõusev päike. Finn-sun-burger.
Vene-Gruusia sõda ähvardab kogu selle jukerdamisega läbi saada. Raamat siis. Oleks pidanud lennukisse midagi paksemat kaasa võtma. Muidu hea raamat, aga toimetaja oleks asjale kõvasti kasuks tulnud. Või siis vähemalt korrektor. Muidu tuntud info: tuleb 2-3 päeva vastu pidada, sest see on aeg, mille jooksul Läänel piinlik hakkab. Propagandasõda ja küberkaitse muidugi ka. Ja ka venelased jalastuvad ja tehnika tõesti streigib.
Arkadi Babtšenko Gruusia-Vene sõjast: sõjast said kasu vaid kolm inimest. Medvedev (reitingu tõus 40lt 80le protsendile), Saakašvili (Lääne toetus) ja Kokoitõ (isiklik vürstiriik ja täielik isevalitsus). Kõik ülejäänud tuhanded inimesed kaotasid. Poisid, äkki võtate järgmine kord lihtsalt joonlaua ja lähete mõõdate peldikus ära, kellel on pikem?
Vantaa lennujaamas vaatan sisse poodi, sest šampooni ei ole jälle kaasas, selle põhjustel pikemalt peatumata. Samas on ilmselt targem tarvikuid soetada Ivalos, äkki saab seda teha Finnairi kulul.
Terve Soome on üleni paksult pilvega kaetud. Taevas on pastell ja aknale kirjutab Jaapani pakane.
Ivalos on pagas siiski olemas. Olemas on ka tunkedes Soome neiu, kes mind koertefarmi sõidutab. www.kamisak.com. Väljas on täiesti valge. Ja eile olevat olnud ilusad virmalised. Farmis elab 100 koera, viis hobust, üks poni, kass ja kanad. Toast on vaade koerakuutidele ning hästi kosta klähvimist ja ulgumist. Saan oma kasutusse magamistoa, köögi, elutoa ja tualeti.
Kasutamaks valget aega, lähen õue. Rada kulgeb metsa vahel sõiduteega paralleelselt. Märkan teisel pool teed inimest kahe pakiga, mida ta iga paari sammu järel maha toetab. Veendun, et tegemist ei ole prükkariga ja sean sammud üle tee. Küsin, kas saan aidata. Saad küll, pole tädi kade. Kotid pole rasked, aga ta lubab mul siiski võtta ainult ühe. Jääb iga paari sammu tagant seisma ja räägib. Mehest, kellel on alzheimer. Sõjast ja sellest, millisesse külla tuli evakueerida ja kuidas ta ei osanud aabitsat kasutada. Koolist, kus ta oli õpetaja, ja mis on saanud tema õpilastest, kes kuimitu last saanud ja mehest lahku läinud. Oma ajurabandusest, mille tõttu parem käsi ja jalg väga hästi ei liigu. Tuli õe juurest Helsingist. Eemal on tädil väike maja, veevärki pole, aga saunas saab pesta. Teeservas postkasti juures peaks olema tõukekelk. Läbime meid postkastist lahutavat 500 meetrit teotempoga oma tund aega. Kelgu on naabrimees õuele lükanud ja tee sinnani on kohevat lund täis sadanud. Toon kelgu ära ja paneme pambud sinna peale. Sügavas lumes ei taha kelk aga hoogu sisse võtta. Võtame pambud jälle maha ja tädi sügab kelguga mööda asfalti, et lund jalaste alt maha kraapida. Ehh, ma oleks selle aja peale ammu pambud tükkis mutiga majani jõudnud tassida, aga ei, mingu mina nüüd tagasi, küll ta saab. Ise olen omale sellise elu valinud, ütleb. Ja räägib vahetpidamata ega anna võimalust ära ka minna. Rongis kuni Rovaniemini ta magas. Ja kas arvad, et ma nüüd öösel ei maga? Häh, loen lehed läbi ja magan nagu ludin. Ise mingi 80+. Rätt peas ja kael puha paljas. Vaadates hakkab külm.
Lõpuks jätan tädi kelguga maadlema ja longin oma häärberisse tagasi. Koerad on vait jäänud ja õhtusööki lubatakse 6-7 paiku. Lugemislampi pole.
