Lin

Paraku puudub silt ja ükski tee ei näe selline välja, et see õigesse kohta läheks. Kõik lõpevad kusagil tupikus. Teen Pogradecis kohvipausi ja otsustan teiselt poolt proovida.
Edasi kulgeb tee piki Ohridi järve. Euroopa sügavaim. Teed ääristavad kalamehed, kes vehivad angerjatega. Leian koha, kus peatuda ja paate pildistada, kuid peagi peatub samas auto, kus asutakse häälekalt oksendama. Sõidan edasi.
Lin on kena kaluriküla poolsaarel. Kõik toimetavad midagi, näiteks parandavad kalavõrke. Lubatud 4. sajandi mosaiigile ei viita miski.
Enne Prennjasit märkan pruuni vaatamisväärsusele viitavat silti. See jääb selja taha muidugi. Saab kilomeetri jagu sõita ja siis on kopp ees. Politseinik näitab, et tuleb ringi keerata. Üks kohalik läheb kakleb natuke politseinikuga, aga tulutult. Poktozhani ja antiikse sillani peaks minema veel üks tee. Viidamajandusega pole siin kiita. Leian koledasti künkliku tee ja loobun mõne aja pärast, sest pole kindel, kuhu see tee viib ja kas ma sinna ikka minna tahan.
Söön selle asemel hoopis salatit. Kogunevad pilved. Salatimüüjal pole raha tagasi anda, miska saan hinnaalandust.
Librazhdis tuleb üles leida Redi, kes annab mulle matkaradade kaardi ja näitab suuna kätte. Müristab.
Interneti kasutamise eest mult millegipärast raha ei taheta. Helistan Redile ja annan oma koordinaadid X taverna ees. Lubab olla kohal 20 minutiga. Järgmised tund aega vahin kahtlustavalt kõiki üksikuid meesterahvaid, kes mööda tänavat kõnnivad. Nemad vahivad mind ka, eriti need, kes mööduvad juba kolmandat või neljandat korda. Lõpuks saabub Redi. Läheme pitsat sööma ja veini jooma, sest ta pole päev otsa söönud. Tuli kuskilt teisest linnast ja tal tundub olevat kogu aeg sada asja pooleli. Saan hunniku kaarte, juhiseid ja telefoninumbreid.
Edasi käime korraks läbi tema kontoritarvete poest, millest väljuvad parasjagu Redi isa ja ema, kes hoiavad poel Redi äraolekul silma peal. Redi tahab mulle kangesti näidata ühe kohaliku kunstnku, Gezim Hidri, kodulehte ja looduspargi kodulehte, mille kallal ta töötab. Kunstnik teeb kividest mosaiiki Roman Abramovichist, mida saab näha aadressil www.stoneslave.com.
Lepime kokku, et sõidan oma autoga Fushe Studeni, kuhu on 25 km, ööbin seal endise külavanema juures, matkan järgmisel päeval Kosharristesse, kus mind ootavad Qarrishte kodumajutuse inglise keelt rääkivad lapsed, kellega käin ülejärgmisel päeval Makedoonia piiri ääres mäe otsas. Sounds like a plan.
Asfalt lõpeb, tee kulgeb mööda mäekülgi loojuvas päikeses, mis rohelised puud mägedel läbipaistvaks teeb. Müstiline maastik. Tee kõrval kivil istub kuduv naine. Kui tee hargneb, on tee kõrval vana naine vokiga (?), kes Fushe Stude järele pärimise peale kätega vehkima hakkab. Õnneks saabuvad kaks noormeest mootorrattal, kes õiget suunda kinnitavad. Päike hakkab mäe taha kaduma, tee kõrval on mälestuskivid allakukkunud autojuhtidele.
Minu petliku välimuse põhjal ei arva autorendifirmad ilmselt kunagi, et kriimude asemel külgedel peaks otsima kahjustusi auto põhja alt.
Fushe Studes jään peatuma kohviku juures. Ligineb kohalik, kellelt küsin Pullumb Gjini järele. Ta näitab kaega habet, mille järgi küsitav peab äratuntav olema ja helistab kuhugi. Siis ronib autosse ja juhatab mu mošee taha õigesse hoovi.
Mind palutakse elutuppa, kuhu hakkab järjest pereliikmeid juurde kogunema. Peres on kolm poega ja neli tütart. Üks poegadest, Gentian, mõistab õnneks mõnevõrra inglise keelt, mida ta kapsaks loetud vestmikust pidevalt tudeerib. Õpib Elbasanis med.vennaks. Pereema on olnud kohalikus koolis õpetaja, enam pole. Isa on koolidirektor. Saabub ka perepea, kes algatuseks pärib, miks ma tema külla tulin. Toon ettekäändeks mäed. Siis läheb perepea kohvi jooma ja mulle hakatakse sööki ette tassima. Nagu oligi karta. Muuhulgas pean ära jooma suurel hulgal piima, mille maitsel pole õnneks viga. Telekast tuleb vaheldumisi albaaniakeelseid uudiseid ja muusikavideosid. Spartalikus toas mõjuvad väänlevad napis rõivastuses mustanahalised naisterahvad äraütlemata kontekstiväliselt.
Pereisa saabub tagasi ja teeb tosina telefonikõnesid Sethile ja Redile. Teemaks see, miks mind on üksi mägedesse saadetud, poisid saavad kõvasti pragada. Mountain is wild, kordab Gentian. Tunnen ennast pisut nagu keskaega sattununa. Kurjadest vaimudest siiski juttu ei tule. Aga tee on halb ja pikk, mägi kõrge, kaart ei kõlba kuhugi ning mind võivad ära süüa hundid ja karud. Näidatakse ka karu pilti. Teatan, et meil on neid ka. See ei veena. Viimases hädas toon lagedale Himaalaja. India, India, tundub Pullumb pahane. Tundub, et mingist hetkest on asi selles, et meesterahvas teab lihtsalt paremini, kuidas elu käib. Matkamise kontseptsioon on igatahes siin täiesti tundmatu, mis pole iseenesest midagi üllatavat, aga seni pole mina olnud esimene, kes seda kontseptsiooni tutvustama peab.
Helistab keegi tuttav, kellele teatakse, et perel on külaline Estoniast, turist-alpinist.
Viimaks lubatakse õnneks magama minna. Orgunn on põhjalik. Mind paigutatakse ühte tuppa väikese Leilaga, kes on sellest kõigest väga elevil.