mäestikuralli ja kirikud

Stardin Permeti ja Korce suunas. Mägedel on tõusva päikese varjudemäng, puud ja rohi erkrohelised. Maastikku ilmestavad lambad ja vanamehed eeslitel. Algul kulgen piki Drino jõge, siis Vjosa ääres. Vesi on eresinine ja läbipaistev.
Permeti lähistel on seletamatul kombel aukudeta asfalt. Teen kohvipausi. Kogu väikelinn on sebimist täis, inimesed istuvad kohvikutes ja lobisevad tänavanurkadel. Tööd pole neil?
Kuni Ersekini turnin kuristike veerel ja aukude vahel, kiirus 20-30 km/h. Päike tõuseb kõrgemale ja lagipähe lajatades pole vaated enam nii lummavad. Aga ei saaks just öelda, et nad vaatamist väärt poleks. Liiklus on õnneks väga hõre. Kohalikud eelistavad möödasõitudeks kasutada peamiselt kurve, soovitavalt pimedaid.
Kreekakeelsed sildid lõpevad, aga kreeka raadiojaamu veel kostab.
Permetist Ersekini on ca 40 km ja 3 tundi. Edasi läheb tee õnneks valdavalt mööda tasandikku ja kurve on poole vähem, saab isegi kihutada 80-kilomeetrise tunnikiirusega.
Pisut peale kahte olen Korces. Sealt on 18 km Voskopojesse, mis oli kunagi Albaana kõige suurem linn oma 30+ kirikuga, neist on kaheksa või midagi umbes nii veel alles. Pargin auto küla keskele ja lähen uitama. Tänavad on osalt munakividest, osalt mudast, majad on valdavalt kivist, kusjuures ka uued on samas vanas stiilis. Mõni maja on küll ümber kukkunud ja paljudel ehitus pooleli jäänud. Leian üles 7 kirikut ja loen ennast sellega tegijaks. Kirikuteni juhatavad küla keskelt viisakalt sildid, aga sellega asi ka piirdub, sest olen sunnitud ronima üle kiviaedade, läbi okstest tarade ja ületama ojasid. Ühe kiriku juures jälgivad mu tegemisi kaks karjusepoissi, kellest üks siis viisakalt inglise keeles tervitab ja mu nime järele pärib. Tema nimi ununeb mul ilmselt sama kiiresti kui temal minu oma. Üks karjatatavatest kitsedest üritab samal ajal kiriku ust avada.
Üldiselt on inimesed siin soliidsed, teevad midagi või lebotavad oma aias murul ja räägivad juttu, lapsed ka ei jookse kilgates turistil sabas, vaid mängivad omaette.
Ei tahaks täna enam sentimeetritki autoga sõita. Siin peaks olema paar öömaja, kaheni juhatab ka silt. Royal hotell paistab üleval mäe otsas ja näeb surnud välja. Sõidan siiski asja uurima. Uks on lahti, kedagi pole näha. Kasutan tualetti, kedagi pole endiselt näha. Piilun tubadesse. Mõnes on värviämber alles seina ääres, mõni on kenasti valmis. Näeb viisakas välja, aken vaatega orgu ja alla külale. Aga küttekeha ei paista ja temperatuur on jäine. Samuti ei tundu nagu tahetaks siin mulle süüa anda. Ja lisaks sellele ei lõhna karvavõrdki interneti järele. Sõidan Korcesse tagasi.
Kaotan kesklinna silmist ja hüplen mingitel muhkudel. Viimaks leidub korralikke tänavaid ja pargin ennast viimases hädas keskväljaku kahe hotelli ette. Hotellimees organiseerib mu auto teise koha peale (väidetavalt valvatav koht). On tuba, 2000 lekki, räägivad saksa keeles. Seni kõige odavama hinna eest üllatavalt korralik koht.
Pean maha pika telefonikõne Sethiga, kes on rahukorpuslane ja orgunnib mulle matka. Olen testkülaline kodumajutuses. Saan üksiti teada, et on neljapäev.
Loojuva päikese valguses jõuan veel näha Korce katedraali, mille ümber käib kõva sebimine. Sees laulavad mungad ja ikoone käivad endale risti ette lüües suudlemas nii mutikesed ja ülikondades vanamehed kui ka miniseelikutes tibid ja turris soengutega noormehed. Ja see on rahvas, kelle riik ainult pisut aega tagasi pea kõik kirikud ja mošeed ära lammutas, vaimulikud maha lõi ja inimesi religioonile viitavaid nimesid ära sundis muutma.
Hotellirestoranis kohtun austerlasega, kes Albaanias hüdroelektrijaamu ehitada aitab.