Saabub mees, kes mind enne joviaalselt tervitas ja keda kaasturistiks pidasin. Tegemist on aga hoopis omaniku venna Tomiga. Tutvustab kööki ja vannituba. Nii tema kui ka Mika ja Sanna elavad farmist pisut eemal ja jään ööseks üksi siia loomaaeda. Õnneks saab kapist osta šokolaadi, mida unustasin kodust kaasa võtta (seepärast siis oli kott nii kerge).
On kamina kasutamise võimalus, nurgas vana Singer ja seinal silt "The more I get to know some people - the more I like dogs".
Alustan raamatuga "The Historical Muhammad". Kirjutatakse kui suur osa islami levikus oli juhusel ja poliitikal, mistõttu tunduvad saatanlikud värsid vägagi loogilised ja on arusaadav, miks moslemid Rushdie peale nii vihased on.
Kell kuus toob Tomi vorstisupi ja kenasti rittalaotud juustuvõileiva tarvikud. Tutvustab veini- ja muu joogi valikut. Internetti pole.
Kass on taas kohal ja koertel iga natukese aja tagant ulumishoog.
Kaminapuud on nii kuivad, et süttivad praktiliselt tiku nägemisest (tikud, muideks, on Viljandist). Toon väljast sületäie puid juurde, mis kütab toa kenasti soojaks. Mitte et siin muidu külm oleks. Igas ruumis saab seinalt temperatuuri kruttida, aga ühtegi küttekeha ma samas ei näe. Äkki toimib autosugessiooni meetodil?
Aeg-ajalt kostab allkorruselt liikumist, aga muidu on täiesti vaikne, kui koerad välja arvata. Ilm on pilves ja muret virmaliste mahamagamise pärast seega pole.
Soomlased on oma ilmateate mulle sobivamaks ja natuke vähem pilviseks kruttinud. Külalislahke rahvas. Isegi yr.no lubab laupäeval ainult hõredat pilve.
Päev on ka nädalataguse vaevalt kahe tunni asemel juba kolm tundi ja kaheksa minutit pikk. Maandun kella kaheteist paiku, kui päikeseloojanguni on veel peaaegu kaks tundi. Või noh, loojumise asemel pigem veereb ta ilmselt horisondil natuke maad edasi ja kaob taas.
Polaaröö on eilsega ametlikult läbi saanud.
Hoolimata statiivist ja neljast raamatust on kott kahtlaselt kerge.
Tallinnas vahetatakse väravat ja pardaleminek lükkub pool tundi edasi. Nüüd on mul Vantaas juba alla tunni aja. Väidetavalt ei tulnud lennuk Helsingist varem kohale. Tookord Delhis ka ei tulnud Helsingist lennuk enne kui 24 tunni pärast, mis hiljem päris tulusaks osutus...
Akna taga sõidab kaadervärk, mis pritsib lennukile roosat vahtu. Mõne aja pärast on tiivad millegipärast rohelised. Marsruudil toimub pidev vabalangemine. All on pilv ja üleval on pilv, keskel lennuk ja tõusev päike. Finn-sun-burger.
Vene-Gruusia sõda ähvardab kogu selle jukerdamisega läbi saada. Raamat siis. Oleks pidanud lennukisse midagi paksemat kaasa võtma. Muidu hea raamat, aga toimetaja oleks asjale kõvasti kasuks tulnud. Või siis vähemalt korrektor. Muidu tuntud info: tuleb 2-3 päeva vastu pidada, sest see on aeg, mille jooksul Läänel piinlik hakkab. Propagandasõda ja küberkaitse muidugi ka. Ja ka venelased jalastuvad ja tehnika tõesti streigib.
Arkadi Babtšenko Gruusia-Vene sõjast: sõjast said kasu vaid kolm inimest. Medvedev (reitingu tõus 40lt 80le protsendile), Saakašvili (Lääne toetus) ja Kokoitõ (isiklik vürstiriik ja täielik isevalitsus). Kõik ülejäänud tuhanded inimesed kaotasid. Poisid, äkki võtate järgmine kord lihtsalt joonlaua ja lähete mõõdate peldikus ära, kellel on pikem?
Vantaa lennujaamas vaatan sisse poodi, sest šampooni ei ole jälle kaasas, selle põhjustel pikemalt peatumata. Samas on ilmselt targem tarvikuid soetada Ivalos, äkki saab seda teha Finnairi kulul.
Terve Soome on üleni paksult pilvega kaetud. Taevas on pastell ja aknale kirjutab Jaapani pakane.
Ivalos on pagas siiski olemas. Olemas on ka tunkedes Soome neiu, kes mind koertefarmi sõidutab. www.kamisak.com. Väljas on täiesti valge. Ja eile olevat olnud ilusad virmalised. Farmis elab 100 koera, viis hobust, üks poni, kass ja kanad. Toast on vaade koerakuutidele ning hästi kosta klähvimist ja ulgumist. Saan oma kasutusse magamistoa, köögi, elutoa ja tualeti.
Kasutamaks valget aega, lähen õue. Rada kulgeb metsa vahel sõiduteega paralleelselt. Märkan teisel pool teed inimest kahe pakiga, mida ta iga paari sammu järel maha toetab. Veendun, et tegemist ei ole prükkariga ja sean sammud üle tee. Küsin, kas saan aidata. Saad küll, pole tädi kade. Kotid pole rasked, aga ta lubab mul siiski võtta ainult ühe. Jääb iga paari sammu tagant seisma ja räägib. Mehest, kellel on alzheimer. Sõjast ja sellest, millisesse külla tuli evakueerida ja kuidas ta ei osanud aabitsat kasutada. Koolist, kus ta oli õpetaja, ja mis on saanud tema õpilastest, kes kuimitu last saanud ja mehest lahku läinud. Oma ajurabandusest, mille tõttu parem käsi ja jalg väga hästi ei liigu. Tuli õe juurest Helsingist. Eemal on tädil väike maja, veevärki pole, aga saunas saab pesta. Teeservas postkasti juures peaks olema tõukekelk. Läbime meid postkastist lahutavat 500 meetrit teotempoga oma tund aega. Kelgu on naabrimees õuele lükanud ja tee sinnani on kohevat lund täis sadanud. Toon kelgu ära ja paneme pambud sinna peale. Sügavas lumes ei taha kelk aga hoogu sisse võtta. Võtame pambud jälle maha ja tädi sügab kelguga mööda asfalti, et lund jalaste alt maha kraapida. Ehh, ma oleks selle aja peale ammu pambud tükkis mutiga majani jõudnud tassida, aga ei, mingu mina nüüd tagasi, küll ta saab. Ise olen omale sellise elu valinud, ütleb. Ja räägib vahetpidamata ega anna võimalust ära ka minna. Rongis kuni Rovaniemini ta magas. Ja kas arvad, et ma nüüd öösel ei maga? Häh, loen lehed läbi ja magan nagu ludin. Ise mingi 80+. Rätt peas ja kael puha paljas. Vaadates hakkab külm.
Lõpuks jätan tädi kelguga maadlema ja longin oma häärberisse tagasi. Koerad on vait jäänud ja õhtusööki lubatakse 6-7 paiku. Lugemislampi pole.
Saabub mees, kes mind enne joviaalselt tervitas ja keda kaasturistiks pidasin. Tegemist on aga hoopis omaniku venna Tomiga. Tutvustab kööki ja vannituba. Nii tema kui ka Mika ja Sanna elavad farmist pisut eemal ja jään ööseks üksi siia loomaaeda. Õnneks saab kapist osta šokolaadi, mida unustasin kodust kaasa võtta (seepärast siis oli kott nii kerge).
On kamina kasutamise võimalus, nurgas vana Singer ja seinal silt "The more I get to know some people - the more I like dogs".
Alustan raamatuga "The Historical Muhammad". Kirjutatakse kui suur osa islami levikus oli juhusel ja poliitikal, mistõttu tunduvad saatanlikud värsid vägagi loogilised ja on arusaadav, miks moslemid Rushdie peale nii vihased on.
Kell kuus toob Tomi vorstisupi ja kenasti rittalaotud juustuvõileiva tarvikud. Tutvustab veini- ja muu joogi valikut. Internetti pole.
Kass on taas kohal ja koertel iga natukese aja tagant ulumishoog.
Kaminapuud on nii kuivad, et süttivad praktiliselt tiku nägemisest (tikud, muideks, on Viljandist). Toon väljast sületäie puid juurde, mis kütab toa kenasti soojaks. Mitte et siin muidu külm oleks. Igas ruumis saab seinalt temperatuuri kruttida, aga ühtegi küttekeha ma samas ei näe. Äkki toimib autosugessiooni meetodil?
Aeg-ajalt kostab allkorruselt liikumist, aga muidu on täiesti vaikne, kui koerad välja arvata. Ilm on pilves ja muret virmaliste mahamagamise pärast seega pole.
Lisa kommentaar